Dr Jeff Browni nime taga on palju saavutusi. Mõni neist loeti ette, enne kui ta Serbias Belgradis toimuval pastorite kongressil reede õhtul pulti astus: pastor, raamatute autor, juht ja hinnatud sõber. Nimekiri jätkub...
Tema sõnum ja selle edastamise viis on tunnistus suurest pastorisüdamest ja jääb nõnda kindlasti meelde.
See oli kutse ja noomitus jääda Baabüloni. Kui meie kaevame oma juured välja ja lahkume, siis võivad meie perekonnad ja sõbrad Baabüloni jääda ning hukkuda.
See sai selgeks, kui loeti lõik Jeremija raamatust: „Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal, kõigile vangidele, keda ma olen Jeruusalemmast lasknud viia vangi Paabelisse: Ehitage kodasid ja elage neis, istutage rohuaedu ja sööge nende vilja! Võtke naisi ja laske sündida poegi ja tütreid! Võtke oma poegadele naisi ja pange oma tütred mehele, et nad sünnitaksid poegi ja tütreid! Paljunege seal, ärge vähenege! Ja taotlege selle linna heaolu, kuhu ma olen lasknud teid viia, ja paluge selleks Issandat; sest selle hea põli on teie hea põli!” (Jr 29:4–7)
Dr Brown oli väga veenev ja võitis oma eheduse ja südamest tuleva kõnega kuulajad enda poolele. Clair oli üks neist, kellele kuuldu väga korda läks.
„See oli imeline. Ma nutsin.”
Ja ta ei olnud ainuke.
Nüüdseks võib-olla mõtled juba, et on kummaline, et selline usaldusväärne kogudusejuht kutsub meid Baabüloni jääma. Seepärast peadki teadma, et iga kord, kui dr Brown mainis sõna „Baabülon”, ei rääkinud ta mitte sellest Baabülonist, mida mainitakse prohvetikuulutustes.
Ta kasutas seda nime maailma metafoorina – ühiskonna, meie linnade, meie ilmaliku ümbruskonna, meie naabruskonna ja kõigi inimeste tähenduses. Ta selgitas seda väga täpselt, nii et tema eesmärk ei jääks kellelegi ebaselgeks: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.” (Jh 17:15)
„Kas me peaksime tulema Baabülonist välja, või sinna sisse kolima? ... Kolige Baabüloni, kuid ärge laske Baabülonil kolida endasse!”
Dr Brown juhatas kongressil osalejad läbi kolmepunktilise teekonna, mille käigus ta selgitas, et me peame 1. võtma vastu Jumala valu Baabülonis, 2. avastama Jumala rõõmud Baabülonis, 3. kogema Jumala tõotust Baabülonis. Kui me tuleme oma mugavustsoonist välja, et tutvuda inimestega, kellega meil on esialgu ebamugav olla, siis tunneme valu. Rõõm Jumalast on seotud õlatundega ühiskonnas – viisidel, mis annavad inimestele head ja esindavad Jumalat meeldivaimal moel. Tõotus on, et kui me aitame oma kogukonnad õitsengule, siis tuleb õitseng viimaks ka meie õuele.
Saalist kostvad hüüded, aplausid ja kinnitussõnad andsid tunnistust sellest, et kuuldud sõnum jõudis pastorite südamesse. Branko sõnastas selle nii: „Ainult nii saame minna edasi. Me ei saa oma tööd teha ennast eraldades.”
Oma kõnet lõpetades esitas dr Brown rea paradokse, millega igaüks pidi ise tegelema.
„Ma tean, et te loete: ärge armastage maailma ega midagi, mis on maailmas. Aga mina olen rõõmus, et sa pöörad lehekülge ja loed: nõnda on Jumal maailma armastanud...
Ma tean, et te loete: sõprus maailmaga on vaen Jumala vastu. Aga mina olen rõõmus, et sa pöörad lehekülge ja loed: Jumal ei saatnud oma Poega maailma, et maailma hukka mõista...
Ma tean, et te laulate: see maailma ei ole minu kodu. Aga mina olen rõõmus, et sa pöörad lehekülge ja laulad: see on minu Isa maailm...
Ma tean, et te jutlustate: tulge välja Baabülonist. Aga mina olen rõõmus, et sa pöörad lehekülge ja kolid Baabüloni.”
Kas sina oled lehekülgi pööranud? See on parasjagu raske. Pöörakem lehekülgi. Ja ärgem peatugem.
In English