Nii kui paljudes adventkogudustes üle kogu maailma, nii ka meie Eesti kogudustes on käimas palvenädal. Palve nädal.
Johannese Ilmutuse raamatu 5. peatükis on kirjeldatud jumalateenistust taevas. Seal on Jumala palge ees teenimas, kummardamas ja ülistamas muuhulgas neli olevust ning kakskümmend neli vanemat. Kui „taevasesse troonisaali” ilmub Jumala Tall, kes on tapetud, siis nad kummardavad Teda, käes kandled ja kuldkausid. Ja mis on nende kuldkausside sees? Seal on Jumala laste palved (Ilm 5:8).
Ei olegi arutlused, jutlused või argumendid. On palved. Ega ka vist vormilised alguse- ja lõpupalved, vaid anumised ja palved ja eestpalved ja tänupalved (1Tm 2:1).
Kui me tuleme kokku palvenädala koosolekutele, tulgem palvetama. Tehkem sellest üks tõeline PALVEnädal! Tänus ja kiituses toogem eriliselt Jumala ette oma isiklikud lootused ja vajadused ning oma koguduse vajadused. Palvetagem iseendi ja oma perekondade eest. Palvetagem üksteise eest. Palvetagem oma koguduste eest. Palvetagem oma pastorite eest. Palvetagem meie koguduste Eesti liidu juhtkonna eest. Palugem värsket tuld ja vaimu. Palugem meeleparandust. Palugem Vaimu juhtimist.
Ärme tee lihtsalt formaalseid palveid. Palugem ja anugem. Sest meil ei ole, kui me ei palu (Jk 4:2). Sest paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse (Mt 7:7). Sest te otsite Jumalat ja leiate Teda, kui te nõuate Teda kõigest oma südamest (Jr 29:13). Ja ärge muretsege, vaid andke kõigist oma vajadustest Jumalale teada tänades, paludes ja anudes (Fl 4:6). Sest kui te olete seda teinud, siis Jumala rahu, mis on kõrgem ja tugevam kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses (s. 7).
Mõned teavad, et vahetevahel on lainena meie palvekoosolekuil loetud raamatut hilisest vihmast. Siis on palvetatud, et see tuleks. Ja see ei tule. Siis räägitakse ikka ja ikka, et me elame Laodikea koguduse ajastul ja et meie kogudus on Laodikea. Ja siis me arutame seda leiget olukorda ja vangutame pead ning läheme sama targalt koju tagasi.
Kuid kas kiri Laodikeale on käsk olla Laodikea? Kas selles kirjas ei leidu mitte üks uks?! Ja Jeesus koputab selle ukse peale. “Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga” (Ilm 3:20). Seda ust on kasutatud metafoorina evangeelsetel koosolekutel ja kujutatud südameuksena, millel on ainult üks seespool asetsev link. Väga ilus pilt. Kuid Laodikeale kirjutatud kirjas on see esmalt Laodikea koguduse uks. Ja Jeesus koputab selle peale. Ja kui meie teeme selle ukse lahti, siis Jeesus tuleb meie juurde sisse ja meil on Temaga erapidu kõigi teiste silme all. Ja teised vaatavad pealt ja neil on kas täiesti ükskõik, sest nad on leiged; või nad tahavad ka ja nad avavad ka ukse ja lasevad ka Jeesuse oma juurde sisse. Kuigi kogudus elab Laodikea ajastul, ei pea meie olema osa Laodikeast!!! Meil võib olla pidusöök Jeesusega!
Jeesus tõotas meile, et mida me iganes Isalt palume, seda Ta annab meile Jeesuse nimel (Jh 15:16). Me teame väga hästi, et me ei saa kõike, mida me palume; me peame paluma Jumala tahtmist mööda. Kuid ärgem toogem seda vabanduseks asjaolule, et me oleme tihti ilma paljust, mida Jumal tahab meile anda just nüüd, täna, sest me ei palu.
Pastor Jim Cymbala New Yorgist juhib tähelepanu asjaolule, et viimase 30 aasta jooksul on kirjutatud rohkem raamatuid abielust kui eelneva 2000-aastase kiriku ajaloo jooksul kokku. Kuid nii nagu kõikjal, on ka kirikus rohkem probleemseid abielusid kui ükskõik, millisel ajastul enne. Meil on olemas kogu „tarkus,“ aga meie kodud pudenevad laiali. Sama kehtib lapsevanemaks olemise kohta. Meil võib olla kuhjades raamatuid kasvatamisest ning lastega „kvaliteetaja“ veetmisest. Samal ajal on meil rohkem probleeme noorte inimestega kui iial varem. See ei ole sellepärast, et meil ei ole teadmisi; see on sellepärast, et me ei ole hüüdnud Jumala väe ja tarkuse ja armu järele. Mis siis kui Kristuse järgijad oleksid viimased 30 aastat investeerinud ainult pool ajast kirjutamisele, trükkimisele, lugemisele ja raamatute üle arutlemisele... ning oleks teise poole palvetanud oma perekondade ja laste pärast? „Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!“ (Hb 4:16).
Jumal ei ütle, et me palvetaksime, kuna ta tahab meile mingit vormelit peale suruda. Palve ei ole osaks käsumeelsuse süsteemist. E.M. Bounds on kirjutanud:
„Palve peab saama vaimulike harjumuste osaks, kuid see lakkab olemast palve, kui seda tehakse ainult harjumusest... Igatsus annab palvele tulisuse. Hing ei saa olla soovidest tühi, kui see on kütkestatud ja süüdatud mõne suure igatsusega. ... Tugevad igatsused tekitavad tugevaid palveid. Palve hooletusse jätmine on hirmuäratav märk vaimulike igatsuste surmast. Kui igatsus Jumala järele ei sunni hinge enam palvekambrisse, on see Jumalast ära pöördunud. Ei saa olla tõelist palvetamist ilma igatsuseta.“
Kui me loeme Apostlite tegude raamatut, siis me näeme kogudust, kes palvetab. Stardipauk on võimas: kogudus palvetab ja nende palve järel kõigub paik ning nad kõik täidetakse Püha Vaimuga (Ap 2). Kogudus palvetab juhtimise pärast, abi pärast. Kogudusel on palverefleks. Kogudus ei tee kuiva strateegiat. Kogudus liigub edasi Püha Vaimu juhtimisel.
Briti piiblitõlkija Phillips, olles lõpetanud selle Piibli-osa tõlkimise, oli nõnda haaratud neist mõtteist, et kirjutas 1955. aastal Apostlite Tegude eessõnas:
„On võimatu veeta mitmed kuud seda lühikest raamatut põhjalikult uurides... olemata sügavalt liigutatud ja, kui aus olla, siis häiritud. Lugeja on häiritud, sest ta näeb kristlust, ehtsat asja ennast, tegevuses esimest korda kogu inimkonna ajaloos. Vastsündinud kogudus, kaitsetu nagu iga teinegi inimlapsuke, omamata tavamõistes ei raha, mõju ega võimu, astub rõõmsalt ja julgelt esile, et võita paganlik maailm Kristuse läbi Jumalale. ...
Siiski on raske mitte tunda end häirituna ja liigutatuna, sest see just ongi kogudus nõnda nagu see oli mõeldud olema. See on jõuline ja paindlik, sest need on veel päevad enne seda kui kogudus jäi õitsengu tulemusel paksuks ja hingetuks ning üle-organiseerituse tulemusel lihas-krampi. Need inimesed ei teinud „usutegusid,“ vaid uskusid; nad ei „öelnud oma palveid,“ nad tõesti palvetasid. Nad ei pidanud psühhomaatilise meditsiini konverentse, vaid lihtsalt tervendasid haigeid. Kui nad olid tänapäevaste standardite kohaselt lihtsameelsed ja naiivsed, peame kahetsusega tunnistama, et nad olid Jumala-poolsest küljest avatud viisil, mis on tänasel päeval peaaegu tundmata.“
Tehkem see nädal tõeliseks palve nädalaks! Täitkem need kuldkausid olevuste ja vanemate käes, kes teenivad, kummardavad ja ülistavad otse taevases troonisaalis Jumala palge ees! Saagu sellest nädalast maitseharjutus palveks. Meie kogudus siin võib olla väga elus, kui me tõesti palvetame. Jumal annab meile Püha Vaimu juhtimise ja väe kui me palvetame. Sest ennäe, Jeesus seisab ukse taga ja koputab. Kui meie kuuleme ta häält ja avame ukse, siis ta tuleb meie juurde sisse ning meil on üheskoos Temaga pidu! Kõigi teiste silme all.
In English