24. veebruar on Eesti rahvale tähtis päev, meie Eesti riigi aastapäev, teiste sõnadega sünnipäev, sedakorda juba 90'nes. Just niipalju aastaid tagasi sai eestlane tunda, mida tähendab sõna iseseisvus - ei olnud ju seda sellisena veel olnud, ikka oli keegi, kes tundis ennast siinsel väikesel maatükil valitsejana ja peremehena. Kahjuks seda vabadust ja iseseisvust jätkus vaid 22 lühikeseks aastaks, võrreldes sellega, mis oli enne ning mis tuli pärast.
Teadaolevalt alates ajast, mil Nõukogude sõduri saapad tallasid Eestimaad, algas 50- aastane ajaperiood, mille olemust ja tähendust on raske väljendada mõne sõnaga. Ometi suurele osale Eesti rahvast on 50 aastat enamus teadlikust elueast. Kuigi juriidiliselt Eesti riigi järjepidevus säilus, ei olnud eestlase jaoks iseseisvust ega enesemääramise õigust.
Taas ajaloolise imena sai eesti rahvas oma riigi, iseseisvuse ja vabaduse ning seda oleme maitsta tohtinud juba enam kui 16 aastat.
Armas kaasmaalane, siiski ma ei tahaks rääkida niivõrd omariiklusest, kui sinust ja minust, Eesti inimesest. Mulle tundub, et vaatamata enesemääramisõigusele ja avatud maailmale meie ees, tuleks ehk eneselt küsida: Millal saab inimene tõeliselt iseseisvaks, mis on vabadus ja mida sisaldavad ühe eestlase jaoks sõnad kodu ja kodumaa ning kas isegi kristlane olemine tagab iseenesest nimetatud väärtuste olemasolu. Liialt sageli kuuleme suuri sõnu ja lubadusi ning samas ilmneb kahjuks, et välise isamaalisuse taga on isiklikud ambitsioonid ja madalad motiivid, mis panevad hirmu tundma meie ühise tuleviku pärast.
Iseseisvuse tulekuga on kaasnenud tulvana kiusatusi ja pahesid, mis raudse ikke ajal olid rohkem teoreetilist laadi, vähemalt massidele varjatud ja raskesti kättesaadavad. Siiski, sellest ei tuleks välja lugeda soovi, just kui tahaks tagasi saada võõrsundija keeldude ja käskude aega.
Olen inimene, kes hindab heade seaduste tähtsust eeskätt vabas ühiskonnas, samas ei usu ma "käsu" jõusse teha inimesed tõeliselt vabadeks ja iseseisvateks.
Teadaolevalt küllalt palju noori sooviksid "iseseisvat elu", vabaneda kodu kontrolli ja suunamise alt. Siiski n.ö. omakäel maailma minek ei tähenda sugugi veel iseseisvust isiksusena.
Jumala Sõna kaudu pakutakse häid juhtnööre tõeliselt iseseisva elu jaoks, näiteks: (Õps.4,10-12) "Kuula, mu poeg, ja võta vastu mu sõnad… Ma õpetan sulle tarkuseteed, ma juhin sind õigeisse rööpaisse. Kui sa seal käid, siis on su samm vaba, ja kui sa jooksed, siis sa ei komista."
Inimestena oleme juba olemuslikult sõltlased või nii nagu Paulus ütleb: "patuorjad". Teiste sõnadega, kui elame Jumalast lahus, siis ei ole me iial vabad ja iseseisvad, olenemata meid ümbritsevast keskkonnast või riigikorrast.
Jumal pakub meile küll väga lihtsa, aga tõeliselt unikaalse ja 100% usaldusväärse lahenduse. Jeesus rääkis omal ajal juutidele: (Joh.8,31,32)
"Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõe, ja tõde vabastab teid." Juudi usklikud mõtlesid toona vägagi ilmalikult, nad ei tahtnud tunnistada, et nad ei ole vabad, liiatigi orjad. "Me ei ole iialgi kedagi orjanud!" Mille peale Jeesus ütles: (Joh.8,34.36) "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, igaüks, kes teeb pattu, on patu ori. Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad."
Usun mõistvat, et olla vaba ja iseseisev on vaja enamat, kui lihtsalt head haridust või õigeid teadmisi Jumala sõnast ning ka enamat sellest, mida sisaldab riiklik iseseisvus. Me vajame Jeesust, Jumala Poega, kes üksi võib meid vabastada patu orjusest ja kinkida Jumala laste vabaduse anni. Usun, et just nimetatu on tõelise vabaduse ja kestva iseseisvuse aluseks.
Vaatamata sellele, milline on maailm meie ümber - elades oma igapäevast elu, hoides ühendust Taeva Kuningaga, oleme sisemiselt vabad ja see on hindamatu vabadus. Peamine, seda ei saa meilt keegi ära võtta, välja arvatud meie ise. Apostel Pauluse sõnad olid:
"Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!"(Gal.5,1)
Sarnaselt iseseisvusele ja vabadusele on sellega haakuvad mõisted: kodu ja kodumaa.
Minu jaoks on kodu suurima tähendusega selles maailmas peale Jumala.
Kardan, et tänapäeva ühiskonnas on kodu mõiste tublisti muutunud. Kuidas kujundavad kodu mõistet linnade magalate kalgid kivimüürid? Kindlasti see on erinev endiste aegade kodu mõistest.
Tänapäeval on populaarne kosmopoliitsus, võimaluste otsimine kaugemal kodust ja kodumaast. Paljuski omaksvõetud ning kehtivat mentaliteeti iseloomustav on selline ütlemine: "igal pool on parem kui siin"…
Pean nõustuma, et olen liialt vanameelne, kandes endas arusaama või usku sellest, mida omal ajal Taavet kirjutas: (Ps.37,3) "Looda Jehoova peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust!" Sarnaseid mõtteid väljendas ka apostel Paulus oma kuulsas kõnes Ateenas: (Apt.17,26) "Tema on teinud ühest ainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid…"
Minu abikaasa küsis minult samuti, mis on kodu, kus ta on, kas see on asupaik, maja ja sellega seonduv?
Minu jaoks ei ole kodu ainult maja asukohaga teatud linnas ja tänavas, kuid samas ma ei näe ka oma kodu kusagil täiesti kaugel - hoopis kes teab kus mujal. Võib olla sa ei ole minuga nõus, sa ei pruugigi olla, kuid mina saan rääkida sellest, nii nagu mina mõistan.
Kodu - minu jaoks on need juured, inimesed, kes on olnud enne mind ja need, kes mind ümbritsevad täna. Kodu - on suhted, väärtushinnangud ja kogu ainult kodule omane atmosfäär. Samal ajal ei takista kodu omamine mõistmast meid ümbritsevat eripalgelist maailma.
Kodu aitab meil paremini näha ja mõista ka teisi, meist kaugemal.
Usun, et kodu ja kodumaa mõiste ja sellega seoses olev igatsus ei ole inimese poolt lihtsalt välja mõeldud, vaid on Looja poolt inimolemusse istutatud.
Mõni ütleb, aga kuidas on siis nende paljudega, kellel ei olegi õiget kodumaad, rääkimata mingist püsivast kodust?
Tõsi - see on selle maailma tragöödia, kus paljud kaotavad või on ilma jäetud mitte üksnes kodust, vaid ka väga paljudest olulistest ja elulistest väärtustest. Ilma olemine ei välista selle vajalikkust, see süvendab igatsust puuduva järele.
Siin me näeme armastavat Jumalat lähenemas selle kaduvuse maailma ränduritele oma kindlate tõotustega paremast kodust, mida ei saa enam keegi meilt ära võtta: (Heb.11,14.16) "Kuid kes selliselt kõnelevad, annavad mõista, et nad otsivad kodumaad. Ent nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad. Seetõttu ei ole Jumalal nende pärast häbi lasta ennast hüüda nende Jumalaks, kuna Ta on valmistanud neile linna." Tulles tagasi maise kodu mõtte juurde, tundub mulle, et me mõnikord alahindame maise kodu väärtust ja võib olla isegi idealiseerime teatud liiki kodutust.
Jah, väga paljud on aegade jooksul pidanud loobuma oma isiklikust kodust. Mitte, et nad seda oleksid alati soovinud või, et loobumine kodust oleks teinud neid õnnelikumaks.
Paljudel juhtudel on olnud kodust loobumine teatud isikliku kutsumuse või missiooni hind. Mitte kõigilt ei ole nõutud sellist ohvrit.
Samal ajal on aga küllalt palju Piiblis kirjutatud nendest, kellel oli oma kodu ja kes paistsid silma sellega, et avasid oma südame ning isikliku kodu selleks, et jagada neile kuuluvat head teistega, nii lähedaste kui võõrastega, kes vajasid varjupaika. See kõneleb avatud kodu mõistest.
Rääkides ohvrite toomisest, siis mitte ainult kodust loobumine ei ole ohver, vaid ka oma isikliku kodu omamine nõuab teatud ohvreid, et see võiks olla parim paik selles tormidest räsitud maailmas. Kodu nõuab hoolt ja pühendumust, selliselt sünnib kodu turvalisus ja soojus.
Kui mulle öeldakse, räägi taevasest kodust, siis palju ma tean sellest. Piibliski on sellest küllalt vähe lugeda. Taevane kodu on kui ideaalide ja igatsuste laul, mille ilust jutustatakse läbi maiste kujundite. Tegelikult me näeme taevast kodu läbi maise kodu prisma.
Ei piisa ainult teoreetilisest, täiuslikult õnnelikust maailmapildist, ei piisa lihtsalt headest õpetustest või õnneliku kodu kirjeldustest. Me vajame isiklikku kogemust armastusest ja kodukolde ühendavast soojusest.
Jumala armastus saab mõistetavaks näiteks ema armastuse, kallima armastuse, lapse ja vanema vahelise armastuse kaudu. Nii saab ka taevane reaalseks maise kaudu.
Seega - kasutagem kõike seda head, mida meile on täna antud, et selle läbi tunnetada veelgi sügavamat ja pürgida täiuslikuma poole…
Õnnistatud vabariigi sünnipäeva!
In English