2Kr 3:5-6 kirjutas Paulus: „Meie ei ole ju iseendast kõlblikud midagi lugema oma teeneks, just nagu oleks see meist endist, vaid meie kõlblikkus tuleb Jumalalt, kes on teinud meid kõlblikuks teenima uut lepingut, mitte kirjatähe, vaid Vaimu lepingut, sest kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks.“ Seda, et Vaim teeb elavaks, pole ilmselt raske taibata, aga kuidas mõista, et „kirjatäht suretab“? Kui kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks, kas on siis seda kirjatähte üldse tarvis?
Paulus vastandab kahte lepingupidamist. Ta vastandab kahte lepingut Jumala ja inimeste vahel – kirjatähe ja Vaimu lepingut, osutades vajadusele anda viimasele vääriline koht elus, olla Jumalaga just selles lepinguvahekorras. Üldiselt räägitakse Piiblis kahest lepingust – vanast, mille Jumal sõlmis omal ajal iisraellastega, ja uuest, mille Ta sõlmib kristlastega, sõltumata nende rassist või rahvusest. Vana leping kohustas inimesi järgima kivilaudadele kirjutatud Seadust (koos seadluste ja määrustega, kuna need on sisuliselt Seaduse tõlgendus). Uue lepingu sõlmimisel lubas Jumal anda „oma seadused nende mõistusesse“ ja kirjutada „need nende südamesse“ (Hb 8:10). Kivilaudadele kirjutatud Seaduse toimet ning Seaduse järgimist iisraellaste poolt nimetab Paulus surmateenistuseks (2Kr 3:7) ja hukkamõistu-teenistuseks (2Kr 3:9). Ilmselt ei kasuta Paulus neid väljendeid siiski mitte selle vana lepingu kohta, mille Jumal omal ajal iisraellastega sõlmis, vaid selle kohta, milliseks oli selle lepingu pidamine iisraellaste praktilises elus muutunud ning mida lepingu aluseks olev Seadus sel puhul tegi. Jumal ei andnud oma seadusi mitte surmaks, vaid eluks. Ta ütles: „Jah, pange tähele minu määrusi ja minu seadlusi: inimene, kes teeb nende järgi, elab nende varal! Mina olen Issand!“ (3Ms 18:5). Ka Paulus ise, kirjutades roomlastele, Rm 7:12-13, ütleb: „Nõnda on siis Seadus püha ning käsk on püha, õige ja hea. Kas nüüd see hea on mulle saanud surmaks? Kindlasti mitte! Vaid patt, et ta oleks nähtav patuna, on toonud selle hea kaudu mulle surma, et patt ise saaks käsu kaudu üliväga patuseks.“ Kui ma kirjutasin eespool, et Paulus nimetas surmateenistuseks ja hukkamõistuteenistuseks Seaduse järgimist iisraellaste poolt, siis ma mõtlesin selle all Seaduse järgimist selliselt, nagu inimesed seda tegid ja teevad – suuremal või vähemal määral üha selle vastu eksides. Selliselt ei jää Seadusel muud üle kui inimesi surma ja hukka mõista. Kui inimesed sellele vaatamata loodavad oma seadusetäitmisele, siis osutubki see surmateenistuseks ja hukkamõistuteenistuseks. Uue lepingu pidamist nimetab Paulus vaimuteenistuseks (2Kr 3:8) ja õigeksmõistuteenistuseks (2Kr 3:9). Vaimuteenistus on mitte lihtsalt Seaduse kirjatähe, vaid ka Seaduse vaimu järgimine, mis kindlasti eeldab Püha Vaimu juhtimist. Kuna õigeksmõistuõpetus lähtub evangeeliumist, siis on õigeksmõistuteenistus kindlasti evangeeliumi ülesanne.
Jumala laps elab Jumala Vaimu juhtimisel. Rm 8:14 kirjutas Paulus: „Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed.“ Enne Moosest polnud Jumala Sõna kirjatähte üldse olemas, aga patriarhid elasid järgides Jumala Seadust, mida ilmselt polnud tookord veel kirja pandud. Nad rääkisid Jumalaga ja Jumal rääkis nendega ning nad kuuletusid Talle. Võtkem näiteks Aabra(ha)m. „Ja Issand ütles Aabramile: „Mine...“ Ja Aabram läks, nagu Issand teda käskis...“ (1Ms 12:1,4). Jumal rääkis tema pojale Iisakile: „Ja ma teen su soo paljuks nagu taevatähed ja annan su soole kõik need maad, ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad, sellepärast et Aabraham kuulas mu sõna ja pidas, mis ma käskisin pidada – mu käske, seadlusi ja õpetusi.“ (1Ms 26:4,5).
Jumala Vaimu otsest juhtimist kohtame ka Uues Testamendis. „Ja vaata, Jeruusalemmas oli mees, Siimeon nimi. See mees oli õiglane ja vaga ning ootas Iisraeli lohutust, ja Püha Vaim oli tema peal. ... Ta tuli Vaimu ajel pühakotta.“ (Lk 2:25,27). Jeesus tõotas oma järgijaile otsest Püha Vaimu juhtimist: „Aga kui teid viiakse sünagoogidesse ja ülemate ja võimumeeste ette, ärge siis muretsege, kuidas või mida enese eest kosta või mida öelda, sest selsamal tunnil õpetab Püha Vaim teile, mida te peate ütlema!“ (Lk 12:11,12). Jumala inglid ja Püha Vaim on ühel või teisel juhul andnud teada, mida teha ja mida mitte ning on mõne inimese isegi imelisel viisil ühest kohast teise „transportinud“. „Issanda ingel rääkis aga Filippusele: „Tõuse ja mine lõuna poole seda teed, mis läheb Jeruusalemmast alla Gaza poole! See on tühermaa.“ Filippus tõusis ning läks. ... Ja Vaim ütles Filippusele: „Mine ja ligine sellele tõllale! Filippus jooksis tõlla juurde ja...“ (Ap 8:26-30). Püha Vaimu tõotades ütles Jeesus: „Ja kui ta tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta...“ (Jh 16:8). Siit uuesti küsimus: kas on siis seda kirjatähte üldse tarvis?
Vaimu juhtimist pole antud kirjasõna asemele, vaid selle mõistmiseks. Samuti tuhandeteks konkreetseteks tegudeks, mida kirjasõna ette ei kirjuta, kuna see annab vaid üldpõhimõtted, millest tegutsemisel juhinduda. Seda võisime näha eelpool toodud näidetest. Jumal on ise andud inimestele Piibli kirjasõna, et nad sellest juhinduksid. Mõnestki piibliraamatust leiame, et Jumal ise käskis kirjutada. Kümne käsu algset kirjapanekut ei usaldanud Ta aga üldse inimestele, vaid tegi seda ise. Tähelepanu väärib eriline kohustus, mille Jumal andis Iisraeli kuningale: „Ja kui ta istub oma kuningriigi aujärjel, siis ta kirjutagu enesele raamatusse ärakiri sellest Seadusest, mis on leviitpreestrite käes. See olgu tema juures ja ta lugegu seda kõik oma elupäevad, et ta õpiks kartma Issandat, oma Jumalat, pidades kõiki selle Seaduse sõnu ja määrusi, tehes nende järgi, ilma et ta süda suurustleks oma vendade ees ja ilma et ta kalduks käsust paremale või vasakule, et pikendada päevi, mis ta on oma kuningriigi üle, tema ja ta pojad Iisraelis.“ (5Ms 17:18-20). Ps 119:9 esitab küsimuse ja ka vastab sellele: „Kuidas hoiab noor inimene oma teeraja selge? Kui ta seda peab sinu sõna järgi.“ Erilise vajaduse kirjasõna järele tingib asjaolu, et maailmas tegutseb Jumala vastane, kes levitab valeõpetusi, mida on võimalik tõest eristada just Jumala sisendatud kirjasõna abil. „Õpetuse ja tunnistuse juurde! Kui nõnda ei kõnelda, siis ei ole koitu.“ (Js 8:20). Need on mõned tsitaadid Vanast Testamendist, aga ega Uus Testamentki midagi muud õpeta. Jeesus tõrjus kiusaja rünnakud, öeldes: „Kirjutatud on...“ (Mt 4:4 jne). Ühest hiljem toimunud sündmusest loeme: „Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?“ Aga Jeesus ütles talle: „Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?“ (Lk 10:25,26). Paulus väärtustas Pühakirja tundmist: „Aga sina püsi selles, mida sa oled õppinud ja usaldanud, teades, kelle käest sa oled õppinud, ja kuna sa tunned lapsest saadik Pühi Kirju, mis võivad sulle tarkust anda päästeks usu kaudu, mis on Kristuses Jeesuses. Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täiesti varustatud ja valmis igale heale teole.“ (2 Tm 3:14-17). Kui keegi arvab, et on olemas selline usu tase, kus Piiblit pole enam tarvis, kuna Vaim juhib, siis ta eksib rängalt. Sellist mõtet võib sisendada mingi vaim, mis pole Jumala Püha Vaim.
Kirjatäht suretab seal, kus üritatakse järgida Jumala Sõna kirjatähte, püüdmata mõista selle vaimu. Eriti juhtub see siis, kui kirjatähe järgimise püüdmisega üritatakse saavutada võimatut – oma päästet ära teenida. Kirjatäht suretab siis, kui seda järgitakse, uskudes, et see on vajalik, aga kui selle järgimine ei toimu südamest. Kui seadusesõna on raamatus, aga mitte uues lepingus inimese südamesse kirjutatud. See juhtub siis, kui inimest ei juhi Püha Vaim.
In English