“Mina ristin teid veega, et te meelt parandaksite, aga see, kes tuleb pärast mind, on minust vägevam. Mina ei kõlba tooma talle jalatseidki. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega” (Mt 3:11).
19. sajandi keskel rajas rühm teadlasi oma laagri Kesk-Aafrika südamesse. Nad lahkusid igal hommikul laagrist, et päeval oma teadustööd teha ja kaardistada. Tagasiteel korjasid nad oksaraage ja vitsu, et enne pimeduse saabumist lõke süüdata.
Ühel õhtul avanes nende ees kõige ebatavalisem vaatepilt. Nende telkide ümber oli hoolikalt ehitatud puuokste sambad. Mehed olid segaduses, kuni nad kuulsid selja taga puude otsast häält. See kuulus rühmale šimpansidele, kes viinapuude otsas jutustasid. Loomad olid mitu päeva jälginud, kuidas mehed igal õhtul tuld teevad ja kui nad ühel päeval lahkusid, otsustasid ahvid ise proovida. Kõik need oksa-raagudest ehitatud sambad olid kokku pandud äärmise hoolikusega. Kuid seal ei olnud tuld!
Mõned meist kulutavad väga palju aega, ehitades üles oma koguduslikke sambaid. Pärast suuri religioosseid jõupingutusi võime end tunda väga mugavalt oma teoloogiaga, mis on sätitud “just nii”. Meie doktrinaalsed majad on korrastatud. Meie institutsioonid seisavad uhkelt püsti. Kuid küsimus on: kus on tuli?
Mis on Karmel ilma tuleta?
Suudad sa ette kujutada, mis oleks juhtunud, kui Karmeli mäele ei oleks langenud tuld? Hea ja kurja jõud olid sel päeval oma jõu haripunktis. Õhk oli pingest tiine, kui Baali 450 prohvetit püüdsid oma jumala tähelepanu võita.
Nüüd on Eelija kord. Altar oli oma kohal. Ohver selle peale asetatud. Kõik ootasid pinevusega. “Kui kaua te lonkate kahe karguga?” küsis prohvet kõue-häälel. “Kui Issand on Jumal, siis käige tema järel; aga kui Baal on see, siis käige tema järel!” (1Kn 18:21).
Nagu tänapäevalgi oli ka siis religioosseid võltsinguid, luues kavalal häälel petliku ja moonutatud versiooni reaalsusest. Terve rahvas oli vale ja tõe vahel ja Eelija viskas kurjale kinda. “Siis hüüdke teie oma jumala nime ja mina hüüan Issanda nime! See jumal, kes siis vastab tulega, on Jumal!” (s 24).
Kas tõeline Jumal astuks, palun, esile!
Jumal, kes vastab tulega! Sel mäel oli Jehoova vastamisi Baaliga. Tõde versus vale. Ehtne versus võlts. Usk versus teod. Jumalik jõud versus inimese enda hädised religioossusepüüded.
Sel päeval oli mäele kogunenud tohutu rahvahulk, kaasa arvatud kuningas ise. Baali prohvetite kavatsus oli oma jumal õigeks mõista ja nad anusid teda, et ta vastaks. “Kas sa kuuled meid nüüd, Baal? Kas sa kuuled meid nüüd?” Kuid tundus, et Baali mobiil ei olnud sisse lülitatud! Ja Eelija lihtsalt ei suutnud end tagasi hoida. “Paluge valjemini, poisid,” ütles ta. “Vahest on ta mõtteis, on läinud kõrvale või viibib teekonnal? Vahest ta magab? Aga küllap ta ärkab” (s 27).
Baali mehed muutusid aina meeletumaks, hüüdes “valjema häälega ja täkkisid end mõõkadega ja piikidega oma viisi järgi, kuni neil veri hakkas voolama...aga ei häält, ei vastust ega tähelepanu” (s 28,29).
Kui saabus Eelija kord, pärast seda, kui ta oli altari ja ohvri totaalselt läbi leotanud, palus ta lihtsa palve: ”Issand! Saagu täna teatavaks, et sina oled Jumal Iisraelis” (s 36).
Inimesed ootasid. Kuningas ootas. 450 Baali prohvetit ootas. Keegi ei liigutanud. Täielik vaikus. Ja siis langes tuli. See sõi ära põletusohvri, puud, kivid ja põrmu ning lakkus ära vee, mis oli kraavis (s 38). Rahvas ei suutnud end tagasi hoida. “Issand on Jumal!” hüüdsid nad (s 39).
Ajalugu on kor-dunud. Ka tänapäeval valitseb meie maal religioosne segadus. Kas Jumal on olemas? Mis on tõde?
Vahepeal on kogudus olnud hõivatud ohvrite ja altaritega. Kuid kas täna on mäel tuld? Kas me oleme hüüdnud Jumala poole, kes vastab tulega? Kas me oleme võtnud vastu kingituse Sellelt, kes tahab meid tulega ristida?
Me oleme taas olukorras, kus terve maailm vaatab ja ootab. Kui nii palju on kaalul, ei tohiks me rahulduda religioosse status quoga. Meie seas on neid, kes on tänulikud altari eest. Me hindame kõrgelt ohvreid ja oleme uhked, et meil on mägi, millel teenida. Kuid me ei tohi tule puudumisega leppida!
Ainult kristluses
Jumal ootab igatsusega, et Ta saaks ennast Püha Vaimu tulega maailmale ilmutada, oma rahva elu kaudu. Ainult kristluses saab iga usklik selle ülima ja kauni kogemuse osaliseks. Kõigi maailma religioonide seas ei ole ühtki teist, mis selle lähedalegi saaks. Nagu Baali teenistus vanal ajal keskenduvad teised religioonid inimese tegudele, et oma jumalat rahustada; et tema silmis meeldivaks jääda, peab inimene tegema teatud tegusid või tooma teatud ohvreid. Vaid Jeesus Kristus saab pakkuda inimesele ainulaadset võimalust tunnetada armastava Jumala kohalolu temas just praegu! Ilma Tema uskumatu kingituseta ei erineks kristlus millegi poolest teistest religi-oonidest, mis suunavad inimest kusagile tuleviku suunas, kus on auhind, mis saavutatakse uskumuste, sõnakuulmise ja hea käitumisega. Vaid Jeesus ütleb maailmale: “Jumala riik on siin ja praegu. Jumala kuningriik on sinu sees!” Vaid Jeesus pakub meile hinnalist kingitust, Püha Vaimu, kes teeb selle kõik võimalikuks.
Kas see pole imeline? Jumal täidab praegu inimesi Püha Vaimuga. Sellel maailma pimedal ööl tahab Jumal, kes vastab tulega, meie elu täita oma üleloomuliku armastuse tulega. “Inimese vaim on Issanda lamp” (Õp 20:27). Jeesus on pannud end olukorda, kus Ta sõltub inimesest, et see peegeldaks Tema au ja kohalolu ja armastust selles maailmas.
Küsimus on: kui inimesed vaatavad sinu ja minu elu, kas nad näevad tuld? Kui nad vaatavad meie kogudust, kas nad näevad tuld? Kas sinu ja minu elu on tunnistus tõsiasjast, et viimane kristlane ei surnud ristil? Kui sinu usk ei tee sinust paremat isa, ema, abikaasat või vanavanemat, kas see on siis tõeline?
Kristlus peab näitama, et see suudab inimesi paremaks muuta siin ja praegu. Jumal kutsub meid olema erakordsed inimesed, erakordselt leegitsevad Tema armastuses. Erakordselt Tema ligiolekuga täidetud.
Teine ristimine
Johannes ütles: “Mina ristin teid veega, et te meelt parandaksite, aga see, kes tuleb pärast mind, on minust vägevam. ... Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega” (Mt 3:11). See, kes tulega ristib, on Jeesus. Tema on see, kes ristib Püha Vaimuga. Mitte kogudus. Mitte preester. Mitte pastor. Ainult Jeesus. Kas me oleme valinud lubada Jeesusel meid ristida Püha Vaimuga? Kas meil on kindlus sellest imelisest annist, mis muudab meie elu isekusest teenivaks?
Ma vaatan tagasi ühele päe-vale väikeses Alaska külas, kus ma tegin avalikult valiku alistada oma elu Jeesus Kristusele ja pastor Smith ristis mind. See oli tõeline, ajalooline sündmus.
Meie ristimine Püha Vaimuga võib olla sama reaalne sündmus meie elus nagu veega ristimine või abiellumine. See sündmus võib saada meie vaimuliku ajaloo märkimisväärseks osaks. Ei, sa ei saa kunagi öelda, et pastor see ja see ristis mind Püha Vaimuga, sest Jeesus ise on ristija. Kuid see püha sündmus võib meie elus aset leida ja saada osaks meist sama kindlalt nagu ristimine veega.
Ei ole mingit vajadust karta Püha Vaimuga täitmist, see lubab meil kogeda isiklikult Jumala tingimusteta armastuse ligiolu. Kõige lihtsamalt: saada ristitud Vaimuga tähendab saada ristitud armastusega. Usklik võtab vastu jumalikud annid: armastuse, rõõmu, rahu ja kannatlikkuse. See tähendab Jumala kaastundmuse tööriistaks muutumist, Jumala lahkuse kandjaks saamist selles maailmas. See tähendab võtta vastu jõud tunnistada ja saada üle kartusest ning isekusest.
See on nii lihtne
Kõik, mis minu elus on väärtuslikku, tuli minu ellu seepärast, et ma palusin. Ma palusin saada vastu võetud ülikooli ja ma õppisin just selles ülikoolis, mille olin välja valinud. Neli aastat hiljem oli mul töökoht. Ülikooli ajal kohtusin noore naisterahvaga ja ma palusin tal endaga abielluda. Ta nõustus ja mul on abikaasa. Kui ma lõpetasin õpingud, küsisin ühest organisatsioonist, kas nad tahaksid mind tööle võtta. Nad vastasid jah ja mul oli töökoht. Mõne aasta pärast kirjutasin käsikirja ja palusin kirjastajal see trükki lasta. Nad ütlesid jah ja mul oli raamat.
Nõustajana olen leidnud ühe võimsa ja jõuduandva fraasi, mida saan kasutada kliendiga teraapias: “Sa suudad elada nii, et see sünnib.” Teraapia õpetab sulle, kuidas võtta ohjad muutuste tegemiseks ja enda kasvamiseks. Osa sellest protsessist algab sageli sellega, et inimene kogub julgust, küsimaks midagi, mida ta vajab.
Teatud mõttes sõltub meie vaimuliku elu olukord meist endist. On meie teha, et Püha Vaimuga ristimine meie elus toimuks. See ei tule vaikimisi – lihtsalt seepärast, et oleme usklikud või seepärast, et kuulume kogudusse. Me ei saa istuda ja oodata, et kogudus saaks mingit sorti äratuse osaliseks. Me peame võtma initsiatiivi ja paluma – nüüd!
Piibel ütleb: “Teil ei ole, sest te ei palu” (Jk 4:2). See ütleb ka: “Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!” (Lk 11:13). Jumal ei seisa tänavanurgal, valades välja oma rikkalikumaid varandusi neile, kes lihtsalt mööda lähevad. Ta hoiab neid inimestele, kes hoolivad piisavalt, et paluda, neile, kes teadvustavad oma vajadusi.
Jeesuse viimased maa peal lausutud sõnad on kirjas Ap 1:8: “Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad ... ilmamaa äärteni.” Ja me peame selle sündimiseks tegema vaid kahte: 1. alistama oma elu Jeesusele ja 2. paluma Püha Vaimuga ristimist ning uskuma, et me saame selle osaliseks. Apostel Johannes ütles: “Ja see ongi see julgus, mis meil on tema ees, et kui me midagi tema tahtmist mööda palume, siis tema kuuleb meid” (1Jh 5:14). Jeesus andis oma järgijaile käsu: “Võtke vastu Püha Vaim!” (Jh 20:22). Seetõttu on see ilmselgelt Tema soov, et me saaksime Püha Vaimuga ristitud. Kui see on tõesti Tema tahtmine ja me oleme seda palunud, siis me saame olla kindlad, et see and kuulub meile.
Otsus võtta vastu ristimine Püha Vaimuga muudab meie elu. See annab meile jõudu, võimu ja tarkust, mis ületab meie enda oma, muutes meid nii Jumala armastuse ja lahkuse tööriistaks meie kogukonnas ja maailmas.
Douglas Cooper
In English