Tilsi lastekodu

Lastekodu asub kauni Pikkjärve kaldal iidses pargis, Tilsi külakeskuses Põlva maakonnas Lõuna-Eestis ja asutati 1921. aasta detsembris parun von Rothi mõisahäärberisse ajaloolise Võrumaa koduta laste varjupaigana 40 lapsele. Varjupaiga käsutusse läksid ka ülejäänud mõisa hooned ja maad. Viiest esimesena asutatud laste varjupaigast Eestis, on Tilsi veel ainus tänaseni töötav lastekodu. Asutamisaastatel kandis lastekodu hoolt põhiliselt sõdade tõttu orvuks jäänud laste eest. Tänapäeval on Tilsi Lastekodu koduks lastele, kes on jäänud vanemate hoolitsuseta väga erinevatel põhjustel. 1978.a detsembris koliti vanast ja lagunevast mõisahäärberist uude internaat-tüüpi nõukogulikku suurehitisse.

Tänaseks on peahoone renoveeritud ja muudetud lastele mugavaks ja turvaliseks. Lastekodu pakub hetkel kodu 67 lapsele, kuid lapsi, kes vajaksid kohta lastekodus, on märksa rohkem. 60% lastest on poisid. Kõige noorem kasvandik on 2-aastane, vanim 22-aastane. Enamik lastest on vanuses 10-15 aastat. Käesolevaks ajaks on Tilsi Lastekodu olnud koduks juba rohkem kui 1200 lapsele. Suurim laste arv oli 1983. aastal – 124. 1994. aaastal alustati üleminekut perede süsteemile. Lastekodus on 5 peret ja peredel on vahvad nimed: Midripere, Mõisapiigad, Parempoolsete pere, Tagapere, Vasakpoolsete pere.

Ühes sellises peres on 10-16 last ja igal perel on 3 kasvatajat ja lisaks kasvataja abi. Enamik lapsi on normintellektiga. Pere kasutada ja toimetada on omaette suur koridorsüsteemiga “korter”, kus lapsed elavad 1-2-kohalistes, hubastes, maitsekalt valitud mööbli ja värvilahendustega tubades. Perel on ka oma köök-söögituba, pesuruumid ja muud vajalikud abiruumid. Nagu tavalises pereski, käib ja toimetab pere kõik koos: süüakse koos, käiakse koos poes, kui vaja, minnakse ka arsti juurde koos. Koos jagatakse kõik rõõmud ja tuntakse kaasa üksteise muredele. Peresüsteem õpetab üksteisega arvestama ja annab lastele väga olulise ja turvalise pere üksolemise tunde. Eestikeelsetest lastekodudest on Tilsi hetkel suurim. Lastekodu pakub tööd 32 töötajale. Töö lastekodus eeldab ennekõike seda, et süda on õige koha peal ja ollakse õpivõimeline. Töötajad on kõik kvalifitseeritud ja enamus ka kõrgharidusega.

Eelmisel aastal ehitati välja alumine korrus, kus asub kaminaruumiga saun, saal huviala- ja liikumistegevusteks. Poistele on sisustatud jõusaal, tegeldakse rahvusvahelisel tasandil dêuudoga. Ülespanemist ootab ka poksikott. Juba viiendat aastat on Tilsi lastekodu olnud kindel võitja lastekodudevahelistes spordivõistlustes. Laste kasutada on ka päris oma raamatukogu ning tasemel arvutipark. Vajadusel tuuakse ja viiakse lapsed Põlvasse Muusikakooli. Tüdrukute kasutada on kaasaegselt sisustatud käsitöötuba. Lastekodu püüab igati toetada laste huvialast tegevust. Läbi tüdrukute käsitöö ja poiste puutöö algõpetuse püütakse välja tuua lastes peidus olevad anded ja luuakse alus töökasvatusele, mis on väga oluline eeldus iseseisvaks elluastumiseks ja eluga toimetulemisel. Ürituste korraldamiseks on laste kasutada ka tornituba. Laps saab lastekodus elada seni, kuni õpib.

“Meie lapsed on väga tublid edasiõppijad,” kiidab lapsi lastekodu direktor hr Aare Kallas. Samas peab aga17-aastaseks saanud laps, kes õpingud lõpetab, tagasi minema KOV-sse, kus tagatakse elluastujale elamispind. Iga elluastuja saab riigilt toetust 6000 krooni; mõistagi ei ole sellise summaga võimalik alustada iseseisvalt elu. Lastekodus on avatud kohanemiskorter elluastujale.

Lastekodu direktor hr A. Kallas on lastekodu juhatanud alates 1986. aastast. Lastekodusse töölesattumise kohta ütles ta, et sattus siia täiesti juhuslikult, pärast legendaarse filmi “Naerata ometi!” vaatamist. Teatavasti vändati see film Tilsi Lastekodus. Filmi kaudu avati tavainimeste eest nii kiivalt varjatud olnud lastekodude ja laste igapäevaelu rabavad saladused. Kuni tolle ajani ei teadnud ka tänaseks juba rohkem, kui paarkümmend aastat lastekodu juhtinud direktor, et lastekodud üldse olemaski olid. Nagu ehk enamus nõukoguaegseid inimesigi. Aare Kallas on oma valikuga aga tänaseni väga rahul. Tema sõnul pole teist nii loomingulist ja eneseteostust pakkuvat tööd.

“Hommikul tööle minnes ei saa kunagi päeva täpselt lõpuni ette planeerida. Kõik sõltub hetkeolukorrast. Ka ei ole vahet nädalapäevadel, koolipäevadel või vaheajal.” Samuti on ta väga rahul oma töötajatega ning hindab kõrgelt meeskonnatööd.

“Üks ei ole sõdur, üks võib küll ees lipata, kuid kui meeskonda pole, pole ka tulemust,” jääb ta enda rolli suhtes tagasihoidlikuks. Olukorrast, kus lastekodus polnud ei söögi ega sooja eest millegagi maksta ning maja ähvardas pidevalt sulgemisoht, on tänaseks tänu suurele tööle ja südamesoojusele välja kasvatud kaasaaegsetele euronõuetele vastavate tingimustega elukeskkonnaks, kus on loodud laste jaoks objektiivselt kõik vajalikud tingimused, et laps võiks kasvada võrdsetes tingimustes kodus kasvavate lastega. Majas ringi vaadates ja teades-tundes aga meie kodusid, võib küll kindlalt väita, et laste tingimused vähemalt Tilsi Lastekodus on kaugelt paremad kui paljudel kodus elavatel lastel. Ajakirja Pere ja Kodu (11/2007, rubriik: Tundlik teema, artikkel „Vaesusel on mitu nägu”) väitel elab Eestis meil iga 5. laps absoluutses vaesuses või vaesusriskis.

Sama võib öelda ka huvihariduse saamise kohta. Lastekodus tagatakse igale lapsele, kes vähegi soovib tegeleda huviharidusega, vastavad võimalused. Valla ääremail, kodus elavatel lastel, puudub juba üksnes transpordivõimaluste puudumiste tõttu ligipääs huviharidusele.

“Kuhugi peab ju kanaliseerima laste suitsutegemised ja energia!” toob direktor justkui vabanduseks lastekodus loodud head tingimused. Lastele on loodud Tilsis tõepoolest rahulik ja mugav elukeskkond, lisaks tõeliseks boonuseks looduskaunis maakoht.

“Meie lastekodu pole sugugi kehvem kui näiteks Soome lastekodud,” lisab direktor.

“Lastekodu peabki maal või linna lähedal maal olema. Et uksest välja astudes ei oleks lapsel vastas kohe tänav ja kambad koos kõigi ahvatlustega, vaid et laps saaks minna välja loodusesse, olla üksi, kui ta seda vajab, teha onni jne,” on hr Aare Kallas lastekodu asukoha üle õnnelik.

Tulevikku vaadates näeb hr A. Kallas aga arenguruumi veel küll ja küll. Ta ei pea ideaalseks nii suures majas koos elamist ja loodab salamisi, et ehk kord saabub aeg, kui ka KOV-d seda mõistavad. Eeskujuks peab ta SOS Lasteküla. Veel peab ta väga oluliseks, et tavainimene mõistaks: lastekodu on seal elavate laste KODU. Ja kodu on püha. Peamine ja väga oluline südamemure on lastele tugiperede leidmine. Kuigi on välja kujunenud oma tugiperede võrgustik, napib superperesid siiski.

“Lapsed ootavad väga nädalavahetusi peredes,” sõnab direktor veidi kurvalt. “Tugiperesid ei leia naljalt, aga need, kes on võtnud, on südamega ja need on ka jäänud. Laste jaoks on väga oluline, et nad saavad kasvõi paar päevagi olla teises keskkonnas”.

Küsisime ka, kuidas lapsed satuvad üldse lastekodusse.

“Lastekodu mõttes satuvad lapsed meile liiga hilja. Tavaliselt siis, kui laps on jõudnud kooli, 1.-3. klassi. Selleks ajaks on tal juba mitmesuguseid probleeme: õpiraskused, õpetajad ei salli teda, teised kiusavad teistsugune olemise pärast ja siis, kui läbi on proovitud juba terve sugulaste ring, kes temaga hakkama pole saanud. Hättasattunud pere ja sellise pere laps ei peaks olema ainult konkreetse pere või KOV probleemiks. Kuid enamasti on ka naabrite ja tuttavate ning sugulaste käed sellise pere abistamiseks liiga lühikesed. Teiselt poolt on õige ka see, et laps peaks ikka peres kasvada saama. Lastekodu peaks olema vaid ajutine lahendus.”

Kuid: kes on pädev täna meie riigis otsustama, kas üldse või millal on õige aeg vanemalt ära võtta vanemlikud õigused? Või ainult kasvatuslikud õigused? Enamasti tehakse seda siis, kui enam kuidagi teisiti ei saa, kuid lapse õrn psüühika ja iseloom on selleks ajaks juba väga palju haiget saanud...Ja alaliselt elama soovitakse võtta peresse ennekõike just nooremaid lapsi. Siin on lünk, mille riik meie hooldussüsteemis peaks läbi mõtlema. Laste jaoks, kelle vanematelt on ära võetud vaid kasvatuslikud õigused, kerkib nende lastekodust lahkudes üles veel üks varjukülg – lisaks sellele, et neil endilgi on elluastumisega raskusi ja neid ei saa ka adopteerida – kohustus edaspidi hoolitseda oma eluheidikutest vanemate eest. Sellised vanemad pole enamasti terve lapse lastekodus veedetud aja jooksul tundnud isegi kõige vähematki huvi lapse käekäigu pärast. Laps peaks olema kaitstud sellesse nõiaringi sattumise eest. Hetkel ei kaitse selliseid lapsi ükski seadus. Vanematel, kellelt on võetud ära vanemlikud õigused, kuid kes on ennast parandanud ning oma eluga järje peale saanud, on võimalik oma õigused tagasi taotleda.

“Selline juhus on minu praktikas täiesti olemas,” lausus hr Aare Kallas.

“Ka peaks riik välja töötama ühtse miinimumstandardi, mille iga KOV peaks lastekodust elluastujale tagama. See tagaks kõikidele võrdsed tingimused. Lapsed on ju võrdsed. KOV võimalused on väga erinevad ja mõnel pool vägagi kasinad,” on direktor murelik elluastujatele mõeldes.

“Just siin on see koht, kus oleks abi väga vaja. Siit elluastuja on tänulik iga kasutatud, kuid veel kõlbliku mööblitüki või muu majapidamises vajamineva asja üle. Oleme säilitanud kontaktid oma kasvandikega ja kui keegi leiab, et saab aidata, saame inimesed omavahel kokku viia. Ka on abi, kui lapsed saaksid osa võtta mõnest koguduste üritusest või laagrist, vajadusel saame lapsi tuua ja viia. Lapsed vajavad suhteid, õlga, kes õpetaks neid teistmoodi mõtlema, käituma.”

“Linnapildis meie lapsi väliselt ei erista. Oleme selle nimel vaeva näinud. Keegi ei tohiks koolis teada, et laps on lastekodust. Lapsel peab olema võimalus alustada nullist, puhta lehena. Kui puudub “taust”, on lapsele enda ülestöötamine lihtsam. Ka on parem, et lastekodu ei asuks kodu ligidal. Tilsi Lastekodu ei teeninda ainult Põlva ja Võru maakonda. Eesti on ju nii väike,” lisas hr Aare Kallas.

Külastasime lastekodu õhtusel ajal. Sisenemisel võttis meid vastu Navitrolla ja laste ühise koostööna 1999.a sündinud originaalseinamaal: Lendavad loomad imetlevad lendavat õunapuud. Elu toimis nagu peres pärast kooli ikka: kes õppis, kes veetis raamatukogus aega, vaatas telekat või tegeles lemmik-tegevusega. Ka õues käis vilgas tegevus. Seintel jäid silma laste joonistused, õnnesoovid sünnipäeva-lastele. Palju lilli ja isegi akvaarium. Lapsed olid sundimatult viisakad, rõõmsad.

Lastekodul oma kodu-lehekülg, tutvustav voldik ja kaart, mida kaunistab koopia kuulsast seinamaalist. Ostes sellise kaardi, toetatakse raamatukogu tegevust. Meie saime kaardid ja voldiku kingituseks. Viisime omalt poolt lastele külakostiks mõned pusled, uiske, 2 õmblusmasinat, tüdrukute käsitööks vajaminevaid kangajääke, tutvustasime pisut Rajaleidjate tööd. Ajakirja ilmumisajaks on järele viidud veel 4 jalgratast.

Tilsi Lastekodu sümboolikal hoiab pääsuke poegi turvaliselt oma tiibade varjus. Kodu- ja turvatunnet pakutakse lastele Tilsi Lastekodus aga ka tegelikkuses.

Lahkudes Tilsist, hakkasid kumisema kõrvus justkui iseenesest sõnad laulust „Vaeslapse bluus”:

...Uitan õhtusel puiesteel... tuule sõnad ja jutt...
süda vaba, kuid silmad vees, see on vaeslapse bluus.
Lastekodu on minevik nüüd, kurbus see või rõõm, ei tea...
Pole mõtteski otsida süüd, sest mis tähtsust sel, kes teind kord vea...
Kuid ma tean, saabub mulle päev, kui sulab shokolaad suus,
kõrval sõber, kes hoidmas käest, kui elu lehekülg uus.
Ja mu laps eal ei küsima pea, mis on kodu ja armastus...
...elus teda ei saatma pea, iial vaeslapse bluus...

Aili Valb, Tiina Antsov