Ivo Käsk: Ma annan ennast Sulle

Käesoleva aasta juunis esilinastunud filmis „Kõikvõimas Evan” („Evan Almighty”) selgitab „Jumal” Evani naisele oma tegutsemispõhimõtteid: „Kas ma võin sinult midagi küsida? Kui keegi palvetaks kannatlikkuse pärast, mis sa arvad, kas Jumal annab talle kannatlikkust või annab Ta võimaluse kannatlikkuse ülesnäitamiseks? Kui keegi paluks julgust, kas Jumal annab talle julgust või annab Ta võimaluse olla julge? Kui keegi palvetaks läheduse pärast oma pereliikmetega, mis sa arvad, kas Jumal lisab vähe sooje ja meeldivaid tundeid või annab Ta hoopis võimaluse armastada teineteist?”

Armastada kedagi isegi siis, kui meil ei ole (hetkel) sooje ja meeldivaid tundeid, eeldab pühendumist. Kui me otsustame end kellelegi südamest pühendada, saame võimaluse armastada. Ja ehkki võib-olla mitte kohemaid kiirkorras, aga me saame võimaluse kogeda lähedust ja kindlust, mis teisiti lihtsalt ei ole võimalik.

Pühendumine teineteisele – a la kuni surm meid lahutab – ei garanteeri küll suhte edukust, küll aga aitab enam kui ükski teine faktor kindlustada selle püsimist. Tsiteerides M. Scott Pecki tema bestsellerist „The Road Less Travelled” (mille lugemine mu mõtteid sel teemal inspireerinud on): „Igal juhul on meie pühendumine see, mis pärast pulmi teeb võimalikuks kasvada armunud olemisest tõelisse armastusse. Ja see on meie pühendumine pärast eostumist, mis kujundab meid bioloogilistest vanematest psüholoogilisteks vanemateks. Pühendumine on igas tõeliselt armastava suhte lahutamatu osa.”

Pühendumine on ju lahutamatu suhetes ka laiemas mõistes kui abielu või vanemaksolemine. Näiteks, kas mulle kaupa müüv või teenust osutav firma/isik pühendub oma klientidele parima pakkumisele või müüvad nad raha saamise eesmärgil pahna? Kas minu vannitoa remontimise ette võtnud ehitusmees on pühendunud mulle parima töötulemuse andmisele või keerab ta ülekäe mingi sodi kokku? Tõsisematelt aladelt: kas minu tervise jälgimise või minu ravimise ette võtnud (pere)arst pühendub sellele südamega või teenib ta vaid elatist? Kas ma julgen nõuandvat ametit pidavale inimesele usaldada oma hingehäda? Kas ta on pühendunud? Kas ma võin usaldada oma pastorit, et ta on pühendunud kõigi liikmete armastamisele ja koguduse eest hoolekandmisele kogu Jumala tahtmist tehes või ajab ta mingit „oma asja”? Kas mul on olemas ükski kaasusklik-koguduseliige, kes pühenduks jagama ka isiklikku vaimulikku võitlust ja kasvamist ühisel taevateel?

Harva leiab tõelist sõprust, kus mõlemad pooled teavad, et teine pühendub sõprusele kogu südamest. Ka sõprus ei saa rajaneda põhimõttel: ma „sõbrustan” temaga niikaua, kui see on kasulik (minu prestiižile, rahakotile, üksilduse peletamiseks, mida iganes).

On väga raske, kui mitte võimatu, täielikult anduda, kui ei ole kindlust, et meile vastatakse samaga. Lapsed, kes kasvavad pidevas hirmus, et nad võidakse hüljata, ei kasva psüholoogiliselt küpseks. Abikaasad ei suuda rahus ja kindluses lahendada suuremaid ja väiksemaid teemasid, mida kooselu nõuab, omamata kindlat teadmist, et raskused nende samade probleemide lahendamisel neid lahku ei vii.

Pühendumine on ju muidugi lihtsam, kui inimene, kellega me seotud oleme, on meeldiv ja käitub meie suhtes meeldivalt. Ühelegi abieluinimesele ei ole vast üllatuseks, et meie 7,5 Angelikaga abielus oldud aasta jooksul olen kogenud erinevaid meeleolusid. Armunud olemise, kirjeldamatu läheduse ja lihtsalt niisama toredate aegade kõrval on olnud ka pisut teistsuguseid päevi või perioode (tänu Taevaisale: küll mitte eriti äärmuslikke selles suunas). On olnud hetki, mil olen imestanud, et mis mul küll selle inimesega tegemist on? Ärgates öösel ja lamades temast ehk vaid 5 cm kaugusel, olen tundnud seda kummalist võõrastavat tunnet: me oleme teineteisele füüsiliselt nii lähedal, samas kuidagi kauged... Teinekord jälle, olles end unustanud pikema aja vältel vaatama kriitiliselt oma kallima tegemiste peale, olen jõudnud koguni selleni, et vihastan, kui näen, et jälle ei ole ta oma hambaharja pärast tarvitamist põhjalikult läbi loputanud... Täiesti haige värk. Siis aga meenub mulle üks aeg, mil minu silmad ei suutnud enam näha Angelikas ilu... Armastan ikka, aga igatsen teda nähes heldida. Romantika eeldus mehe jaoks minus on, et mu naine meeldiks mulle. Rahutus mu sees kasvas. See häiris mind väga. Kuni ühel ööl, kui see mõte mind erilise jõuga ärkvel hoidis, palusin ma paari pisarat poetades Taevaisa, et Ta mu silmad jälle avaks nägema Angelika ilu. Ja siis ma uinusin. Järgmisel hommikul, kui ärkasin ja teda vaatasin, tundsin, et olen omadega sees: Angelika oli kuidagi nii eriliselt kaunis, nii meeldiv – ta oli jälle minu kauneim ja meeldivaim naisterahvas kogu maailmas! Sellised tagasihoidlikud hädad mul siis. Ma ei tea muidugi, kas keegi teine ka vahel niiviisi tunneb...

Sellises kontekstis, kus ma tean, et mu naine kavatseb igal juhul mu külge kleepuda, on tülitseda ka „hea,” sest me teame, et see puudutab ainult konkreetseid „teemasid,” mitte ei rammi meie suhet ennast.

Pühenduma on ilmselt võimeline ainult keegi, kes seda ise kogenud on. Peck omast kogemusest on täheldanud, et „üks tavalisi probleeme täiskasvanutel oma suhetes, kui nad ei ole kogenud kindlat pühendumist oma vanemate poolt, on „Ma jätan su maha enne, kui sa jätad mind”-sündroom.”

Kui me ka siin maailmas ühegi inimese poolt ei ole tõelist pühendumist kogenud, siis Jumal on meile seda pakkunud. Ja kui Piibel eeldab Jumala lastelt, et nad armastavad, siis see on mõeldud rajanema kogetule:

„Käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest” (Ef 5:2). „Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et Tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. Mu armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka meie kohustatud armastama üksteist” (1Jh 4:10.11). „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate” (Jh 13:35). „Sellest on näha, kes on Jumala lapsed ja kes kuradi lapsed: ükski, kes ei tee õigust, ei ole Jumalast, nagu ka mitte see, kes ei armasta oma venda” (1Jh 3:10).

Kui keegi on kogenud Jumala sajaprotsendilist pühendumist – tingimusteta, pikameelset jne – siis ta on valmis seda ka edasi andma. Me ei suuda armastada oma venda, kes ei ole täiuslik, oma koguduse liiget, kes meie meelest on kaheldavate motiividega, kui me ei ole ära tundnud, et Jumal on meid just sellisena vastu võtnud, nagu me oleme. Et Ta on end meie pärast 100% andnud, meile 100% pühendunud ning et Ta jääb selle juurde – isegi siis, kui me oleme puudulikud, isegi siis, kui meie õppimine ja edenemine võtab kohutava aja ning hunniku tagasilööke.

Kui meil on soov kellelegi oma armastust näidata ning lubada neil selles kümmelda, siis peavad nad teadma, et me anname seda südamest, pühendudes ning tingimusteta. Elades purunenud ja haavatasaanud suhete maailmas, kus inimestel on raske üksteise siirust usaldada, on oluline oma kavatsusi selgelt näidata. Abikaasale, lapsele, sõbrale, kaaskoguduseliikmele, patsiendile, kliendile.

Kaua „eemal olnud” koguduseliige suure tõenäosusega eeldab, et teda külastada sooviva pastori või muu koguduse liikme eesmärk on, et ta jälle „käima hakkaks” – seega numbrid. Kas me suudame tõestada vastupidist? Jumala Sõna „kuulutava” kristlase eesmärk on oma „ohver” ära veenda ning ta oma punti saada – seega numbrid. Kas me suudame tõestada vastupidist? Koguduses moraalinorme tagaajav inimene nõuab, et kõik vastaks korrale – teda huvitab vaid väline korrektsus, mitte inimeste tegelik heaolu või hing. Suudame me tõestada vastupidist?

Me suudame seda vaid siis, kui pühendume inimestele, nende heaolule, käekäigule, saatusele, tegelikult, TÕELISELT. Tõeline pühendumine on äratuntav. See võib nõuda küll pikka aega ja kannatlikkust ning eneseohverdust. See ei pruugi tuua kiireid vilju, kuid selle mõju on sügav ja vili kestev.

Jumal võttis oma armastuse demonstreerimiseks piisava aja. Viis tuhat aastat enne ja siis surres inimkonna eest Jeesuses Kristuses. Ja nüüd veel 2000 aastat. Ja kurjus kogu aeg kestab. Jumal on kannatlik. Jumal on andnud endast kõik ja Ta ei ole jätnud sellest mingit kahtlust.

„Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et Tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. Mu armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka meie kohustatud armastama üksteist” (1Jh 4:10.11).