Istun, suu ammuli, hambaarsti toolis ja kuulan dentisti ja assistendi vahelist juttu. Nad räägivad noorest abielupaarist, kellest üks on hambaarsti poeg. Noorpaar ootab last ja assistent tahab kõigest teada ja veel sellest, kuidas on lood nende majapidamisega.
Assistent: Kuidas ta [sinu poeg] möödunud lumetormis hakkama sai?
Dentist: Ta ei kasutanudki autot.
A: Kuidas nii?
D: Noh, ta ei saanud lund roogitud enne, kui alles pühapäeva hilisõhtul.
A: Kas tal pole lumelabidat?
D: On küll, kuid nad ei lükka lund laupäeval.
A: Mida?
D: Ta oleks võinud lund lükata laupäeva õhtul, kuid millegipärast ei teinud seda. Ja kui mina pühapäeval sinna läksin, oli sadu juba päris tugevaks läinud...
A: Vau!
D: Ma arvan, et kui laps sünnib laupäeval, siis me ei saa sellest enne teada kui millalgi laupäeva õhtul või pühapäeval.
A: Kuidas nii?
D: Nad ei kasuta telefoni laupäeval.
A: Aga kuidas nad haiglasse saavad?
D: Oh, nad võivad minna autoga sellisel juhul, kuna see on ju hädaolukord.
Kui ma seda vestlust kuulasin, mõtlesin, kui palju liberaalsemad oleme meie, adventistid, oma hingamispäevapidamisega, võrreldes ortodokssete juutidega – ja (omas mõttes), kui palju enam mõistuspärasemad.
Kuid kas asjal on ka teine külg?
Pendel hoogleb
Kui Jeesus tuli, siis leidis Ta eest rahva koos hulgaliste ise tehtud hingamispäevareeglitega, mis olid valesti kujundatud selleks, et kaitsta püha päeva. Hiljuti, kui ma lugesin Johannese evangeeliumi, avastasin ma ennast pead raputamas, nagu loeksin ma seda esimest korda. Kirjakoht, mida ma lugesin, oli depressivne stseen Betsata tiigi ääres, kus „lamas suur hulk haigeid, pimedaid, jalutuid, halvatuid“. Selle morni vaatepildi juurde tulles leiab Jeesus inimese, kes on 38 aastat invaliid olnud, tervendab tema ja ütleb: „Tõuse üles, võta oma kanderaam ja kõnni!“ (Jh 5:1-8).
Milline on religioossete liidrite reaktsioon sellele hämmastavale sündmustekäigule? Kas nad rõõmustavad, nähes seda endist armetut pakatamas ülevoolavast tervisest, kelle valu ja õnnetus on kadunud? Seal oli ainult üks probleem: see rõõmus, eluandev, põnev ja erutav intsident oli toimunud hingamispäeval! Nad ütlesid sellele rõõmust säravale mehele: „Nüüd on hingamispäev ja seepärast sa ei tohi kanderaami kanda. Kes on see inimene, kes sulle ütles: Võta oma kanderaam ja kõnni!?“ (Jh 5:9-12).
Uskumatu! Selle asemel, et olla lihtsalt keeletu ja hämmastunud rõõmsast sündmusest, otsivad nad võimalust tappa keegi, kes on astunud üle nende oma sepitsetud hingamispäevaseadusest.
Seda sorti hingamispäeva kuritarvitamine on meid teinud araks igasuguse diskussiooni suhtes hingamispäeva pidamisest. On suur tarkus tunda ära, millal pendel liigub liiga kaugele äärmusse. Kui Jeesus tuleks täna meie situatsiooni, siis kas oleks Tema rõhuasetus hingamispäeva suhtes seesama? Või oleks see hoopis vastupidine? Kas Ta noomiks meid, et oleme selle püha päevaga teinud sama, mis juudid Jeesuse maise teenistuse ajal olid teinud templiga?
Me peaksime tervitama kõiki katseid vabastada hingamispäev käsumeelsusest ja inimeste regulatsioonidest, mis on võõrad vaimult ja eesmärgilt. Ja ma olen õnnelik nende pingutuste üle, mis 50 aasta jooksul on tehtud selleks, et arendada hingamispäeva teoloogiat ning mis toovad välja selle institutsiooni sügavama tähenduse ja märkimisväärsuse tänapäevases kontekstis. Kuid koos sadade tuhandete uute inimestega, kes ühinevad adventkogudusega igal aastal, tundub ikka ja jälle asjakohane rääkida tähtsast teemast – hingamispäeva pühitsemisest. Ma kardan on, et kui me võtame seda olulist osa enesestmõistetavalt, tuleb aeg, mil meie arusaamine hingamispäevast ei erinegi sellest, kuidas enamus meie kaaskristlasi peab pühapäeva.
Õde Davidsoni hingamispäev
Noore anglikaani poisina teadsin adventiste ühest väiksest kogudusest oma kodu lähedal – koos oma ülejäänud pereliikmetega me põlgasime neid. Kuid just enne keskkooli sisseastumist külastasin juhtumisi ühte evangeelset koosolekut, mida need adventistid pidasid. Ja see oli muljetavaldav. Ma asusin õppima keskkooli, mis oli kodust kaugel ja mingi imeliku juhuse tõttu (tagasi vaadates Jumala juhtimise tõttu) leidsin ennast kostilisena õde Susannah Davidsoni kodust. Selles kodus puutusin lähedalt kokku hingamispäeva pühitsemisega, esimest korda.
Õde Davidsoni majas pidi igaüks jõudma oma koristamised ja toimetused tehtud reede õhtuks. Kõik töötasid koos ühe eesmärgi nimel – jõuda kõigega valmis päikeseloojanguks. Kui päike oli loojunud, oli kõik puhas, duši all käidud, kirikuriided triigitud, toit hingamispäevaks valmistatud; ja kui kõik kogunesid õhtuseks teenistuseks elutuppa klaveri ümber, täitis värskelt küpsetatud leiva aroom terve maja –suud vesistama ajav teade sellest, et õhtusöök on tulemas. Kui ma peaks kellelegi tutvustama hingamispäeva pühitsemist, siis ma ei leiaks paremat näidet kui hingamispäev õde Davidsoni pool.
Hingamispäev oli aeg kanda oma parimaid riideid – mis iganes need siis ka olid. Need riided andsid mõista, et sa hindad seda päeva piisavalt ning säästad hingamispäeva jaoks parima, mis sul on. Osaks heast hingamispäevast oli tulla kirikusse värskelt lõhnavana. Kui Ellen White rääkis kümblemisest enne hingamispäva, siis ma mõtlen, et ta rääkis vastu oma aja inimeste võimalustele. Tollel ajal oli vannis käimine tõsine ettevõtmine. Vesi tuli kaevust üles tõmmata ja vannituppa vedada. Vähemasti talvel tuli see vesi ka soojaks ajada. Ja tähele tuleks panna ka seda, et enamusel juhtudest oli tegemist suurte perekondadega. Ei ole raske näha vajadust teha kõik need tööd ära enne hingamispäeva.
Kuid ma arvan, et ka tänapäeval toimib sama põhimõte. Hea deodorandiga võib üks kümblus kanda läbi terve hingamispäeva; kuid nendele, kelle kehakeemia seda nõuab, võib olla asjakohane käia ka teist korda duši all hingamispäeva hommikul. Kristlane ei peaks „lõhnama“, ja me ei tohiks tõlgendada Ellen White’i selliselt, et see annaks alust kaaskristlaste solvamiseks.
Just õde Davidsonilt õppisin paljugi sellist, mida ma nüüd praktiseerin ja pean enesestmõistetavaks: ma panen kõrvale ilmalikud ajakirjad ja raamatud oma söögilaualt; ilmalik raadio ja televisioon on pagendatud; mängib ainult kristlik muusika – või lihtsalt vaikus täidab toa; valmistatud on eriline söögilaud, mõni eriline toit.
Ma olen õppinud, et hingamispäev sõltub õhkkonnast; see sõltub elutempo radikaalsest muutusest ja Jumalale erilise koha andmisest. See sõltub oma aja ohverdamisest selleks, et olla erilises osaduses Jumalaga. See tähendab kõrvaldada kõik segav selleks, et luua keskkond, milles oleks võimalik vaimulikult kasvada.
Üks luuletaja on seda asja õigesti näinud:
„Kui armas on sel’ pühal päeval,
parim kõigist seitsmest,
heita maised mõtted eemal´
ning mõelda Jumalast ja taevast!“
Kas Jumal hoolib sellest, kuidas me hingamispäeva veedame?
Nagu me teame, pandi hingamispäevale alus loomisnädala lõpus, kui Jumal andis inimestele musternäidise, puhates oma loomistööst seitsmendal päeval. Hiljem tegi Ta oma tahte ilmsiks dekaloogi südames, öeldes: „Sa ei tohi toimetada ühtegi talitust“ sellel pühal ajal (2Ms 20:8).
See on 24-tunnine periood. Siiski, me oleme inimesed ja elu peab minema edasi. Seepärast nõuab ka käsk „ära tee tööd“ teatud tõlgendust.
Vajalik selgitus on kirjas seoses paasapühadega, kuna, nagu võime loogiliselt järeldada, nende pühade puhkus (aga ka teistel muistsetel seadmistel), oli kujundatud iganädalase hingamispäeva järgi. Mõlemal, nii esimesel kui seitsmendal paasapüha päeval oli rahva „püha kogunemine“. Neil päevil nad ei tohtinud „teha ühtki tööd, ainult mida iga hing sööb, üksnes seda valmistage!“ (2Ms 12:16).
Siin näeme ühte kriitilist tõlgendust, mida sisalda endas „sa ei tohi teha ühtki tööd“. Hingamispäev ei ole paastumiseks; toitu tuleb valmistada ja see eeldab mõningast töötegemist.
2Ms 16. peatükist saame vihje, millist tööd siin mõeldakse. Rahvas võis koguda ainult nii palju mannat, kui oli vaja, sest ülejääk ei kõlvanud järgmisel päeval. Siiski, reedel võisid nad koguda kahe päeva jagu, ilma et see toit oleks üle öö riknenud. Selgitades seda fenomeni, ütleb Mooses: „See ongi, millest Issand rääkis. Homme on puhkus, Issanda püha hingamispäev. Mida küpsetate, seda küpsetage, ja mida keedate, seda keetke! Aga kõik, mis teil üle jääb, pange endile homseks tallele!“ (2Ms 16:23). (Kas siis kangekaelsusest või lihtsalt uudishimust, mõned inimesed läksid mannat koguma ka hingamispäeval „aga nad ei leidnud midagi“ – salm 27). Jumal tegi selge vahe hingamispäeva ja ülejäänud nädalapäevade vahel. Mida nad täpselt valmistasid ja kuidas sõid, seda me muidugi ei tea. Kuid nagu 2Ms 35:3 ütleb, et nad ei süüdanud tuld kuskil oma asupaigus hingamispäeval.
Kas see tähendab seda, et me peaksime tänapäeval hingamispäeviti sööma külma suppi? Ma kogesin kunagi, mida tähendab vastata „jah“ sellele küsimusele. Nagu see tihti reisil juhtub, ei olnud ma saanud korralikku õhtusööki reedel. Ja minu hommikusöök koosnes sellest, mida mu võõrustaja sai tuua külalistemaja külmutuskapist, kuhu nad olid mulle koha kinni pannud. Nii ma ootasin terve hommiku lõunasööki, eriliselt just pärast jutlustamist kahes erinevas koguduses enne keskpäeva – ja ka sellepärast, et mul oli plaanis jutlustada kahes erinevas kirikus pärastlõunal.
Aga, oh häda, lõunasöök oli vastikult külm – riis, kartulid, salat, kõik. Ma olen alati püüdnud olla paindlik, kuid sellel hommikul ma leidsin, et on võimatu neid asju alla neelata. Ja nii ma jutlustasin terve selle hingamispäeva aja näljasena.
Kas see on see, mida Jumal ootab? Ma kahtlen selles.
Üks võimalus mõista lauset: „Ärge süüdake tuld hingamispäeval“, on vaadata konteksti. Kui sa püüad ette kujutada, milline oleks israelliitide laager välja näinud saja tuhande lõkkeplatsiga katmas maad, siis sa mõistad, et see suitsune atmosfäär polnud õhkkond, mida Jumal oleks soovinud pühal ajal. Tänapäeval on toidu soojendamine paljudes kohtades umbes sama kerge protseduur kui hammaste pesemine. Ja kuna ma mõtlen, et meie – nagu muistsed israelliidid – peaksime ikkagi valmistama toidu ette hingamispäevaks, arvan ma ka seda, et me ei peaks seda sööma külmalt. Jõupingutus, mis on vajalik toidu soojendamiseks, ei ületa seda pingutust, mis on vajalik selle lauale kandmiseks. Teha toit suupäraseks on just selline töö, mida kästakse teha 2Ms 12:16.
Jumala kavatsus on, et hingamispäev peaks olema uuenemise ja taastumise aeg. Tekstis, mis on täidetud poeetilise iluga, maalib „evangeeliumi prohvet“ Jesaja pildi õnnistustest, mis ootavad kõiki, kes austavad Jumalat pühal päeval: „Kui sa hingamispäeval seisatad ega tee mu pühal päeval, mis sulle meeldib, kui sa nimetad hingamispäeva rõõmuks ja Issanda püha päeva austusväärseks ning austad seda ega tee, mis sulle meeldib, ei otsi omakasu ega kõnele tühje sõnu, siis sa tunned rõõmu Issandast: mina viin sind üle maa kõrgendike ja toidan sind su isa Jaakobi pärandiga. Jah, Issanda suu on rääkinud“ (Js 58:13-14).
Võrreldes seda teksti paralleeltekstiga Jeremija raamatu 17:19-26, võib öelda, et hingamispäeval peaksid mu mõtted ja tegemised olema suunatud ühes teises suunas kui tavalistel nädalapäevadel, nii et need sobiksid kokku selle erilise päeva pühade tundidega. Kui ma olen kaupmees, siis ma ei tegele kauplemisega hingamispäeval. Kui ma olen kooliõpetaja, siis mul ei ole koolipäeva hingamispäeval. Kui ma olen elektrik, siis ma ei vea juhtmeid hingamispäeval. Kui ma olen advokaat, siis ma ei lahenda juhtumeid hingamispäeval. Kui ma olen tudeng, siis ma ei tegele õpingutega hingamispäeval. Ja kui ma olen pastor, arst või õde, siis hingamispäev toob muutuse (kuigi mitte tingimata täieliku seisaku) minu töösse.
On muidugi erandeid, ettearvamatuid situatsioone ja hädaolukordi. Kui peaks juhtuma näiteks katastroof, siis teed sa kõike seda, mis on asjakohane teha: sa kustutad tuld, päästad asju põlevast majast, vaaritad süüa, tassid vett, kaevad kraave, ehitad maju, reisid pikki vahemaid, küpsetad leiba – ühesõnaga teed mis iganes on tarvis teha kriisisituatsioonis. Kuid kui sa tavaolukorras arvad, et hingamispäev on sobiv aeg värvida naaberlesknaise maja või niita tema muru – ehk teed asju, mis võiksid vabalt oodata pühapäevani või isegi kolmapäevani, siis on midagi valesti selles pildis.
Jesaja raamatus Jumal ütleb, et kui ma pean hoolsasti hingamispäeva, nii nagu Jumal tahab, siis Ta õnnistab mind terve hunniku heade asjadega, millest ma isegi päriselt aru ei saa – nagu näiteks „toidab“ mind „Jaakobi pärandiga“ ja kõige sinna juurde kuuluva rikkaliku värgiga. Ma ei tea, mida see kõik tähendab, aga see kõlab kuidagi hästi minu jaoks!
Adventistid, eriti just industrialiseeritud maailmas, on kohutavalt hõivatud nädala sees. Ja nii kiputakse paljugi tegemisi veeretama hingamispäeva tundidele. Kuid meie eesmärk peaks olema alati vabastada hingamispäev kõigest mittevajalikust askeldamisest. Üks parimaid hingamispäeva pealelõunaid, mida ma kunagi kogenud olen, oli Tobago saarel Kariibi alal. See oli siis, kui noored inimesed planeerisid noortekoosolekut ja hingamispäevaõhtust jumalateenistust mereäärsel lagendikul. Kui suur, punane päike kadus horisondi taha, täitis selle kuldne järelpaistus läänetaeva oma iluga ja Henry de Fluiter’i sõnad voolasid välja imeilusas laulus, segunedes lainete laksuva häälega meie ees ning meenutades seda aulist päeva, millele iga hingamispäev osutab:
„Taamal seal, kristalse mere kaldal,
Taamal seal, igatsen ma olla,
Kus pole kurbust, vaeva ega muret,
Kodumaal, kenal ja säraval,
Taamal seal, taamal seal.“
Milline imeline hingamispäev saab koos Jeesusega kord olema!
Roy Adams (Adventist Review toimetaja)
In English