Tähistati Tartu kiriku taasavamise 15. aastapäeva

Hingamispäev on alanud. Hommik on valge. Justkui midagi teisiti kui tavaliselt. Samme läbi värske koheva lume Lille mäest üles seades loodan salamisi, et ehk mõneks ajaks jääb valge vaip nüüd ka maad katma. Vanarahvas on alati öelnud, et ega tali taeva jää. Ei tea, kas see enam kehtib. Üle pika aja on õhk natuke kargem ja meel erksam. Füsioloogialoengust meelde jäänud tõdemus hormoon melatoniini uniseks muutvast mõjust inimorganismile saab täielikult kinnitust väsimuse taandumisega lume pleegitava valguse käes. Kaasa aitab ka lumekuuli täistabamus selga ja naerev küsimus: "Emme, kas sulle nüüd meeldib lumi?" No kas meeldib siis? Seisan Lille tänava kollase fassaadi ees. Kas talle meeldib lumi? Kas talle meeldib kõik see, mis talle juhtub või juhtunud on? Ei küsi temalt seda keegi. Aga näe, minu käest küsiti, kas mulle meeldib lumi.

15 aastat on möödas ajast, mil Lille tänava maja on jälle Tartu koguduse hoone. Maja, millel on olnud suhteliselt vaheldusikas eksisteerimislugu, on täna ikka samasugune kui eile. Möödunut meenutavad ainult inimesed, kes on pikki aastaid olnud seotud selle maja ja kogudusega. Tagasivaatena aega, mil see juhtus, oli planeeritud toonase avakontsertjumalateenistuse vaatamisega selle hingamispäeva õhtusel koosolekul.

Videomeenutust vaadates on rõõmus ärevus hinges iga näo puhul, mille ära tunned. Toonased poisid ja tüdrukud on suureks sirgunud ning osadel on juba oma pere, kes võib nautida usklikuks olemist ajal, mil on lubatud liigagi palju. Kärt ja Artur on täitsa enda nägu. Joosep – no öeldi, et on tema. Teadjamaid peab uskuma.

Samuti on näha inimesi, kellega ammuilma on hüvasti jäetud ja maapõue unele pandud. Südame põksudes jälgin kaamerat mitmel korral peatumas Ain Soosaare näol. Pastor, suuresti tänu kellele olen ma tagasi koguduse juures, kes mind kasvatas ja ristis. Inimene, kelle soovin Taevariigis esmalt üles otsida, et teda kas või ainult tänada.

Sõnavõttudes oli tänu ja kiitust Jumalale ning samuti inimestele, kes on aidanud maja uuesti renoveerida ja taas kirikuna kasutusele võtta. Hea meel on mõelda, et kuigi nõukogude aeg võttis koguduselt maja, oli Jumalal hoone jaoks varuks samuti tänuväärne ülesanne lasteaia näol. Ning et ka kogu sõja aja oli hoone Jumala kaitsva väe all, saades vaid tühise kriimustuse fassaadi ühe akna ülemise väikse klaasi purunemise läbi.

Muusikaliste ettekannete vahel libiseb kaamera klaverimängijale, kes ei ole keegi muu kui meie tänane pastor Rein Kalmus. Oma hilisemas kommentaaris ütles ta, et tema mälestused on enamasti seotud Sõbra tänava hoonega, kuid siiski oli tal hea meel tollal iga kiriku üle, mis riigilt tagasi saadi. Eks igaüks neist nõudis oma tööd ja vaeva, kuid kõik see soodustas hiljem kiriku tööd. Veel lisas ta, et hea oli oma vaimulik kodu tagasi saada. Kuna aeg oli edasi läinud ja tingimused muutunud, on ka tänuväärne see osa, mis hiljem juurde ehitati. See on aidanud koguduse tööd veel enamgi tõhustada. Kuigi juurdeehituses paiknevad ruumid liidu ja koguduse tarbeks, tahaks välja tuua köögi osa, mille olemasolu on andnud hea võimaluse toitlustamiseks nii seminaride ja muude ürituste ajal kui ka supiköögina vaeste ja kodutute tarbeks.

Kuid siiski, kõik see jätab lahtiseks küsimuse, kas talle lumi meeldib või ei. Ja kas see ongi nii oluline? Hea on astuda üles Lille mäe konarlikku teed mööda, teades, et olgu lumi või päike, see koht on minu jaoks olemas. Koht, kus ma võin end tunda vabalt ja rahulikuna.