On päris tavaline, et kristlikus internaatkoolis käiva lapse vanemad muretsevad oma järeltulija vaimulikkuse pärast. Kuid mitte just sageli ei ole üks isa mures selle pärast, et tema tütar on liiga vaimulik.
Ma teadsin, et see noor naine osales aktiivselt internaadi tegevustes, armastas nalja, oli pühendunud ja tasakaalukas. Kuid isa arvates oli tütar siiski ohtlikult vaimulik. Vanema muretsemine pani mind imestama, kas tema hirmud ei ole tegelikkuses rohkem tema enda pärast. Edasise vestluse käigus selguski, et ta oli kunagi samasugune nagu tema tütar praegu, väga pühendunud ja aktiivne. Kuid erinevates situatsioonides pettus ta koguduses, ta sai haiget ja vihastus ega pöördunud kunagi tagasi. Ja nüüd ei tahtnud ta, et tütar sedasama kogeks.
Meil oli huvitav vestlus koguduse liikmeks olemise ja kirikuskäimise väärtusest. Ta ütles, et ta usub, et kirikuskäimisel ei ole mingit mõtet. Lõppude lõpuks saab Jumalaga suhelda igal pool, igal ajal ja, nagu ta ütles, kogeb ta Jumala ligiolu rohkem metsas või mererannas kui kirikus.
Mul on alati olnud kiusatus küsida neilt inimestelt, kes niimoodi väidavad, kui sageli nad tegelikult otsivad Jumala ligiolu metsas või rannas. (Kui kõik need üksikute rubriiki kirjutavad inimesed, kes väidavad, et neile meeldib jalutada päikeseloojangul rannaliival, seda ka teeksid, siis nad ju kohtuksid seal. Või on see tegelikult nii, et neile meeldib mõte pikkadest jalutuskäikudest rannal... ?) Mõnikord on põhjused, millest me kujundame tõed, tegelikkuses vaid haledad vabandused, mis on mõeldud selleks, et tunneksime end vähem süüdi või vähem vastutavad.
See ebatavaline vestlus pani mind mõtlema, mis on ustava kirikuskäimise juures head. Kuigi on tõsi, et me võime Jumalaga suhelda igal pool ja igal ajal, peab olema põhjusi, miks universumi Jumal kutsub meid kogunema Tema nimel ja seda Ta teeb: „Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on, kes seda on tõotanud. Ja mõtelgem üksteisele, kuidas üksteist virgutada armastusele ja headele tegudele. Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat“ (Hb 10:23-25). „Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel“ (Mt 18:20).
Järgnevalt toon mõningad enda leitud põhjused, miks ma peaksin osalema „ühises elus“. Võib-olla olete teie leidnud neid veelgi enam.
Et kuuletuda Jumalale
Tema tarkus on palju suurem kui minul ning kui Ta soovitab, et ma ei jätaks maha usklike kogunemisi, siis peaks see iseenesest olema piisav põhjus.
Et tunnistada ja tugevdada peresidemeid
Nii nagu minu bioloogilises perekonnas on palju erinevaid liikmeid, on ka koguduseperekonnas. Nad on erineval emotsionaalse, vaimuliku, intellektuaalse ja sotsiaalse arengu tasemel. Me kõik oleme kaaspatused, päästetud armust. Kui see on minu vaimulik perekond (ükskõik kui ebatäiuslik), siis kuidas saan ma neid iga hinna eest vältida? Kui ma arvan, et olen neist võimekam, siis vajavad nad minu abi. Kui ma olen neist viletsam, siis vajan mina nende tuge. See ongi perekonna olemasolu mõte.
Ja kuidas saan ma vastata teiste valule, rõõmule, õnnestumistele, kurbustele ja võitudele, kui ma olen pereliige, kuid ei kuulu ringi, kes neid lugusid teavad? Iganädalane kirikuskäik annab mulle värske informatsiooni nende kohta, kes on kaotanud endale kalli inimese, kes taastub operatsioonist, kes on alles hiljuti ristitud, kellel on raskusi või kelle kodu just maani maha põles. Need on vajadused, millele ma saan vastata, ning minu armastus ja abi võib olukordi muuta. Kuid kui ma neid vajadusi ei tea, siis ei saa ma neile ka vastata.
Et laiendada oma vaatevälja
Kuigi ma arendan oma isiklikku vaimulikku elu, võivad mu mõtterajad muganduda, kui ma ei ole väga hoolikas. Isegi kui ma loen teiste kirjutisi oma mõtlemise laiendamiseks, olen see ikkagi seesama „mina“, kes neid materjale valib: mul on oht valida vaid kitsalt ennast huvitavaid teemasid. Kui ma aga käin igal nädalal elavas koguduses, siis kuulen teemasid, mida ma ise ei vali, vaid mis aitavad minu mõtlemist arendada. Puldist kuulen sageli tuttavat Piiblisalmi sellises võtmes, millele ma ise ei ole kunagi mõelnud. Need kogemused aitavad piibliuurimist värskena hoida ning kuulata teisi ning mõista, et nende mõtted on olulised ka minu elus.
Et mõista iseennast ning kasutada oma ande
Ma õpin enda kohta, kui osalen koguduse töös. Oma sõprade seas saan kindlamini jälile oma vaimuannetele ning suudan neid edukamalt arendada. Seal mõistan oma puudusi ja teravaid nurki. Vendlus ja teenistus näitavad välja ja seejärel kaotavad karedad küljed. Kui ma veedan aega koos oma vendade ja õdedega, õpin tundma kriise, mis on nende elus, saades seega võimaluse kasutada oma vaimuandeid nende heaks.
Et tegeleda oma pettumusega koguduse suhtes
Kui sageli kuuleme inimesi rääkimas, et nad tuleksid kirikusse, kui seal ei oleks neid silmakirjateenreid. See on peaaegu samasugune ütlus, et me käiksime küll haiglas, kui seal ei oleks haigeid. Me teame, et Jeesusel oli komme koos teistega jumalateenistustel käia. Kui me mõtleme, et koguduseliikmed olid tollal paremad, siis peaksime meenutama neid, kes käisid tollal kirikus: Juudas Iskariot, Ananias ja Safiira, rikas noormees, variserid ja saduserid... Kuigi on tõsi, et ma märkan kirikus mitmeid nõrku kohti, näen ma seal kindlasti ka tugevusi. Kui ma olen jätkuvalt koos üksikute liikmetega, kuulen kindlasti läbimurretest, muutunud eludest ja Jumala headusest oma kaaskristlaste elus.
Sest me vajame seda
Ma ei tea, kuidas lõppes lugu sellest noorest naisest ja tema muretsevast isast. Kuid ma mõistan isa muret. Ta oli lammas, kes sai karjas vigastada. Ma mõistan, miks ta põgenes karjast kõrbesse, lootes, et seal on turvalisem paik.
Piibliloos, kus karjane läks otsima ühte kadunud lammast, kirjeldatakse karjast armastava hoolekandjana, kes toob lamba tagasi turvalisse kohta. Lamba pääsemine ja elu sõltus püsimisest karjas ja karjase kaitsvast käest. Karjane teadis, et lammas saab haiget, kaob või murtakse maha suurema tõenäosusega siis, kui ta on üksi, kui siis kui ta on kooos karjaga. Ja nagu kõikjal looduses, on üksik loom esmaseks sihtmärgiks. Tegelikult on kiskjate esmane eesmärk eraldada üks loom ülejäänud karjast. Kui kurb, et meie teeme selle töö nende eest ära.
Lammas murdjate maailmas olemine toob endaga kaasa ohte ja piiranguid. See on tõsi isegi siis, kui oleme karjas. Kuid just ülaltoodud põhjustel ja ka neil põhjustel, mida mu süda tunneb, kuid ei oska sõnadesse panna, eelistab just see lammas tegutseda karja sees.
___________________________________
Valerie N. Phillips on naiste ühiselamu asejuhataja Andrewsi ülikoolis. Tema igakuine veerg „Õpitud tunnid“ ilmub Adventist Review AnchorPoints numbrites.
Valerie N. Phillips
In English