11.–21. juunini toimus Itaalias Roomas üleilmse adventkoguduse neljas rahvusvaheline piiblikonverents. Muude teemade hulgas räägiti ka eetikast, jäägist ja evolutsioonist.
Rooma piiblikonverentsil käsitleti väga erinevaid teemasid, piibliõpetlased kõikjalt maailmast esitlesid osalejaile 102 dokumenti – nende hulka ei ole arvestatud plenaaristungid. Osalejad said valida erinevate teemablokkide vahel: Vana Testament, Uus Testament, teoloogia, koguduse ajalugu, misjoloogia ja adventuuringud. Allajärgnev on väike ülevaade konverentsi esimesel päeval esitletust.
Eetika ja eshatoloogia
Lähis-Ida ülikooli filosoofia- ja teoloogiateaduskonna vastvalitud dekaan Larry Lichtenwalter rääkis Uue Testamendi teemal. Tema ettekande pealkiri oli „Apokalüpsis ja eetika: Ilmutusraamatu eshatoloogia ja selle moraalne kujutamine”.
Lichtenwalter käsitles teemat, mis käis läbi erinevate esinejate ettekannetest: eetika ja eshatoloogia kokkupuutepunktid. Küsimus, mis nende kahe sõna suhtes kerkib, on: kuidas usklikud elavad samal ajal, kui ootavad maailma lõppu ja kas eshatoloogia iseenesest annab usklikele eetilisi juhtnööre?
„Eshatoloogia annab kindlasti meile moraalse visiooni,” ütles Lichtenwalter, „see loob endaga seonduva eetika ning annab lubaduse elu ühtsusest ja täieliku kordaminemise võimalikkuse.” Ta keskendus eriliselt Ilmutusraamatule. See piibliraamat paneb lugeja moraalsesse konteksti – kosmilisse konflikti Kristuse ja Saatana vahel, ütles Lichtenwalter.
Seega, selle raamatu eshatoloogia ja eetika on läbi põimunud, luues nõnda moraalsete realiteetide võrgustiku. Need hõlmavad „iseloomu (tegemist ja olemist), vabadust ja valikuvõimalust, ausust, jumalateenistust, ustavust lepingule, eetilist praktikat, lepitust, eetilisi norme, moraalseid dilemmasid ja moraalset tegureid”. Lichtenwalteri järgi tõstatavad need moraalsed realiteedid Ilmutusraamatus kriitilisi küsimusi ja annavad juhtnööre, kuidas usklik peaks Kristuse teist tulemist oodates elama.
„Ükski teine piiblitekst ei heida eshatoloogia ja eetika ühendatusele nii uskumatult praktilist valgust,” ütles Lichtenwalter kokkuvõttes.
Adventistlik identiteet ja jäägi pärand
Loma Linda ülikooli religiooni- ja teoloogiaprofessor Richard Rice tegeles jäägi teemaga – kuidas seostub arusaamine jäägist praeguse aja seitsmenda päeva adventistide kogudusega.
Rice ütles, et adventistidele seostub jäägi mõiste paljude võtmeteemadega ning „tugevdab tunnet, et me oleme ainulaadne rühm inimesi, kel on erilised annid ja kellele on antud eripärane sõnum eripärasel ajal ja kindla jumaliku mandaadiga”. Kuid, ütles Rice, „adventistide seas on huvitavaid variatsioone selles osas, mida jäägi identiteet tegelikult tähendab”.
Osa neist variatsioonidest tuleneb adventkoguduse kasvamisest, millest tingituna on praegune adventkogudus suur ja tuntud üleilmne kogudus. „Me ei ole enam alahinnatud vähemus, kristlaskonna agul,” ütles ta. Tema töö eesmärk oli leida praegusaja jäägi iseloomustajaid ning sõnastada viise, kuidas adventistid saaksid ka edaspidi oma pärandit olla jääk endale teadvustada.
Teiste punktide seas tõi Rice esile selle, et üks viis, kuidas adventistid saaksid oma jäägi-mentaliteeti taasavastada, on saada inspireeritud koguduse pioneeridest, kes elasid selle mõtteviisiga. Viidates 19. sajandi adventistlikule perspektiivile ja Elle White’i nõuannetele, ütles Rice, et vara-adventistid mõistsid oma identiteeti jäägina ja et see tähendab raskusi lõpuaegadel, nagu seda on kirjeldatud Ilmutusraamatus.
See tingis selle, et adventkoguduse pioneerid võtsid aktiivse rolli oma kogukonnas; nad kuulutasid viimaste päevade sõnumit, töötades ühiskonna heaks. „Just nii nagu vara-adventistid, kes tajusid end kui jääki, olid oma aja probleemidega sügavalt kaasatud,” väitis Rice, „peaksime meie, kes me näeme endid jäägina, olema aktiivsed oma aja probleemide lahendamisel.”
„Meie identiteet jäägina nii inspireerib meid kui ka annab meile tervikliku nägemuse kristlikust elust, tunnistamisest ja teenimisest,” ütles Rice. „Olla sama ustav nagu meie eelkäijad tähendab teadvustada jäägi laiaulatuslikku nägemust.”
Darwin ja lunastus
Adventkoguduse geoteaduse instituudi paleontoloog Raúl Esperante uuris eshatoloogia ja teaduse suhet. Ta arutles darvinismi ja selle mõjude üle kristlikus teoloogias.
Esperante joonistas kuulajate silme ette ajaloolise jada, millel oli kujutatud judeo-kristlikku ajalooõpetust ja inimese väärtust. „Ajalooliselt, alates darvinismi algusest, on darvinism kristlikku usku kahjustanud,” ütles ta. „See on aidanud õõnestada kindlustunnet Pühakirja suhtes ning pakkunud bioloogilisele olemasolule ja universumile, mis võõrandab inimesed lunastusest, naturalistlikku vaadet.”
Esperante keskendus suures osas darvinismi ja kristliku lunastuskontseptsiooni suhtele – see teema on eshatoloogiaga keerukalt seotud. Darwini arusaamine evolutsioonilisest arengust ja looduslikust valikust „raputas kaasaegse teoloogia alustalasid, eemaldades inimesed loomise loomulikust skeemist ja võttes neilt ära vajaduse lunastuse järele,” ütles ta.
See tekitab nii misjoniga seotud probleeme kui ka raskusi põhjendada kristlikku teoloogiat. „Probleem on selles, et äärmuslik darvinist ei tunne end mitte kadunu, vaid arenenuna,” selgitas Esperante. „Sellisena on inimene saavutanud looduses orgaanilise taseme, mis annab talle üleoleku ja eelise ning inimene teab, et peale selle maise orgaanilise ja lõpliku eksistentsi ei ole mitte midagi. Seega ei ole lunastuse kontseptsiooni neile, kes usuvad, et neid ei olegi tarvis millestki lunastada.”
Neid probleeme teadvustades jõudis Esperante järeldusele, et piibellik arusaam lootusest, mis põhineb lunastuse tõotusel ja kõneleb eksistentsiaalse tühjuse ja meeleheite vastu, on darvinismiga seotud.
In English