Janne Kütimaa: Liblikalend – kõrgele, kaugele...

Tavaline troll ühel täiesti tavalisel päeval. Olin teel tööle keset hommikust liiklusrägastikku. Istusin ja vaatasin aknast välja, omi mõtteid mõlgutades. Äkitselt haaras mu tähelepanu aknaklaasil väljapääsu otsiv liblikas. Päris paaniliselt üritas kaunitar trollist välja pääseda, siiski tulutult. Kõik aknad-uksed olid paksult kinni pakitud, sest väljas oli jahe suvepäev. Minus tärkas mõte liblika vabadusse päästmisest. Hakkasin sepitsema plaani, kuidas järgmises peatuses liblikas õrnalt enda haardesse saada ja sujuvalt vabadusse tee aidata leida. Arutasin endamisi, kas peatuses jätkub ikka piisavalt aega päästeoperatsiooni läbiviimiseks. Mõlgutasin mõtteid ja arutasin, jälgides liblika ekslemist trollis. See oli nii sihitu ja meeleheitlik. Igas tiivalöögis vaatas vastu appihüüd ja palve taas vabadusse pääsemiseks.

Hetkeks peatus liblikas ühel aknaruudul. Jälgisin teda hardusega. Nii kaunis... Kuidas ta üldse siia trolli sattunud oli? Kus oli ta kodu? Ootamatult juhtus midagi, mis kogu idülli järsult murdis. Mees, kelle kõrvaloleval aknaruudul liblikas parasjagu tiibu puhkas, lõi kaksipidi mõtlemata tolle iluduse lihtsalt maha. Olin jahmunud! Hetk tagasi oli too kaunitar lennanud, otsides väljapääsu. Tal oli tõsine tahe ja lootus see leida. Nüüd oli temalt hetkega röövitud kogu elu, kõik võimalused veel lennata ja mööduvaid inimesi oma värvika lennuga rõõmustada. Mul oli olnud suur soov teda päästa, sest teadsin tema jaoks seda kõige otsemat teed vabadusse, trollist välja. Nüüd ei olnud sel plaanil mingit tähtsust. Liblikat ei olnud enam.

Elu Jumalata on samuti võrreldav ühe suure trollibussiga, kust väljapääsu tuleks otsida. Inimestena oleme kõik algselt eksinud kui lambad, nagu Jumal meie olukorda kirjeldab. Eksleme, otsides väljapääsu ning soovime jõuda vabadusse ja lennelda ringi rõõmsalt, väljaspool vanglamüüre. Kuidas me siia trollibussi sattunud oleme, seda ei tea meist keegi rohkem, kui et kord oli Aadam ja tema naine Eeva, kes selle valiku tegid. Hetkeajel, uskudes Kurja eksitusi, valisid nad endalegi üllatuseks ja suureks karistuseks vanglatee. Tänu Jumala suurele armule saatis Ta sinna vanglasse ka oma kalli Poja. Too poeg kôndis, elas ja kannatas samuti selles Aadama-Eeva valitud vanglas. Seda kõike selleks, et näidata aknapilu, mille kaudu iga inime väljapääsu võib leida. Kui tahet on ja valikujulgust samuti. Jumala Poeg Jeesus sai ise vangistatuks, et seeläbi saada teeks vabadusse, kõigile olevatele, juba olnud ja tulevastele vangidele siinses maailmas.

Ei saa sugugi märkimata jätta meest, kes istus pahuralt ja liblikale vaid paha soovis. Esimesel võimalusel kasutas ta ära oma jõudu ja lõi liblika maha. Karmilt ja pikemalt mõtlemata. Liblikas oli pahaaimamatult ning ekslemisest väsinuna end aknale puhkama seadnud. Korraks vaid. Vaevalt et tal oli plaanis seal kaua olla. Ta oleks üsna pea edasi lennanud, otsides ja teed leida soovides. Puhkepaus, hetkeline tähelepanematus ja pahaaimamatus tegid talle karuteene.

Hea ja kuri. Üks valmis päästma – alati, kõikjal ja kõiki, kes seda päästet temalt paluvad ja vastu tahavad võtta; armulikult juhatades ja hoolitsedes. Teine valmis hukutama – alati, kõikjal ja kõiki, kelle tähelepanu vähegi halvatud või hajutatud on; armutult ekslejatele jahti pidamas ja neid tabada soovides. Nii vastandlikud on need võimud ja valitsused, mis siinses maailmas omavahel võitlevad. Ka kõige kaunimal suvepäeval, siis kui päike särab kõrgel taevas, taevas ise on sinine, lehed lokkavalt rohelised, kirevad liblikad lendlemas õhuvooludel, soe lõunatuul keerutamas kiharaid põsel, merevesi soe ja inimesed rõõmsamad kui kunagi varem. Ka siis on olemas käsi, mis soovib päästa igaüht elu poolele. Ei puudu ka teine käsi, mis otsib võimalust igaüht eluteelt kõrvale meelitada ja vangistusse juhatada. Enamasti valib inimene ise, millise käe juhatusele järgneb.

Hea, et Jumal annab vajadusel ka teise võimaluse. Ruttasin tööle. Oli väga kiire, nagu hommikuti ikka. Trepikoja tumedate varjude vahel eksles taas üks liblikas. Samuti värviline ja ilus. Õhinal võtsin iluduse käte vahele nii, et talle liiga ei teeks, ja tormasin välja. Innustunult! Maja trepil avasin peopesad ja sosistasin liblikale "Lenda!" Minu imestuseks ta üksnes väristas tiibu ja oli justkui hirmust tardunud, teadmata, mida ette võtta. Äsja oli teda ju haardes hoitud! Nüüd seisis ta ees vabadus, õhuvoolud, ilusad vaated ja inimesed, keda taas rõõmustada oma lennuga. Tema kõhkles kõigele vaatamata sügavalt. Vahel seisab inimenegi Jumala päästval peopesal, julgemata tõusta lendu teiste rõõmustuseks ning vabadussõnumit kuulutades. Sel puhul on vast oluline mõelda, kust tullakse ning mis ootab ees, kui vaid julgeda lendu tõusta Jumala armutiibu appi võttes.

Ootasin hetke, hingamata. Lõppeks võttis iludus julguse kokku ja ...lendaski! Ära vabadusse. Kaugele ja kõrgele. Mina omakorda särasin õnnest. Nii vähe oli selleks vaja, et heatujuliselt edasi tõtata. Naabrinaine, kes üle õla vaatas ja mind laialt naeratamas nägi, ei saanud millestki aru. Ta vist ei olnud liblikat märganudki. Tõmbasin hinge, tundsin rõõmu sellest, et liblikas taas vabaduses oli ja tõttasin edasi, töö ja toimetuste suunas. Tööl ootas kolleeg, kelle sõnul ta sel suvel veel ühtki liblikat näinud ei olevatki. On vist viimane aeg sõita maale, sinna, kus liblikad elavad, et näha ja aduda kõigi meeltega meid ümbritsevat ja Kõikvõimsat Head!