Otsekui hirv igatseb veeojade järele

Piiblis on igatsust Jumala järele võrreldud loodus-kauni võrdumiga (Ps 42:2-4): “Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal. Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele; millal ma tulen ja näen Jumala palet? Mu silmavesi on mulle leivaks ööd ja päevad, sest et mu vastu öeldakse kogu päev: „Kus on su Jumal?““ Inimese igatsusest Jumala juurde kirjutab Tõnu Jugar.

Psalm 42 on poeetiline, liigutav kaebelaul. Taavet oli kuningas Sauli poolt jälitatu – põgeneja, kes otsis varjupaika kalju- ja kõrbekoobastest. Ta oli lähedastest ja Jumala kojast lahutatud, just seal oli ta tundnud rõõmu ning rahu. Taavet tundis oma hinges igatsust – ta janunes nende õnnistuste järele.

Taavet oli karjasena, loodust tundva inimesena kindlasti näinud põgenevat hirve jälitajate ees põudsel maa-alal – võib olla oli ta näinud põgeneva hirve silmi, mis väljendasid hirmu ja ahastust… Taavet on võtnud hirve – inimhinge igatsuste ja vajaduste sünonüümiks.

Lugedes neid tekste, mõtlen meile, tänapäeva inimestele, kelle elu on ümbritsetud vastuoludest, hädaohtudest ning stressist. Kas tänapäeva inimene teab oma igatsuste eesmärki – seda, mida ta tõeliselt vajab? Mõni aeg tagasi nägin telekast, kuidas ajakirjanik küsitles inimesi tänaval, küsides mitmelt sama küsimuse: “Kas te olete kunagi tundnud soovi saada kõigest eemale, minna kuskile mujale – kuskile kaugele?” Kõik vastasid nagu ühest suust, et nad on sageli tundnud soovi kõigest eemalduda – kuskile mujale. Kuhu, seda ei teadnud keegi, aga nad tunnistasid, et sageli on nad tundnud vajadust millegi järele, mida ei ole, mille kohta ei oska öelda, mis see on…

Kahjuks ei tea paljud inimesed oma igatsuste eesmärki. Paljud ei tea, et nende igatsuste tõeline lahendus ei ole kaugel – see peitub tegelikult vaid Jumala tundmises.

Ema Teresa on kirjutanud: “Lääne inimesed teavad, et neil on millestki puudus. See ei ole raha, aga mis see on, nad ei tea. See, mis neil puudub, on elav suhe Jumalaga. Tänapäeval tunnevad inimesed nälga leiva ja riisi – armastuse ja elava Jumala sõna järele.” Me näeme, et inimesed ei tea, mida nad tõeliselt vajavad. „See, mis neil puudub, on elav suhe Jumalaga,“ ütles ema Teresa…

Jah, usklikena mõistame, et nn maailmainimeste suurim probleem on Jumala tundmise puudumine. Aga kas sinul ja minul usklikena on alati sisemine tasakaal ning rahu südames? Tundub siiski, et ka usklik inimene on inimene. Nii mõnigi kord võib igaüks meist olla väsinud ja tunda end nõrgana...

Seesama Taavet, kes oli küll suur usumees, oli samal ajal ka nõrk inimene. Kuuluvad ju Taavetile sõnad (Ps 38:9-11): “Ma olen jõuetu ja puruks pekstud koguni; ma karjun oma südame ägamise pärast! Issand, kõik mu igatsus on sinu ees, ja mu ohkamine pole peidetud sinu eest! Mu süda põksub väga, mu ramm on mind hüljanud ja mu silma selgustki ei ole mul enam!”

Sama võime lugeda Piiblist Eelija, Jeremija, Taanieli või isegi suure Pauluse mõtete kohta. Jumalaga käimine ei tee kellestki üliinimest, meist ei saa nn väikesed jumalad. Usk, Jumala tundmine, viib meid Allika juurde. Ning ühendus Allikaga – Kristusega – on otsustav. Jumala ja inimese vaenlane Saatan teab seda – ta teab ka seda, et inimene on haavatav.

Miks juhtub nii, et tee Allikale saab nii mõnigi kord Saatana poolt ära lõigatud ning oleme korraga nõrgad, ahastuses, üksinda, kahtlustes ja janused? Lugedes evangeeliumidest jüngrite läbielusid, leiame, et on, mille üle järele mõelda. Ilmselt oli Saatana rünnak just jüngritele tugevaim, et neid Jeesusest lahutada. Jeesus püüdis korduvalt juhtida jüngrite tähelepanu sellele, et nad ei lubaks Saatanal tema plaane teostada.

Loeme Jeesuse sõnu Luuka evangeeliumist (Lk 22:31,32): “Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu! Aga mina olen sinu eest palunud, et su usk ära ei lõpeks, ja kui sa pärast pöördud, siis kinnita oma vendi!” Mis tagas Saatanale edu?

Jüngritest rääkides võib öelda, et nad olid mitme tule all. Esiteks olid nad kiusatud välise surve mõjul Jeesusest loobuma. Rahva juhid, vaimulikud, otsisid pidevalt võimalusi heita Jeesusele varju ning külvata inimsüdamesse kahtlust. See ka õnnestus ja on öeldud, et paljud jüngrid (peale kaheteistkümne) lahkusid Jeesuse juurest (Jh 6:63,64;66-71). Ühel sellisel hetkel pidi Jeesus oma kaheteistkümnelt jüngrilt küsima: ”Kas ka teie tahate ära minna?” Ülaltoodust näeme ehedalt Saatana surve tugevust, kuid samal ajal ka seda, mis aitab kiusatustes seisma jääda. Peetrus väljendas seda oma vastuses: “Issand, kelle juurde me läheme? Sinul on igavese elu sõnad.”

Tänapäeval on oma välised mõjud ja surved. Tänapäeval on kahtlemata väga suure kaaluga maailmalikustumine, sekulaarsed, materiaalsed mõjud ning liberaalne mõtlemisviis. Kuid need ei ole ainsad kiusatused. Võib-olla kannatame usklike inimestena veel enam sisemiste pingete pärast. Just see oli Taaveti kannatuste peamine põhjus (Ps 38:12,13): “Mu armastajad ja mu sõbrad hoiduvad eemale mu hädast ja mu sugulased seisavad kaugel! Kes mu hinge püüavad, need seavad mulle võrke, ja kes mulle paha otsivad, need kõnelevad hukatusest, ja nad mõtlevad pettusele kogu päeva!” Meie lähedased, meie sõbrad, kaasusklikud, kolleegid ja meie enda igatsused, soovid ja eesmärgid: mõnigi kord võime tunda siin teatud pingeid ja vastuolusid…

Jeesus pidi ütlema oma jüngritele: “Saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu!” See sõelumine ei toimunud väljaspool, vaid jüngrite keskel. Võib-olla väljendus see kõige eredamalt Kolgata sündmuste eel. Jüngrite vahel tõusis vaidlus (Mt 18:1): “Sel ajal tulid jüngrid Jeesuse juurde ja ütlesid: „Kes on küll suurim taevariigis?“ Asi läks nii kaugele, et kaks jüngritest tuli Jeesuse juurde ambitsioonika palvega (Mk 10:35-38): „Siis tulid Tema juurde Jakoobus ja Johannes, mõlemad Sebedeuse pojad, ja ütlesid: „Õpetaja, me tahame, et sa meile teeksid, mis me sinult palume!“ Aga Tema ütles neile: „Mida te tahate, et ma teile teeksin?“ Nemad ütlesid talle: „Anna meile, et me üks sinu paremal ja teine sinu vasakul pool saaksime istuda sinu auhiilguses!“ Aga Jeesus ütles neile: „Te ei tea, mida te palute. Kas te võite juua seda karikat, mida mina joon, või endid lasta ristida selle ristimisega, millega mind ristitakse?““ Pole raske arvata, kuidas see mõjus ülejäänud jüngritele (Mk 10:41-43): “Kui need kümme seda kuulsid, said nad pahaseks Jakoobuse ja Johannese peale. Ja Jeesus kutsus nad enese juurde ja ütles neile: „Te teate, et need, keda arvatakse rahvaste ülemaiks, valitsevad nende üle ja rahvaste suured tarvitavad võimust nende vastu. Aga nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes teie seast tahab saada suureks, olgu teie teenija.”“

Sellesse sisemisse võitlusesse olid kaasatud ka lähedased. Evangelist Matteus ütleb, et nimetatud kahe jüngri auahneid plaane esitas tegelikult nende ema. Nii võib isegi ema roll ja mõju olla negatiivseks teguriks. Siin öeldu paneb mõtlema päevakohasele teemale: kui vastutusrikas on ema roll! Kas see külvab headust, rahu, lepplikkust, kaastunnet, ohvrimeelsust? Või toob esile võitlusvaimu, õhutab vastuolusid ja kirgi…

Jah, need inimesed ei teadnud, mida nad tegelikult tahavad, kuid emotsioonid – halvad tunded olid lõkkele löönud…

Sõelumine saab toimuda alati ainult inimeste keskel. Siin käib jutt vaimulikust ühendusest, milleks oli toona jüngrite seltskond – vendlus; tänapäeval aga kogudus laiemas mõttes. Ning Saatan teab, et just siin võiks ta saavutada suurima edu siis, kui inimeste vahel tekib hõõrumine, pinged, see tähendab sõelumist.

Me kuuleme küllalt sageli inimesi ütlemas: „Ma ei oleks seda uskunud, et ka tema...“ või „Ka seal võib midagi sellist juhtuda…“ Mida teha? Kuidas olla kaitstud, kui Saatan tuleb sõeluma? Ükskõik millisel viisil, milliseid olukordi või kellegi nõrkusi ära kasutades. Kui oleme hingeliselt haavatud, üksi, mitte mõistetud – kui meie plaanid on purunenud, kui meie janune hing kaebab kosutuse järele...

Meenutagem ema Teresa sõnu: “Lääne inimesed teavad, et neil on millestki puudus. See ei ole raha, aga mis see on, nad ei tea. See, mis neil puudub, on elav suhe Jumalaga.“

Siiski on lahendus meie eluprobleemidele, me suudame seista, kui Saatan tuleb meid sõeluma. See lahendus on peidus ainult ühes mõttes: ühendus Allikaga ehk: “elav suhe Jumalaga”.