Kui Jeesuselt küsiti mõni teoloogiline küsimus, ei vastanud Ta sellele ebamäärase definitsiooniga, nagu teoloogidel tihti kombeks, vaid rääkis vastuseks mõne loo. Lubage mul jutustada lugu tigedast sulasest ja selle valgusel rääkida veidi andestuse probleemist.
Järgnev on kokkuvõte Gifford Rhamie kõnest de Bronis.
Üks mees võlgnes kuningale väga palju raha. Mõni ime siis, et kuningas ta enda ette kutsus. Mees läks kodust kuninga palee juurde, mille ees oli kõrge trepp. Ta ronis trepist üles ning läks palee uksest sisse, kus teda ootasid kuninga sulased. Ma tean, mida te nüüd mõtlete – kujutlusvõime on küll tore asi, aga selles tekstis ei ole ju sõnagi trepist räägitud! Ma võin teile öelda, et kui Matteus seda lugu üles kirjutas, siis oli tema pärgamendi maht piiratud ja ta ei saanud kõiki Jeesuse sõnu üles kirjutada. Ta pidi selle trepi koha lihtsalt välja jätma. Sest kõik ju teavad, et iga aujärje ees on pikk trepp, ja mida kõrgema positsiooniga on isik, seda pikem trepp tema aujärje ees on. Niisiis, mees läks trepist üles paleesse ning ta juhatati läbi pikkade koridoride kuninga troonisaali. Kuningas tuli sisse. Mees kummardas alandlikult. Kuningale ulatati raamat ning kuningas avas selle leheküljelt, kuhu oli kirjutataud selle mehe nimi.
“Siin on kirjas, et sa oled mulle väga palju võlgu.”
“Jah, teie kõrgeausus.”
“Siin on kirjas, et sa võlgned mulle 10 000 talenti.”
“Jah, teie kõrgeausus.”
“Ma tahan oma raha tagasi.”
“Jah, teie kõrgeausus.”
“Ma tahan kohe oma raha tagasi.”
“Jah, teie kõrgus... see tähendab, ei, teie kõrgeausus, mul ei ole seda raha...”
Enne kui mees jõudis lõpetada, pöördus kuningas oma sulaste poole ning andis neile korralduse mees ning tema naine ja lapsed orjadeks müüa ja kogu tema vara konfiskeerida. Kuid järsku ta märkas, et mees oli langenud põlvedele ja palus oma elu eest.
“Oo, kuningas, halastage mu peale. Ma tean, et olen ületanud kõik tähtajad, aga ma luban, et enam seda ei juhtu. Mul on naine ja kuus last, keda ma pean toitma. Andke mulle veel veidi aega ja ma maksan iga viimase kui sendi tagasi.”
Kas kuningas andis talle veel aega? Ta tegi midagi veel enamat – ta andis mehele tagasi tema elu. Kaastundlikult ütles ta: “Kõik on korras. Ma mõistan sind. Sinu patud on sulle andeks antud. Sinu võlg on kustutatud. Mine rahus.”
Mees ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ta tõusis põlvedelt ja lihtsalt lendas troonisaalist välja ning trepist alla. Ta oli niivõrd andestuse rõõmust täidetud, et ta ei näinud kedagi teist enda ümber ning ta läks ja elas ülejäänud oma elu rahus. Kas see jutustus lõpeb niimoodi? Ei. Tema jalad olid kindlalt maa peal. Kui ta sammus trepist alla, olid tema jalad tänamatusest ja kibedusest rasked.
“Mida ta õige mõtleb endast! Ma oleks talle kogu ta raha tagasi maksnud.”
Tema vimm oli nii suur, et kui ta oli jõudnud trepi alumisele astmele ja nägi ühte kaassulast, kes talle 100 teenarit võlgnes, võttis ta tema kinni ja kägistas teda, nagu Piibel ütleb. 100 teenarit on tänapäevases arvestuses umbes 30 eurot, mis oli tollal kolme kuu palk. Aga mis oli see võrreldes 10 000 talendiga, mis võrdub umbes 15 miljoni euroga? Mis on 30 eurot 15 miljoni euro vastu? Selle sulase 15 miljoni euro suurune võlg oli kustutatud ja tema ei suuda kustutada 30 euro suurust võlga? Mis siin toimub?
Jeesuse loos käitus teine sulane täpselt samuti nagu esimene sulane veidi aega varem – ta langes põlvedele ja hakkas oma elu pärast paluma.
“Palun andesta mulle, mu vend! Sa tead, et mul on kodus naine ja kuus last, keda ma pean toitma. Anna mulle veel pisut aega.”
Kuid esimene sulane lasi politseinikel teise arreteerida ja vanglasse heita. Kuid kuuldused sellest loost jõudsid ka kuninga kõrvu. Kuningas käskis tigeda sulase taas enda ette tuua. Sulane tuli kuninga ette ja kummardas alandlikult. Kuid kuningas ei suutnud sel korral istuda.
“Kas sina oled see, kellele ma tund aega tagasi andestasin?”
“Jah, teie kõrgeausus.”
“Ja kas ma ei käskinud sul rahus minna?”
“Jah, teie kõrgeausus.”
“Miks sa siis ei läinud rahus? Kas sa lasid enda kaassulase 100 teenari pärast vangi viia?”
“Jah, teie kõrgeausus.”
“Mul on sulle uudis. Selles vanglas on veel kambreid. Mine minema mu silmist. Sa pead jääma sinna vanglasse, kuni oled tagasi maksnud viimase kui sendi.”
Kas teate, see mees on tänapäevani seal vanglas!
Me muigame mõtte peale, et see mees siiani vanglas on. Ja see ei ole üllatav. Jeesus rääkis selle loo kindlasti mõningase huumoriga ja suurte liialdustega, aga ometi nii, et inimestele jõuaks pärale selle loo tõeline mõte. Lubage, ma selgitan seda.
Ennist mainisin, et 10 000 talenti on tänapäeval umbes 15 miljonit eurot. Ma aga ei maininud seda, et Jeesuse ajal ei saanud kellelgi tegelikult nii palju raha olla. Kui keegi oleks ära lugenud kogu selle raha, mis Rooma impeeriumis üleüldse olemas oli, siis oleks ta saanud kokku umbes 1 miljon eurot. Nii et isegi tolle aja Bill Gates´il ei saanud olla rohkem raha kui ehk 500 000 eurot. Miks siis rääkis Jeesus selle loo, teades, et see oli võimatu, et see oli tohutu liialdus? Tänapäevases mõttes oleks Ta võinud seda lugu alustada sõnadega “Elas kord mees, kellel oli 15 triljonit eurot võlga”. Me oleksime naernud selle loo peale ja ütlenud Jeesusele, et see lugu ei saa tõsi olla. Kuid Jeesus oleks vastanud: “Oota veidi. Ma tahan selle looga midagi ütelda.”
Kui nüüd püüda arvestada kokku seda aega, mis teenril selle raha tagasimaksmiseks oleks kulunud, kas sa tead, kui palju oleks selleks aega läinud? 15 000 aastat! Sellepärast ma ütlesingi, et see mees on siiani vangis. Möödunud on ju alles veidi enam kui 2000 aastat.
Peetrus tuli Jeesuse juurde küsimusega, kas seitsmest korrast andestamisest ühel päeval piisab. Jeesus oleks selle looga justkui ütelnud: “Peetrus, andestust ei ole võimalik mõõta. See ei ole nagu pakk kaarte, mida sa võid ükshaaval ära anda, kuni sul ei ole enam ühtegi järele jäänud. Andestust ei saa kvantitatiivselt mõõta, ainult kvalitatiivselt. Küsimus ei ole üldse selles, mitu korda andestada. Tead, Peetrus, isegi kui sa andestaksid oma vennale 15 000 aastat järjest, ei ole see mitte miski, võrreldes sellega, kuidas Jumal on sulle andestanud. See maksis Talle terve igaviku, et sulle andestada, Peetrus. Ja mis on 15 000 aastat võrreldes igavikuga? Sellepärast ei saagi andestust loendada, see peab olema osa sinu ellusuhtumisest.
Ma tänan Jumalat, et Tema teab, kuidas tõeliselt andestada. Ta ei lase mul väljas külmetada ja oodata, kui ma vajan andeksandmist. Ta ei suru mind porri, ei pane mind tundma tähtsusetuna, ei pane mind Tema ees lömitama. Ta lihtsalt andestab mulle, kui ma seda kogu südamest palun, sest andestus on osa Jumala igavesest olemusest.
Ja nüüd tagasi selle loo juurde. Sina oled kuningale palju raha võlgu. Sa võlgned Talle 15 triljonit eurot. Ta kutsub sind oma paleesse. Niisiis sa lahkud kodust ning lähed palee juurde, kus on väga kõrge trepp. See trepp on kõrgem kui kõik maailma trepid kokku, sest see trepp viib aujärjeni, kus istub kuningate Kuningas ja isandate Isand. Sa ronid sellest trepist üles, lähed paleeustest sisse ja kohtud seal ingel Gabrieliga, kes sind troonisaali juhatab. Kuningas tuleb sisse, aga sina ei julge oma silmigi Tema poole tõsta. Talle ulatatakse suur raamat, mida kutsutakse elu ja surma raamatuks. Kuningas avab raamatu leheküljelt, kuhu on kirjutatud sinu nimi. Siis ta küsib:
“Siin on kirjas, et sa võlgned mulle palju raha, 15 triljonit eurot. Kas see on tõsi?”
“Jah, Issand, see olen mina, see olen mina. Mina vajan Sinu armu ja andestust.”
Kas sa tead, mida Jumal selle ülestunnistuse peale teeb? Ta sirutab oma käe, mis ei ole päästmiseks kunagi liiga lühike, rebib selle lehekülje raamatust välja, viskab selle minema, pöördub sinu poole ja ütleb kaastundega hääles:
“Mu laps, su võlad on sulle andeks antud.”
Ja kui sa lähed Tema juurest ära ning jõuad palee trepi alumisele astmele, kas peab siis keegi sulle ütlema, mida teha või kuidas käituda? Ei, sest sind täidab Tema andestuse vägi ja sa oled valmis andeks andma ka oma vennale, sest sa teenid Jumalat, kes on sulle kinkinud elu!
In English