Vaadates nende laste silmadesse, kes elavad lastekodus, näed, et seal on ootus, kurbus, valu, ja hakkad mõistma, et nemad ei ole süüdi, et nad on lastekodus, aga mitte päris kodus: emaga, isaga, oma perega.
Esimene mälestuskild
Ma elan lastekodus. Minu kõige suurem unistus oli elada koos emaga. Et meil oleks kodu, soe, mugav, kus küpsetada pirukaid, kus oleks hea. Et ema ootaks mind alati kodus. Ma unistasin, et koos emaga me hakkame ostma mööblit, toidunõusid, vaipu ja palju-palju muud vajalikku. Kui tihti ma sellest unistasin. Ma tihti nutan jõuetusest. Ma olen nii rõõmus, kui ema on kaine, lõbus ja ilus. Ma armastan kuulata tema jutustusi tema lapsepõlvest, koolist. Ma hoian alles tema joonistusi, postkaarte. Kui palju kordi ma palusin teda mitte juua. Ja kui palju kordi ta ei ole oma sõna pidanud. Praegu ma juba mõistan, et need on vaid minu unistused, mis nähtavasti kunagi ei täitu.
Teine mälestuskild
Mul on vanem vend. Meie ema joob kogu aeg. Me elasime väikeses majas, mida oli vaja kütta. Ema ei mõistnud, et me oleme väikesed ja meid ei tohi üksi jätta. Me olime hirmul, me tahtsime süüa. Meil oli külm, et sooja saada, me surusime end üksteise vastu. Kui ema tuli koju, me hakkasime nutma, et tal oleks meist kahju, tema aga peksis meid kummivoolikuga. Meil oli hea naaber, nüüd me oleme lastekodus. Meie ema sünnitas veel meile õe ja jättis ta väikelastekodusse. Me oleme nüüd kolmekesi koos lastekodus.
Kolmas mälestuskild
Me oleme vennaga kaksikud. Minu vanemad lahutasid. Minu vend jäi isaga ja nad sõitsid ära Venemaale. Mina jäin emaga ühiselamusse. Hiljem ma sattusin lastekodusse. Ma vihkasin oma isa ja oma venda. Nendel oli kõik, aga minust nad ei hoolinud, minu nad unustasid, nad ei otsinud mind üles. Nüüd ma tean, milleks ma elan. Ma tõestan neile, et olen hea. Nad kahetsevad, et mind hülgasid.
Neljas mälestuskild
Ma sooviksin pöörduda ajas 13 aastat tagasi. Sellesse aega, kui me elasime koos emaga, isaga ja õega. Meil oli koos hea ja lõbus. Mulle tundub, et siis oli mul kõik, mida ma tahtsin. Tollest ajast ei ole mulle jäänud mitte midagi, ainult mälestused, isegi need hakkavad tuhmuma.
Mul on meeles üks foto, sellel on kogu meie pere kuuse juures: mina istun isa süles, minu kõrval on minu õde suurte lehvidega ja ema. Seda fotot enam ei ole, nagu ka ühtegi eset minu lapsepõlvest. Vahel ma soovin pöörduda tagasi lapsepõlve, ronida isa sülle ja vaadata-vaadata, üksisilmi ema poole ja et see uus aasta ei lõppeks kunagi. Tihti ma olen kurb, tahan ema hellust ja soojust ja isa hoolitsust. Vahel isegi ma soovin, et ema pahandaks minuga. Ma tahan olla õnnelik, nagu tollel fotol, minu lapsepõlves. Kahjuks mul ei ole ajamasinat.
Viies mälestuskild
Meil oli tore pere. Siis isa hakkas jooma, seejärel hakkas jooma ema. Nad kogu aeg riidlesid ja kaklesid. Neil ei olnud aega minu jaoks. Hiljem, kui ma sain suuremaks, mul tekkisid sõbrad. Ma õppisin jooma, kaklema, varastama. Siis tulid narkootikumid. Varastatud rahast ei jätkunud. Koos sõpradega ma tegin väljasõite Tallinna. Ärandasime autosid, peksime ja riisusime purjus mehi. Sattusin noortevanglasse. Olin seal kaks aastat. Edasi tuli lastekodu. Tahtsin alustada uut elu, puhtalt lehelt. Minu ellu tuli Jumal. Kuid mulle tundus, et Jumal ei aidanud mind. Esimesena suri isa, siis ema. Narkootikumid ei lasknud mind lahti. Kui ei varasta sina, varastatakse sinult.
Meie lastekodus on 39 kasvandikku. Väga erinevate saatustega, huvidega, vaadetega.
Me oleme lapsed, nagu kõik lapsed, aga meie elu algus on väga raske.
Me armastame teha sporti: jalgpalli, lauatennist mängida, aga meil napib spordivahendeid.
Tüdrukud armastavad kududa, tantsida, unistada, diskoõhtut soovivad.
Poisid unistavad jõusaalist, kus saaks end treenida.
Tüdrukud unistavad tantsukursustest, joonistamisringist.
PS.
Kallid lapsed ja noored, kellel on olemas soe kodu, head isa ja ema. Lähedased, kes hoolivad ja armastavad. HINNAKE SEDA. Õnn peitub väikesetes asjades ja me tihti hakkame sellest aru saama, kui oleme selle kaotanud. Ühel hetkel läheme kõik oma teed – praegu on aeg tundma õppida oma vanemaid, nautida pere seltsi, võtta eeskuju, olla rõõmsad oma nooruses, sest on palju muresid ja asju, millele me ei pea mõtlema praegu, kuna meil on vanemad, kes mõtlevad neile ja hoolitsevad meie eest. Olgem neile alati selle eest tänulikud ja abivalmid. Inimene on oma põhiolemuselt hea, seda on tunda alateadlikult. On tõesti hea, innustav, leida enda ümber häid inimesi. Sa võid olla just see inimene!
In English