Vene kriitiku ja romaanikirjaiku Andrei Sinjavski jaoks, kes oli seitse aastat Dubrovlagi töölaagris, tähendas Ilmutusraamatu armunägemus veidikest vabadust tundra karmilt kontrollitud keskkonnas. Selle raamatu pildid lootusest muutsid kirjaniku tema julmade katsumuste ajal haavamatuks.
Kuna Pühakirja omamine oli töölaagris keelatud, peitis Sinjavski käsitsi ümber kirjutatud Ilmutusraamatut oma saapas. Kuhu läks Sinjavski, sinna läks ka Ilmutusraamat; selle elavad pildid olid kirjaniku kaaslasteks pimeduse hetkil ja vaikseteks mõteteks, mis täitsid tema hinge.
Kui paljuga oleksid valmis riskima, et kaitsta oma Ilmutusraamatut? Kas sa loobuksid vabadusest? Oma tervemõistuslikkusest? Elust?
Miks Ilmutusraamat? Miks mitte Psalmid? Miks mitte mõni evangeeliumidest?
Oma teisel Dobrovlagi-aastal, mil Sinjavski püüdis leida lootust, kütkestas tema tähelepanu Ilmutusraamat. Ta jõudis arusaamisele ja kirjutas: „Siitsaadik ei jäta see mind kunagi maha. Eshatoloogia, Ilmutus minu saapas – ma astun edasi nii õnnelikuna kui võimalik.“1
Mille osas ta arusaamisele jõudis, mis teda enam kunagi maha ei jätnud? Mida sisaldasid need saapasse peidetud käsikirjas kortsus lehed, mis andsid talle vastupidavuse? Mis see oli, mis andis kirjanikule jõu astuda edasi „nii õnnelikuna kui võimalik“ paigas, mida ta ise nimetas „surma majaks“?
„Eshatoloogia,“ ütles ta, „on nägemus viimseist asjust, mille seob ja sõnastab arm.“ Ta nägi Jumalat, inimajalugu ja elu tõelist mõtet. Ta nägi, kuidas meie inimlik pimedus lõpuks aulises hommikus hajub, kuidas õigus ja õiglus, tõde ja rahu võidutseb. Kõike seda tänu armule, Jumala armule.
Sinjavskit kütkestas Jumal, kelle ateistlik kommunism oma maalt nii julmalt välja kihutas. Venemaa kohutavate aastate segadus ja tormilisus, aga ka moraalne allakäik, mis tulevikus paistis, ei tundunud enam nii lootusetu. Jumal oli kõige selle üle, Ta oli kohal. Sõltumatu Jumal. Armu ja rahu Jumal. Ja Ilmutusraamat jäi kirjaniku saapasse.
Armu raamatuhoidjad
Kui mõtleme Ilmutusraamatule, ei ole arm tavaliselt esimene, mis meile sellega seostub. Vere, surma, sõja, kohtumõistmise ja igavese hukatuse ähvarduse vägivaldsed pildid muudavad selle raamatu keeruliseks, sageli hirmsaks, segadusse ajavaks tekstiks.2 Loeme seda raamatut pigem halva eelaimuse kui lootusega. Me imestame moraalsete seisukohtade üle, mille Ilmutusraamat näib võtvat, ja mõtleme, kas me üldse vajame seda raamatut.3
Ent lõpuaja Johannes alustab ja lõpetab siiski armuga: „Armu teile“ (Ilm 1:4); „Issanda Jeesuse arm olgu kõikidega!“ (Ilm 22:21). „Arm“ on esimene sõna, mis iga kuulajat tervitab. „Arm“ on Ilmutusraamatu õnnistussoovis. Hüvastijätuarm vastab tervitusarmule, need kajavad teineteisele vastu. Nagu kaks toekat raamatuhoidjat riiulil, hoiab arm kindlalt paigas kõike, mis on kirjutatud vahepeal.
See moodustab tõlgenduslik-
kirjandusliku inclusio, asetades kõik omasse konteksti. Peame Ilmutusraamatu keskse sõnumi mõistmiseks lugema seda armu sulgudes. Arm on sõnum, mis annab edasi lõpuaja tõelise tähenduse ning on Pühakirja viimane sõna inimkonnale!
Rohkem kui tavaline tervitus või õnnistussoov, annab Ilmutusraamatu arm edasi seda, mida sõnastab.4 Raamatus näeme armu, mis aitab, armu, mis päästab, armu, mis loob erinevuse praeguse ja igavese vahele, armu, mis toob lootust ja rahu, armu, mis kirjeldab Jumala nägemust.
Nagu lõpuaja kirjeldus ise, on taoline tervitus ja õnnistussoov ebatavaline.5 Samas, ebatavaline on ka inimeste olukorra tõsidus.
Siin on ülevaade kurjusest, lakkamatust sõjast õiguse vastu, patu eluvõimelisusest ja inimkonna kõlvatusest. Mida oleks sellise katastroofi vastu üles panna, peale Jumala armu!
Kui moraalne ja vaimulik kompromiss näib olevat vallanud kõik meie ümber, ei saa meile kindlust tagada mitte miski peale armu. Seda väge, millega me saame seisma jääda, saab pakkuda ja hooldada vaid arm, mida vajame selleks, et hoida usukindlust Jumala lõplikkusse lunastavasse, taasloovasse võitu. Vaid arm saab täita kosmilise konflikti lõppemise täitumise, vaid arm saab kõik uueks luua ja tagada igavese shalom’i ainulaadse kogemuse.
Ilmutusraamat algab armuga. Arm läbib seda punase niidina. Ühes sümbolis või teises – Jumal ja Tema päästev arm Kristuses on lõimitud tervesse loosse. Arm on Jumala viimane sõna.
Enne kui see raamat nimetab head ja halvad kogudused, suletud ja avatud pitserid, tulevad ja juba kõlanud trompetid, leegitsevad ja välditavad nuhtlused, metsalised ja nende eesmärgid, kuuleme Jumala õnnistavast armust. Ja kui kõik need verdtarretavad pildid on meie kujutlusest läbi käinud, kui meile jõuab kohale, et kosmiline konflikt hõlmab ka meie enda südame geograafiat, pehmendab Jumal seda rammetuks tegevat tõde oma armuga. Pärast traumaatilist, olemuslikku mõju, vajutab Ta õrnalt meie südamesse Tema soovi kindluse: üle kõige soovib Ta, et me kogeksime armu – Tema armu, Issanda Jeesuse armu.
See arm on reaalajas meiega – kuhu tahes me läheme, missugune tahes on olnud meie kogemus (Ilm 22:21).
Arm on ülimalt isiklik. Seda annab meile isiklik, elav Jumal, kes kinnitab meile, et arm on meiega, kuna armu Jumal ise on meiega, alati kohal ja meie maailma ning tulevikku kontrolliv: „Ilmutusraamatu uurimisel saab kindlasti teada üht: Jumala ja Tema rahva suhe on lähedane.“6
Kolmainu-arm
Ilmutusraamatu arm rullub meie ees lahti kolmainu Jumalas, „kes on ja kes oli ja kes tuleb, ning seitsmelt vaimult, kes on tema trooni ees, ning Jeesuselt Kristuselt, kes on ustav tunnistaja, esikpoeg surnuist ja maa kuningate valitseja“ (Ilm 1:4, 5). Arm tuleb Isalt ja Vaimult ja Jeesuselt Kristuselt. Alaltütlev kääne (kellelt) ja sidesõna ja viitavad eraldiseisvatele ja eristatavatele isikutele. Ilmutusraamatu narratiivis on kolmainu Jumala iga isik võimeline andma armu ja rahu – nagu ka teostama kohtumõistmist, kaitsma, andma lootust ja lunastust.
Arm pärineb kolmainu Jumalalt. Ilmutusraamatu armuliikumises on määratletav nii Isa, Vaim kui Poeg. Inimese lunastamine on algusest lõpuni puhtalt jumaliku armu töö. Arm vallandab päästekogemuse. Arm muudab end inimese elus nähtavaks. Kolmainu Jumala arm ulatub inimkonnani. Püha Vaim toob iga uskliku ellu pöörde, millele Isa on igavikust aluse pannud ja mille Poeg on ristil täide viinud.7
Armastuse arm
Arm on Jumala armastus, mis toob inimkonnale õnnistusi. Ilmutusraamat ülistab Teda, „kes meid armastab“ (Ilm 1:5). Johannes kasutab armastuse kohta tegusõna, mis väljendab kestvat olevikku. See armastus on pidev, kohaololev, võimas, tõeline – ja ülimalt isiklik. See armastus seob kokku meie mineviku, oleviku ja meie iga homse päeva.
Armastus voolab välja Jumala tingimusteta armastusest. Jumal armastab mind vaatamata sellele, kes mina olen. Selline armastus sünnitab ülevoolavat ülistust: „temale olgu kirkus ja võimus igavesest ajast igavesti! Aamen“ (salm 6). Jumal on meie jaoks teinud ja teeb edaspidigi seda, mida me ei suuda iialgi ära teenida. Miski ei saa panna Jumalat meid armastama vähem. Miski ei saa panna Jumalat meid armastama rohkem. Isa, Vaim ja Poeg – igaüks neist eraldi armastab meid, nad koos armastavad meid!
Selline on arm: mitte mõtteline, mitte vaevumärgatav, vaid isiklik, tõeline; sündinud armastusest, mis igatseb meid taastada, nii et me saaksime imetledes vaadata Teda, kes meid nii sügavalt armastab (Ilm 22:4). Jumala arm kinnitab meile, et Jumala vägi saab meie elus tegutseda (Ilm 1:5, 6; 12:11).
Arm, mille Ilmutus meie ees lahti pakib, annab suure võitluse olulistele nüanssidele teravama fookuse. Lunastus kui Ilmutusraamatus kujutatud ajaloofilosoofia tegelik süžee saab meile ilmsiks, ja ka jumaliku armu miks.8
Selle raamatu keskmes, kahe armumarkeri (1:4; 22:21) vahel kõlab taevas võidukas kiidulaul Jumala vägevatele tegudele inimkonna heaks (12:10–12). Laul tõmbab tähelepanu tervele loodusele, Jumala loodule ja Kristuse asendussurma universaalsusele. See laul peegeldab isetut armu, ohvrimeelset armu, puhastavat armu – armu, mis on ühtlasi nii ainulaadne kui mõjus; ohvri saladus, mis nõuab meie reaktsiooni (vt Hb 2:9).
Kristuse surm ja ülestõusmine on teinud Temast ajaloo ja inimsaatuse Isanda, ent lisaks sellele tõstnud Ta ülistamise ja teenimise keskmesse (Ilm 5:9–14). Päästev arm tiivustab meid laulma kiituslaulu: „Tall, kes on tapetud, on väärt“ (5:12); „Pääste on meie Jumalal, kes istub Troonil, ja Tallel!“ (7:10) Seega, kui arm annab meile tõlgendusvõimalustega raamatuhoidjaid, siis rist on kõige tugevam tõend selle kohta, missugune arm on.
Muutev arm
Selles suure võitluse loo raamatus on lunastusloo ühemõtteline pöördepunkt, milles jumalik arm ilmsiks saab, Talle surm (Ilm 5:1–10; 12:10–13; 13:8). Arm saab võitu patust ja haigusest, sõjast ja katstroofist. Arm on suurem kui meie inimlik armutus. Jumala arm toob muutuse meie inimsüdamesse, meie inimolukorda, meie planeedi ja universumi saatusesse. See muudab põhjapanevalt kõike.
Arm vabastab meid pattudest (Ilm 1:5) ja päästab meid häbist, süüst ning kohtumõistmise ebakindlusest (Ilm 12:11; 18:20). Sügavuti puhtaks pestud, saame me rõõmustada oma puhtuse üle nii iseenda kui Jumala ees (Ilm 7:14). Arm annab meile tähenduse: kuningriigi preesterkond, kes suhtleb Jumalaga, jumaliku armu peegeldus kadunud maailmale (Ilm 1:5, 6; 5:9, 10; 14:1–5). Meie isiklik kogemus lunastava armuga päädib sõnakuuleliku elu, puhtuse, ustavuse ja süütusega Jumala ees – see on elu, mis järgneb Talle eneseohverdusele (Ilm 7:15; 14:1–5; vt Ilm 3:21).
Meie armukogemusest saab Jumala tunnistus maailmale, mis vajab armu sõna ja armu lootust (Ilm 14:1–13), Jumala tõotuse täitumine: Ilmutusraamatu lugemine toob „suure äratuse“ ja „hoopis teistsuguse usukogemuse“.9
Kiireloomuline ja õhutav arm
Oleme öelnud, et aja lõppedes muutub Ilmutustaamat väga isiklikuks. See ei ole enam kosmiline, vaid isiklik, maailma ajalugu, vaid isiklik vastutus ja otsustussuutlikkus. Apokalüptilised nägemused sünnitavad isikliku nägemuse – sissevaate, keskendumise olemuslikule.
Nüüd ei kõneta Ilmutusraamat enam igaüht. Selle sõna „kes“ (Ilm 22:11, 12, 17–19) on suunatud otse sinule, otse minule. Selle tähendus on ühemõtteline ja otsekohene. Ja õhutav: arm on siin, praegu kättesaadav ja siin viibiv. Aga mitte igavesti: Vaimu ja mõrsja kutse (Ilm 22:17) lõpeb neile, kes ei tule. Neile ei ole raamatus kohta ja neist saavad lõpuaja nuhtluse objektid (s 18, 19).
„Issanda Jeesuse Kristuse arm“ on Ilmutusraamatu viimane mõte kõigile, see annab meile teada, et just seda Jeesuse ilmutamine tähendabki. Arm on Jumala lunastus. Lase sel oma kujutlusvõime tööle panna. Lase sel kõlada oma huultel (Ilm 22:21). See arm lähtub südamest, mis meid üle kõige armastab – see arm tuleb Jeesuselt.
Arm on Jumala armulise ettenägevuse lõpliku kirjelduse jaoks, mille Ta oma rahvale taevas ja maa peal annab, kohane algus ja lõpp. Ses mõttes on Ilmutusraamat ise selle armu kuulutus, kuna see näitab meile abistavat lootust. Püha Vaimu väes annab see raamat just seda, millest kuulutab.10
„Armu teile!“
Larry Lichtenwalter on Liibanonis Beirutis asuva Lähis-Ida ülikooli islami- ja araabiauuringute teoloogiateaduskonna dekaan.
1 Abram Terz (Andrei Sinyavsky), A Voice From the Chorus (New York: Farrar, Straus and Giroux, 1976), lk 77.
2 Harry O. Maier, Apocalypse Recalled: The Book of Revelation After Christendom (Minneapolis: Fortress Press, 2002), lk ix.
3 Beatrice Neall, „Apocalyptic—Who Needs It?“ Spectrum 23, no. 1 (May 1993): 46.
4 Robert H. Mounce, The Book of Revelation (Grand Rapids: William B. Eerdmans Pub. Co., 1977), lk 68.
5 Robert L. Thomas, Revelation 8-22 (Chicago: Moody Press, 1995), lk 521, 522.
6 Ellen G. White, Testimonies to Ministers (Mountain View, Calif.: Pacific Press Pub. Assn., 1923), lk 114.
7 Malcolm B. Yarnell, God the Trinity: Biblical Portraits (Nashville: Broadman and Holman Academic 2016), lk 39.
8 Eugene H. Peterson, Reversed Thunder: The Revelation of John and the Praying Imagination (San Francisco: HarperSanFrancisco, 1988), lk 153.
9 E. G. White, lk 113, 114.
10 Mounce, The Book of Revelation, lk 68.
In English