Miks armastus hääbub?

Miks armastus hääbub?
Inimeste omavahelistes suhetes pole midagi unikaalsemat, lähedasemat ega hädavajalikumat kui armastus kahe inimese vahel. Alustades esimestest kiindumustest lapsepõlves, kasvab omavaheliste suhete olulisus, juhtides ajapikku otsuseni valida kaaslane kogu eluks. Ent paljudele üllatuseks kohatakse just siin kõige kibedamaid pettumushetki. Serbia adventkoguduse väikegruppide ja koguduste rajamise töö üks organisaatoreid ja tõlk Jozef Sipos küsib, miks on see nii.

Probleemi põhjuse võime leida kohe algusest, vundamendist. Kui mõtleme oma tuleviku elukaaslase peale, on meil kindlad ootused/nõuded, mis peaksid saama täidetud ja mis mõjutavad meie valikut. See aitab põhjendatult hoiduda liigsest lähedusest inimesega, kes ei ole õnneliku elu rajamiseks sobilik kaaslane. Oleme inimlike nõrkuste kütkeis. Prohvetlikult kuulutamise Vaimu läbi öeldakse meile, et siiras Kristuse järgija „ei taha ise endale valida (kaaslast), vaid tunneb, et Jumal peab selle valima” AH 43.

Olles kellestki sisse võetud, avaldavad meile mõju selle isiku väärtused – on need siis füüsilised, intellektuaalsed või vaimsed. Nende roll on suur. Nende abil tõstame esile ihaldatud inimese väärtused – väärtused, mis annavad meile hea enesetunde. Sellises suhtes pakub meile rahuldust „omada” kaaslase ihaldatud väärtusi. Ja nõnda muutuvad inimese väärtused olulisemaks kui tema isik. Ja kui siis juhtub, et ihaldatud (eriti füüsilised) omadused kaaslases kaovad, kaob ka armastus. Kuidas saab see nii olla, kui Jumala Sõna ütleb, et tõeline armastus „talub kõike” ja „ei hääbu” iialgi (1Kr 13:7,8)? See tuleneb sellest, et tegelikult ei armastanud me inimest, vaid hoopis tema väärtusi. Kui haletsusväärne see on. Kas tõesti saab miski muu tekitada meis soovi saada armastatud kui meie endi tungiv vajadus olla armastatud? On see võimalik, et meie (või ihaldatud või soovimatu partneri) võimed või puudused võiksid meid muuta sobivaks või sobimatuks olla armastatud? Katsu ennast läbi. Ole aus! Kui palju võimeid ja puudusi võiksid sa üles täheldada iseenda kohta? Vaadates sellisel viisil enda isiksust ja pannes tähele asjaolusid, mis muudaksid meid sobimatuks, on kindel, et mitte keegi meist ei oleks piisavalt väärtuslik, et olla armastatud.

Tõelist armastust ei ole võimalik teenetega pälvida. See on tasuta ja tingimusteta, tulles vaid Ühelt, kellel on selline armastus ning Tema jagab igaühele, kes on valmis vastu võtma. „Tõeline armastus on kõrge ja püha põhimõte, iseloomult täiesti erinev armastusest, mis on tärganud järelemõtlematul ajel ja mis kaob pärast mõningasi läbikatsumisi” AH 50. Tõeline armastus on vastus vajadusele, mitte aga vastus kellegi väärtustele. Põhiolemuselt on see suunatud isikule ja tema vajadusele olla armastatud. See on tunnetevaba, sest armastus on põhimõte. „Kui armastus täidab südame, siis see voogab välja teistele, mitte nende teenete, vaid armastuse tõttu, sest armastus on tegutsemise põhimõte. Armastus kujundab iseloomu, valitseb hetkeliste emotsioonide üle, alistab vaenu ja õilistab lembusi. Selline armastus on avar nagu universum ja on harmoonilises kooskõlas sellega, kuidas inglid teenivad. Südamest seda kalliks pidades, annab see meelehead kogu eluks, lastes õnnistustel voolata kõigele ümbritsevale” MB 38. Tõeline armastus armastab isikut, sest sellel isikul on vajadus olla armastatud. „Rikkumatu ja püha lembus ei ole tunne, vaid põhimõte” AH 50. See põhimõte on vaba tunnetest või kohaste väärtuste tõestuse vajadusest. Armastus on otsus. Vaid selliselt lähenedes võime olla kindlad, et armastus kestab ja meie kaaslase vajadus olla armastatud ja tunnustatud saab rahuldatud.

Kaaslase väärtused ei ole halvad armastuse teenijad. Aga nad on halvad valitsejad, kui nad valitsevad armastuse põhjuste ja motiivide üle. Nõnda siis, Jumal armastas meid esimesena, „kui me olime alles patused” (Rm 5:8). Tal ei olnud põhjust meie armastamiseks mõne meis kõrgelt hinnatud näitaja pärast. Tõepoolest, patus olles ei olnud meis enestes midagi väärtuslikku. Aga Tema armastas meid meie tungiva vajaduse pärast olla armastatud. See oli Tema armastuse ajendiks.

Tõeline armastus, põhjus armastuseks peitub meis – meie motiivides, mitte meie tunnetes. Isikul, kes armastab, võiksid ja peaksid olema mõningad väärtused (loe: ka võimetused ja puudused) – aga need pole põhjused armastamiseks. Omadused ja väärtused annavad võimaluse oma armastuse väljendamiseks. Kui me armastame omakasupüüdliku armastusega, mis nõuab armastamiseks põhjust, kaldume „ohverdama” isiku põhjusele, miks me teda armastame. See on iseloomulik igasugusele isekale armastusele.

See, kelle liikumapanevaks jõuks on armastuse tunne, mitte aga armastumise õige motiiv, ei mõtle kaaslase, vaid iseenese heaolule. Tunnetel ei tohiks kunagi suhtes juhtiv roll olla. Tegelikult nad ei armasta üksteist, vaid armastavad väärtusi/omadusi, mida nad näevad. „Maisuse põhimõte on saada, saada ja nõnda loodetaksegi kindlustada õnne; aga vili, mida kantakse on viletsus ja surm” 9T, 254. Tegelikult on see isekate ihade „mäng”. Siis polegi ju vahet, kas me armastame oma kaaslast tema füüsilise välimuse pärast, intellektuaalse või moraalsete väärtuste pärast või materiaalsete hüvede pärast, mis tal on. Need kõik on valed motiivid.

Kui kellelgi on plaanis leida elukaaslast selleks, et ennast õnnelikuks teha, võiks ta sellistele plaanidele lõpu teha. Tõeline motiiv elukaaslase leidmiseks peaks olema elukaaslase õnnelikuks tegemine. Ja kui sa leiad selliste motiividega isiku – oled saanud kõik! Ja ainult nii võid sa silmitsi seista kõigi ettetulevate kohustustega suhetes ja abielus, koormamata vale armastuse kujutusega.