Külli Keele tagasivaade
Reede (31. august) algas 6.45 hommikusöögiga, just nii nagu igal hommikul. Enne hommikusööki sai aga igaüks end värskeks võimelda, ujuda või saunatada. Meie käisime tavaliselt ujumas ja saunas, see oli väga mõnus, sest kava oli tõeliselt tihe ja pea mõtetest, emotsioonidest ning uutest ideedest pungil.
Hommikuses mõtteavalduses rõhutas Patrick Johnson eriliselt, et pastoritelt ja kõigilt teistelt töötegijatelt oodatakse ilmselgelt liiga palju. Puust ja punaseks tehes ladus ta iga ootuse kohta endale pähe jälle uue mütsi, kuni see torn tema peas ümber kukkus. Samamoodi võib pastor, piiblitööline või ükskõik kes muu ümber kukkuda, püüdes kõikidele nende ootustele vastata.
Kui kolmapäeva teema oli ühendus ja neljapäeva teema inspiratsioon, siis reede ehk viimase tööpäeva keskne teema oli muutus. Patrick Johnson jutlustas muutuste vajalikkusest ning sellest, kui vajalik on Jumala koguduse jaoks muutumine. Jumal kasutab olude muutmist meie iseloomuvigade väljatoomiseks, et me võiksime näha oma nõrkusi. Siis saame paluda Jumalalt abi nende omadustega tegelemiseks. Kui Iisraeli rahvas oli kõrbes, siis Jumal muutis vee kättesaadavuse olusid, et kasvatada oma lapsi. Esimesel korral käskis Ta kaljut lüüa ning teisel korral kaljuga vaid rääkida. Siin näitab Jumal ka oma iseloomu, olles samal ajal võimas ja õrn. Ja olgugi et Mooses ei olnud sel hetkel kuulekas, lasi Jumal siiski kaljust vee voolama. Kuid Ta muutis oma plaani Moosese suhtes, Ta ei lubanud teda tõotatud maale. Jumal kasutab muutusi inimeste kutsumiseks ja kutsumist inimeste muutmiseks.
Bjorn Ottesen: “Ole julge omaks võtma mõnikord nii valulikku vajadust muutuseks.”
Põlvkonda, kes on sündinud aastatel 1980–2000, nimetatakse millenniumilasteks. Nad on üles kasvanud äärmiselt mitmekesistes kultuuri-, religiooni-, teadmiste ja suhete tingimustes. Ja seetõttu erinevad nad oluliselt eelmisest põlvkonnast. Uus põlvkond tahab kirikus näha muutusi, neile ei piisa õigel ajal istumisest ja püsti tõusmisest, nad ootavad koguduselt midagi enamat. Kuuluvust otsides loovad nad suhteid, ja seda ka väljaspool kogudust. Nad on individualistid, kes kasutavad kirikut pigem kohtumispaigana, kui et näevad seda sihtkohana, sest kõik on teekonnal. Kuigi see võib olla valus ja ebameeldiv, siis vanem põlvkond peaks toetama uue põlvkonna muutusesoovi, sest ainult nii võime jõuda kadunuteni. Tihti tuleb meil oma mugavustsoonist väljuda, et jõuda väljapoole.
Sharon Platt-McDonald rõhutas, et suured muutused tulevad väikeste sammudega. Me peaksime seadma eesmärke ning siis tegelema nende saavutamisega. Esiteks kaardista oma eesmärgid. Siis küsi endalt, mis on sinu võimalused ja takistused eesmärgi saavutamisel.
Koos Jumalaga suudad takistused ületada ning võimalused ära kasutada. Kuid kõige selle eelduseks on ennekõike sinu suhtumine. Kui sa oled positiivne ja usaldad Jumalat, siis on eriti suur tõenäosus jõuda määratud sihile. Tähtis on ka muutusejärgne kasv, sest nagu me juba õppisime, siis Jumal kasutab muutusi, et meid kutsuda, ja kutsumist, et meid muuta.
Pastor Maureen Rock on äritaustaga Jumala töö tegija. Ta kirjeldas, kuidas ta seadis alati eesmärke ja tegi plaane, kuid mingil hetkel jõudis temani arusaam, et tema nimekiri asjadest polnud Jumala nimekiri. Ta õppis, kuidas aru saada ja järgida hoopis Jumala nimekirja plaanidest ja eesmärkidest. Ta teenis ühes koguduses, kus ta õppis, et kõigepealt tuleb kogudust ja olustikku tundma õppida, enne kui tormad muutusi läbi viima.
Õhtuse jutluse esitas Jeff Brown. Ühes linnas koguduse juhina tegi ta koostööd linnavalitsusega, kes küsis nõu homoseksuaalsuse, alkoholi jms ebatervisliku ning ebamoraalse lubamise suhtes. Ta vastas kõigele, et ei, see on paha ja seda ei tohi. Kui ajalehes selle kohta artikkel avaldati, siis Jeff sai aru, et see on väga negatiivne, ning ta otsustas asjale positiivselt läheneda. Ta kirjutas reporterile kirja, et nad kogudusena soovivad kogukonnale vaid head ja tahavad aidata nii, kuidas oskavad ja saavad. Kogukonna vastukaja oli ülimalt positiivne ja Jeff sai väärtusliku kogemuse. Me oleme harjunud olema negatiivse hoiakuga, kuid me peame mõtlema, et Jumal ei ole selline. Tema mõtleb meie kohta ainult rahu mõtteid. Jr 29:7 ütleb: “Ja taotlege selle linna heaolu, kuhu ma olen lasknud teid viia, ja paluge selleks Issandat; sest selle hea põli on teie hea põli!”
Ta vestles Jumalaga teemal, et maailm on täis homoseksuaale, prostituute, suitsetajaid, abielurikkujaid, alkohoolikuid, mõrvareid. Jumal ütles, et ta ei saa neid muuta, sest Jeff ei lase neid oma koju. Jeff julges mainida, et ta pole neid kunagi oma koju lasknud. Jumal aga ütles, et see pole Jeffi kodu. Kõik, mis tal on, on Jumala oma – jällegi üks väga väärt õppetund. Me oleme harjunud oma käsi puhtana hoidma, me ei taha neid määrida räpaste inimestega. Kuid kas me ise oleme ikka puhtamad?
Käisin ka väga huvitavates töötubades, pühamuteemaline töötuba oli väga põnev, tekitas huvi seda teemat lähemalt uurida.
Kõige rohkem meeldis mulle Gary Krause poolt läbi viidud töötuba “Ainus meetod, mis töötab”. Ainus misjonitöö meetod, mis töötab, on Kristuse meetod. Selles on viis sammu. Jeesus suhtles rahvaga (1), näitas üles kaastunnet (2), täitis rahva vajadused (3), võitis nende usalduse (4) ja alles siis kutsus neid ennast järgima (5). Täpselt nii peaksime ka meie toimima, aga meie oleme tavaliselt parimad järgima kutsumises. Miks alustame valest otsast? Mõtle sellele, proovi Jeesuse meetodit, süvene sellesse, leia koos oma kogudusega selles linnas elavate inimeste vähemalt üks vajadus ja järgige Jeesuse eeskuju, kaevuge sügavale Piiblisse, vaadake, mida see õpetab.
Neljapäeval sain käia ka pastorite abikaasade kohtumisel, seal räägiti erinevustest ja nendega arvestamisest. Lõpus pidime tegema praktilise harjutuse. Inglise keelt kõnelevad pidid minema nende juurde, kes inglise keelt ei kõnele, ning suhtlema kehakeeles või kuidas iganes pähe tuli – see oli ülitore harjutus. Mina jäin istuma ja minu juurde tuli üks väga tore noor naisterahvas, me rääkisime, nagu oleksime ammu tuttavad ja ta arvas, et ma räägin väga hästi inglise keelt. Seda oli tore kuulda, sest ma ise end nii heaks ei pea. Me vahetasime ka kontakte, sest esimese päeva teema oli “ühendus/ühenda”. Tahtsime kohe seda üleskutset praktikas rakendada. Me ei või iial teada, kuhu viivad meid uued tutvused ja kontaktid.
Viimasel tööpäeval ehk reedel sain veel ühe toreda kontakti. Läksin ühe naisterahva juurde ja ütlesin, et tahan temaga tuttavaks saada. Selgus, et ta on sakslanna ja elab ning teenib koos pastorist abikaasa ja meie Ruudiga enam-vähem sama vana pojaga Poolas, kuhu sain isegi küllakutse.
Selle üritusega seotud lugudest ja kogemustest võiks rohkem kirjutada, siis saaks raamatu. 😉
Virve Toomi tagasivaade
Hingamispäev, 1. september Belgradis Trans-Euroopa divisjoni pastorite konverentsil oli pidulik ja eriline. Sava Center, kus toimus kogu üritus, on Serbia suurim kongresside, kultuuri- ja ärikeskus. Suur saal täitus juba hommikul ja kasutusele võeti ka need pingiread, mida eelnevatel päevadel ei kasutatud. See, et eelmistel päevadel oli vähem rahvast, ei tähendanud seda, et pastorid ei osalenud kõikidel teenistustel ja vestlustel. Hingamispäeval ühinesid Euroopa pastoritega ka Belgradi koguduste liikmed ja külalised. Belgradi rahvaarv on 2,3 miljonit ja seal on üheksa adventkogudust. 4000 istekohaga saal täitus kiiresti ja vabatahtlikud, kes abistasid osalejaid terve konverentsi jooksul, pidid hiljem saabujatele kohti juurde otsima.
Hingamispäeva ühine osa algas palve ja ülistusega. Palvus oli üles ehitatud nii, et esitati mitmed palveteemad, iga teema järel oli aega isiklikuks palveks ja ühispalveks. Paljude palveteemade seas palvetati Jumala tööle pühendumise pärast, palvetati isikliku kasvamise pärast, isegi kui see tuleb läbi katsumuste. Eriliselt palvetati Püha Vaimu töö pärast nii kogudustes kui meie igaühe elus. Ja loomulikult tänupalved Jumala armu eest ning tänu tõotuste eest, mis täituvad.
Hingamispäevakoolis keskenduti meie ülemaailmselt ühisele õppeteemale Apostlite tegude raamatus. Saime ülevaate Pauluse-aegse Filipi koguduse eriilmelistest ja eri staatusega koguduseliikmetest; meile on räägitud jõukast naisest, orjast ja vangivalvurist. Tehti kokkuvõte Pauluse pöördumisest Ateena elanike poole ja töö keerukusest Korintoses. Kuid olulisem kui ajalooline info on Pauluse pühendumine ja entusiasm. Kõlama jäi küsimus: mida teha kogudusena täna, et teha misjonitööd meie linnades Pauluse sarnaselt? Ja mida peaksin tegema mina isiklikult?
Hingamispäevakoolis näidati misjonitööd tutvustavaid videolõike meie praeguse Trans-Euroopa divisjoni territooriumil. Eriliselt hea meel oli näha meie tegemistest Eestis, seal oli tutvustus meie vastselt rajatud Kompassi väikekogudusest ja ülevaade Terve Elu keskusest.
Hommikuse jumalateenistuse kõnelejaks oli Elizabeth Talbot Põhja-Ameerika divisjonist. Kui eelnevate päevade märksõnad olid ühendumine, inspiratsioon ja muutus, siis hingamispäeva keskseks teemaks oli rist. Rist oli ka konverentsi lavakujunduse keskmes. Ristini jõudis ka Elizabeth Talbot oma teemaarenduses.
Rääkides Jeesuse imelistest leivajagamistest, millest said osa tuhanded, olid osa saajateks nii juudid kui paganad ning kõigile jätkus piisavalt. Jeesuse sõnum oma järelkäijatele on, et Tema on Eluleib, mis murti ristil ja see on see Leib, mis on jagamiseks kõigile ja seda jätkub piisavalt. Kogu evangeeliumi kese on Jeesus Kristus ning kolme ingli kuulutuse kese on evangeelium Jeesusest Kristusest.
Hingamispäeva pealelõunal ja õhtul oli rohkem muusikat ja Jumala ülistust, kuigi muusikat ja ühislaulmist jätkus kõigisse teenistustesse. Pealelõunase kontserdi, mis oli nimetatud muusikafestivaliks, põhiesinejaks oli Horvaatiast pärit Agape koor, kes tähistab sel aastal oma 35. tegevusaastat. Nende esituses võis kuulda mitmekesiseid heal tasemel lauluettekandeid. Soovijad said kaasa laulda, sest laulusõnad olid ka ekraanil nähtavad. Agape koori puhul oli kuulamine nauditavam kui kaasa laulmine.
Kaasa laulmise rõõmu sai täiel rinnal kogeda õhtusel lõputseremoonial. Kõigil, kes soovisid ja hindasid oma lauluoskust piisavaks, oli võimalus minna laulma ühendkoori. Paaritunnise harjutamise järel astuti lavale. Kuid ühiselt laulus Jumalat ülistada said kõik, nii need, kes olid lavale astunud, kui ka need, kes saalis pingiridade vahel seisid. Eriti ülestõstvalt ja võimsalt kõlasid need laulud, mida sai korduvalt juba eelmistel päevadel laulda. Viis ja sõnad hakkasid juba pähe jääma ja tegelikult kumisesid mõttes veel koduteelgi. Koos lauldes ja Jumalat kiites läks mõte sellele päevale, kui avaneb võimalus koos inglitega oma Lunastajat kiita, oh kui võimas see küll saab olema.
Lõputseremoonial jagas sõna Trans-Euroopa divisjoni president Raafat Kamal. Ta tõstatas küsimuse: millel põhineb Jeesuse taastuleku lootuse kindlus? Loomine, pattulangemine ja Jeesuse esimene tulek on sündmused, mis on kindlateks maamärkideks, liikudes Jesuse teise tuleku poole. Piiblis, kirjas Tiitusele 2. peatükis salmides 11 ja 13 on märksõnadeks arm ja au. Arm tähistab Jeesuse esimest tulekut ja au Jeesuse teist tulekut – need on lahutamatult seotud. Kui meile sai osaks Jumala arm esimesel tulekul, siis inimkonna päästmise protsess saab lõpule viidud Jeesuse teisel tulekul. Ja sellepärast ongi meil kindel lootus – Jumal ei jäta alustatud tööd pooleli. Jeesus Kristus on Looja ja Taastaja, Tal on vägi. Meie eesõigus on teenida oma kogukonda, nagu tegi seda Kristus; nii valmistume Jeesuse teiseks tulekuks. Tule, Issand Jeesus!
Minus on eriline tänutunne, et mul oli võimalus osaleda pastorite kokkusaamisel, mis oli täis inspiratsiooni ja pühendumist. See oli kohtumiste ja kogemuste jagamise koht, see oli akude laadimise koht.
Aga eriline tänu ja heameel on, et sellest said osa ka kõik pastorite abikaasad. Kui Raafat Kamal tõi oma sõnavõtus esile pastorite töö mitmekesisust, keerukust ja vastutust, siis tõesti, see on selline töö, mille puhul ei saa kindlal kellaajal sulgeda kontoriust ja järgida nõuannet töömõtteid koju mitte kaasa võtta. Pastorite abikaasad on selles töös esimesed kaasamõtlejad ja toetajad, seepärast vajavad nemad samavõrra julgustust ja inspiratsiooni, võib-olla enamgi veel. Ei ole oluline, kui nähtav on ühe või teise pastori abikaasa roll koguduses või kui aktiivne ta on. Inimeste talendid on erinevad, samuti temperament, kuid pastoritöö osutuks väga keeruliseks, kui puuduks abikaasa ja pere toetus. Oli hea meel näha pastoreid koos abikaasadega ühiselt kuulamas, õppimas, arutamas, palvetamas, ülistamas. Nüüd, kui seekordne pastorite kokkusaamine on läbi ja kõik on oma koju sõitnud, teevad pastorid ja nende abikaasad edasi tööd ühtse meeskonnana ja uue innuga.
Aitäh kõigile, oli õnnistusrikas kokkusaamine!
In English