Js 58:13-14 on kirjutatud: „Kui sa hingamispäeval seisatad ega tee mu pühal päeval, mis sulle meeldib, kui sa nimetad hingamispäeva rõõmuks ja Issanda püha päeva austusväärseks ning austad seda ega tee, mis sulle meeldib, ei otsi omakasu ega kõnele tühje sõnu, siis sa tunned rõõmu Issandast: mina viin sind üle maa kõrgendike ja toidan sind su isa Jaakobi pärandiga. Jah, Issanda suu on rääkinud.“ Kuidas kirjutatut mõista? Mida ikka õieti tohib või sobib hingamispäeval teha ja mida mitte?
Jumal andis inimestele oma käsud väga kokkuvõtlikult sõnastatult, nii et neid pole raske meeles pidada. Samas, kui seadus pole pisemategi üksikasjadeni „lahti kirjutatud“, ehkki üldpõhimõte on selge, võib tekkida küsimusi, kuidas ikkagi ühel või teisel konkreetsel juhul toimida. Selline küsimus võib tekkida ka seoses hingamispäevakäsuga. Käsk ütleb: „Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on.“ (2Ms 20:9-10). Piiblist on näha, et mõeldud pole absoluutset tegevusetust. Ega hingamispäev tähendagi tegevusetust. Pigem tähendab see sellele päevale kohast tegevust. On tegevusi, mida ei saa või mida pole õige tegemata jätta ka hingamispäeval. Samuti on selliseid tegevusi, mille tarvis on hingamispäev just parim ja õigeim aeg, näiteks Piibli lugemine ja jumalateenistused. Meie jumalateenistuste korraldajate ja läbiviijate töö pole võrreldav VT preestrite tööga, kel tuli hingamispäeval ohvrite toomisel lausa tugevat füüsilist tööd teha. Ometi oli see õigustatud ja lausa kohustuslik töö. Jeesus rääkis oma kuulajaile: „Või kas te ei ole lugenud Seadusest, et preestrid rikuvad pühakojas hingamispäeva ja on siiski ilma süüta?“ (Mt 12:5). Küsimus on, kuidas tõlgendada sõnu „töö“ ja „talitused“, mida hingamispäeval teha ei tohi? Siin on võimalikud eriarvamused. Evangeeliume lugedes märkame, et just sel pinnal tekkis Jeesuse ja paljude Tema kaasaegsete vahel lahkarvamusi. Et Teda valesti ei mõistetaks, ütles Jeesus: „Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.“ (Mt 5:17). Lahkarvamused tekkisid just Seaduse täitmise pinnal, mida ühe või teise meelest oli õige sel päeval teha, mida mitte.
Seda artiklit kirjutades tabasin end mõttelt, et teen tänamatut tööd. Kui Jumal ise ei andnud oma Seaduses väga täpset loetelu, mida teha, mida mitte, siis kust mina peaksin seda teadma? Seetõttu ärgu oodaku keegi seda ka sellest artiklist. Võib-olla on Jumal jätnud mõningad üksikasjad Seaduses määratlemata just seetõttu, et need ongi määratlematud. Iga konkreetne käitumine oleneb konkreetsest asjaolust. Juhtpõhimõtteks jääb, et käsu kirjatähe juures ei jäetaks kahe silma vahele käsu vaimu. Juudi õpetajad püüdsid paljut määratlematut määratleda ja tulemuseks olid lahkarvamused nende ja Jeesuse vahel. Ilmselt ei pidanud keegi valeks hingamispäeval loomi toita või joota (vt Lk 13:15), rääkimata kaevu kukkunu kaevust välja tõmbamisest (Lk 14:5). Kui aga Jeesus oli kellegi hingamispäeval mõnest haigusest terveks teinud, siis seda peeti hingamispäevakäsust üleastumiseks, ehkki looma jooma viimine või kellegi kaevust väljatõmbamine nõudis selle tegijalt palju rohkem energiat kui Jeesusel kellegi tervekstegemine. Kõigele nimetatule vaatamata on siiski tarvis püüda algul tsiteeritud piibliteksti mõista. Mitte hirmust Jumala ja Ta Seaduse ees, vaid soovist hea lapsena oma Taevasele Isale mitte kurbust ja pettumust, vaid rõõmu valmistada ning osa saada Tema poolt meile pakutavast rahust ja rõõmust. Väljendit mis sulle meeldib tuleb siin mõista vastandina sellele, mis Jumalale meeldib, sest ilmselt langevad pühendunud tõsiuskliku ja Jumala meeldivused kokku, samal ajal kui mittepühendunule võivad meeldida paljud asjad, mis on Jumalale täiesti vastuvõetamatud. Ärgem unustagem, et Jesaja kaudu manitseti just Jumala tahtest kõrvalekaldunuid.
Puhkepäeva veetmine võib olla väga erinev. Paljus oleneb puhkepäeva veetmine või puhkus sel päeval inimestest – nende vanusest, tervislikust seisundist, igapäevatöö iseloomust ja paljust muust. Üks on nädala töödest-tegemistest sedavõrd väsinud, et tahab lausa magada. Kuigi, ega ta ikka tervet päeva hommikust õhtuni voodis veeda, vaid teeb ikka midagi muud ka. Teine on terve nädal kontorilaua taga istunud ja tahab ennast puhkepäeval liigutada, kas või, näiteks, muru niita. Üks sõidab heal meelel kuskile välja, teine istuks kodus ja, näiteks, loeks raamatut. Puhkepäev, mil ollakse ise igapäevatööst vabad ning seda on ka sõbrad, sugulased ja tuttavad, on soodus aeg nende külastamiseks, mida tihti ka tehakse. Peale selle nähakse puhkepäevas võimalust tegelda millegagi, milleks töönädalal ei kipu aega jääma. Olgu selleks siis aia- või remontöö, poes- või turulkäimine jne. Mis puutub sellisesse tegevusse, mida saab eksimatult liigitada tööks, mille tegemine hingamispäeval pole hädavajalik, kuna selle tegematajätmine ei sea kellegi elu või tervist ohtu, siis siin ei peaks olema mingit kahtlust, et selle tegemise hingamispäeval on Jumal küll ära keelanud. Ehkki siingi tahaks mõni inimene ise otsustada, kas see või teine tegevus sobib hingamispäeva või mitte. Selles peaksime ikka Jumalat usaldama. Kui Jumal on midagi ära keelanud, siis seda meie endi huvides, et meil oleks aega puhkuseks ja vaimulike asjadega tegelemiseks. Keerulisem on tegevusega, mida pole nii lihtne määratleda. Mõningast selgust hingamispäeva pühitsemise kohta leiame Piiblis ära toodud sündmustest, kus Jumal ise andis konkreetseid tegevusjuhiseid.
„Iisraeli lapsed sõid mannat nelikümmend aastat, kuni nad jõudsid asustatud maale; nad sõid mannat, kuni nad jõudsid Kaananimaa piirile.“ (2Ms 16:35). Tähelepanuväärne selle juures on tõsiasi, et kogu selle aja jooksul ei olnud neil võimalik seda saada mitte ühelgi hingamispäeval. Isegi toiduvalmistamine pidi toimuma ettevalmistuspäeval. „Kuuendal päeval nad kogusid leiba kahekordselt, igaühele kaks kannu; siis tulid kõik koguduse vanemad ja teatasid sellest Moosesele. Ja tema ütles neile: „See ongi, millest Issand rääkis. Homme on puhkus, Issanda püha hingamispäev. Mida küpsetate, seda küpsetage, ja mida keedate, seda keetke! Aga kõik, mis teil üle jääb, pange endile homseks tallele!““ (2Ms 16:22-23). Hingamispäeval ei tohitud isegi tuld teha. Muuks kui toiduvalmistamiseks seal ilmselt tuld ei tehtudki. Kas see peaks meil külmal ajal sooja saamiseks ka keelatud olema, ei usu, aga see on minu arvamus. Eeldan, et vajaduse korral tule tegemiseks on kütus varem valmis varutud, sest seda saab ette ära teha. Kui Iisrael jõudis Kaananimaale ja jäi seal paikseks, tuli neil toidu saamiseks teha põllu- ja aiatööd. Selle juures jäi kehtima töökeeld hingamispäeval ka kõige kiiremal põllutööhooajal. Siingi ei tehtud mingit mööndust. „Kuus päeva tee tööd, aga seitsmendal päeval puhka! Ka künni- ja lõikusajal pea puhkust!“ (2Ms 34:21). Evangeeliumidest leiame äärmuslikkust, kus isegi hingamispäeval viljapõllust läbi minnes viljapeade kitkumist ja neist suhu panemiseks terade välja hõõrumist peeti hingamispäevale sobimatuks tööks. Jeesus sellist Seaduse tõlgendust õigeks ei kiitnud.
Kaubandusliku tegevuse – ostmise-müümise – sobimatusest hingamispäeval leiame Nehemja raamatust. „Neil päevil nägin ma Juudamaal mõningaid, kes hingamispäeval surutõrsi sõtkusid ja kes viljakoormaid tõid ja eeslite selga panid, nõndasamuti ka veini, viinamarju, viigimarju ja igasuguseid koormaid hingamispäeval Jeruusalemma tõid; ja ma manitsesin neid, et nad sel päeval toiduaineid müüsid. Seal elas ka tüüroslasi, kes tõid kala ja igasugust kaupa ning müüsid hingamispäeval juutidele Jeruusalemmas. Siis ma riidlesin Juuda suurnikega ja ütlesin neile: „Mis kõlvatu tegu see on, mida te teete, et te hingamispäeva teotate? Eks teinud teie vanemad nõndasamuti ja eks lasknud meie Jumal tulla kogu selle õnnetuse meie ja selle linna peale?Ja hingamispäeva teotades te suurendate veelgi viha Iisraeli vastu.“ Ja niipea kui Jeruusalemma väravais hingamispäeva eel oli läinud pimedaks, käskisin ma väravad sulgeda ja lubasin need avada alles pärast hingamispäeva; ja ma seadsin mõned oma sulastest väravate juurde, et hingamispäeval ükski koorem sisse ei tuleks.““ (Ne 13:15-19). Alguses tsiteeritud kirjakoht rääkis ka, et hingamispäevases tegevuses ei tohi olla omakasu otsimist.
Hingamispäev on Jumalaga osaduse päev, mitte ainult puhkepäev. Alguses tsiteeritud kirjakoht räägib hingamispäeva austamisest. Hingamispäeva tuleb suhtuda kui Jumalale pühendatud päeva. See päev kogu tegevusega peaks inimest Jumalale lähemale viima. Mis puutub tegevusse, mida Jumala Seadus otseselt ei määratle hingamispäeval sobivaks või ebasobivaks, siis, minu arvates oleks hea kaaluda asja hingamispäeva vaimulikust aspektist. Lisaks füüsilise puhkuse vajadusele, on hingamispäev selleks, et inimesel oleks aega tegelda sel päeval rohkem kui teistel usuasjadega. Kas see, „mis sulle meeldib“, toob sind Jumalale lähemale või viib kaugemale? Kui iseenesest süütu või isegi hea tegevus ei jäta sulle hingamispäevalgi aega Piibli lugemiseks, vaimulikel teemadel mõtisklemiseks, palveks, jumalateenistusteks ja muuks sinu ja su ligimese hingeõnnistuseks vajalikuks, siis see ei saa olla hea hingamispäeval.
In English