Suvi läinud...

Igatseva järelehüüde suvele ning rõõmsa tervituse sügisele edastasid tallinlased üheskoos Tõdva vennastekoguduse palvemajas. Palvemaja oma arhailise arhitektuuriga ning saalis süüdatud küünlad tegid meeleolu alguses üsnagi pühalikuks. Kuid see oli nagu peoga pühitud, kui sisenesin kõrvalruumi, kust juba kostsid rõõmsad hääled ja kust tuli meeldivat toidulõhna. Sinna oli kaetud pikk pidulaud, mille ehteks olid koguduseliikmete poolt toodud salatid, võileivad, küpsised, piim, tee, koogid, pirukad... Kui tervise huvides soovitatakse süüa korraga kuni 3-4 erinevat toiduliiki, siis seekord oli seda nõuannet küll väga raske järgida. No ei saa ju jätta midagi maitsmata! Mis on söömises nii erilist, et see inimesi ühendab? Igatahes valitses laua taga mõnus ja lõbus õhkkond. Olin kõiki neid nägusid kirikus näinud, kuid seal on nad kuidagi teistmoodi… Tore oli oma õdesid-vendi veidi teise nurga alt tundma õppida.

Kui söök söödud, suunduti õue, et kaasa haarata ka mõni vaimulik pala. Üheskoos sai laulda, arutleda, mõtiskleda, palvetada. Lõpuks tehti suur ring ja loeti hinged üle nagu ikka kombeks, ning seejärel mindi õhtusele teenistusele, mis paraku toimus Tallinnas. Üürikeseks jäi see üritus – kõigest paar tundi. Aga seda enam on tahtmine midagi sellist uuesti teha.