Kui seda metsa ees ei oleks... (juuni)

… siis oleks Elva Väikelastekodu adventpalvelasse näha.
Ühel ilusal maikuu päeval seadsime oma sammud läbi männimetsa ja olimegi väikelastekodu väravas. Sealse elu-oluga tutvumiseks esitasime mõned küsimused lastekodu juhataja Silvi Kübbarale, kes peab seda ametit juba 30 aastat.

Palun, rääkige veidi lastekodu ajaloost.

Elva Väikelastekodu on 45kohaline sotsiaalhoolekandeasutus, mis paikneb kahes ahiküttega puumajas. Vene professor Afanasjevi 1908. aastal Verevi järve kaldale ehitatud suvilas avati lastekodu pärast sõda – 1947. aastal.

Väikeste lastega peredes on päevad läbi tegemist rohkem kui küll. Missugune on Elva Väikelastekodu laste argipäev?
Päev algab kell pool kaheksa äratusega. Peale hommikusööki toimub hommikune tegevus, seejärel jalutuskäik. Lõunasöögi järel lähevad väiksemad lapsed magama. Õhtune tegevus on ilusa ilma korral õues. Vaadatakse ka filme, lauldakse, võimeldakse, joonistatakse. Spetsialistidest töötavad lastekodus sotsiaalpedagoog, füsioterapeut, muusikakasvataja ja logopeed. Üle poole on arengupeetusega lapsi, kuna nad on pärit probleemsetest peredest. On olukordi, kus lapsed jõuavad oma arengus järele, ei jää arengupeetusega. Meie kasvatajad teevad väga tublit tööd. Paar korda on toodud lapsi ka otse sünnitusmajast, aga enamasti on nad vanematelt ära võetud Protsessi algatab vastava omavalitsuse sotsiaalnõunik.

Mõnikord ütlevad inimesed, et lapsel on kõige parem oma vanemate (ema) juures elada, olgu see ema siis milline tahes. Teie olete oma töös kokku puutunud erinevate emadega ja erinevate olukordadega. Mida ütleksite sellistele inimestele oma kogemustest lähtudes?
See pole sada protsenti õige. Vaidleksin sellele isegi vastu. Nii palju, kui on võimalik, tuleb laps koju jätta, aga kui laps on eluohtlikus seisundis: tuba kütmata, lapsel pole mitte midagi süüa, purjus ema tuigub ringi, siis – andke andeks... Meile on toodud lapsi, kes on järelevalvetuse tõttu kodukeemia või ravimite ohvriks langenud. Kui on olukord, kus ema on krooniline alkohoolik või narkomaan, siis see nii ka jääb, sest inimene ei suuda muutuda. Üks juhtum oli, kus laps oli kodus ketiga lauajala külge pandud. Lapsi ei võeta ära mitte kergelt. Kõigepealt sotsiaaltöötaja tegeleb nende peredega, külastab korduvalt ja vanematele antakse veel võimalusi, mitmeid tähtaegu ja kui vaatamata kõigele olukord ei muutu, siis lapse elu ja tervise huvides tuleb see laps emalt ära võtta. On olnud juhtum, kus isa viis lapse keldrisse, et lapse nutt teda ei segaks, ja rotid näksisid last. Üks 9kuune beebi oli nii ära haudunud, et nahk vajas plastilist kirurgiat. Laps võtab oma elumudeli kodunt üle ja seetõttu on tulnud tegelda mitme põlvkonna lastekodulastega. Iga olukorraga tegeldakse individuaalselt.

Teadlased on teinud uurimusi ja kirja pannud, et kuni 3. eluaastani areneb välja inimese isiksus ja hiljem on seda väga raske muuta. Teie töötate nii väiksemate kui suuremate lastega. Kuivõrd peab see väide teie meelest paika, et lapse loomus eriti pärast 3. eluaastat ei muutu?
Lapse loomus võib muutuda küll lapse vanemaks saades, aga seda on võimalik saavutada visa ja järjekindla tööga, konkreetsete piiride ja nõudmistega. Asi peab üheselt paigas olema ja see nõuab rasket, pidevat ühesuunalist tööd. Meil ei tööta mitte kõik inimesed, vaid need, kes lapsi armastavad. Meie personal ei ole vägivaldne, lapsi ei ole lubatud füüsiliselt karistada. Meil võetakse aeg maha, mis tähendab, et kasvataja paneb ärritunud lapse enda kõrvale istuma. Praegu ei võimalda seda ruumid, aga võiks olla üks tuba, kus laps saaks omaette olla, muusikat kuulata ja maha rahuneda. See kehtiks suurematele lastele. Väiksemate laste puhul on vajalik, et kasvataja võtab lapse sülle, näitab mänguasju ja nii laps rahuneb. Meil on raske iseloomuga lapsi, kes elavad oma halbu emotsioone – nii viha kui kadedust – teiste peal välja. Oleme näinud igasuguseid inimesi. Põhjus on see, et laps on maha jäetud. Emad külastavad lapsi väga harvadel juhtudel.

Kindlasti annavad iga lastekodu kasvatajad endast parima laste juhendamisel ja suunamisel, ent väikelastekodus on kasvatajate koorem selles osas vist kahekordne, kuna kõigele heale pannakse alus üsna varases eas. Kuidas tunnetate oma igapäevatöös vastutust, et neist väikestest kasvaksid parema tulevikuga inimesed kui ehk nende vanemad?

Igale lapsele tuleb leida optimaalne koht elamiseks: võimalusel pere; kui seda pole võimalik, siis mingi kool või muu asutus, kus laps saaks areneda. Üksikutel juhtudel on lapsed isegi ülikooli jõudnud. Minu hooleks on ka tööks vajalikke finantsilisi vahendeid hankida.

Kuigi väikelastekodu on mõeldud eelkõige väikestele lastele, on meil juba kaks aastat sees ka suuremad lapsed, vanim neist 14aastane. Põhjus on see, et ühest perest on siin viis last ja neid ei taheta lahutada. Elva linnal on plaanis ehitada ühe pere lastele elamiseks omaette uued majad ja neid lapsi saab siis peredena üle kolida. Sel juhul jääksid lapsed lastekodusse 18aastaseni või õppeasutuse lõpetamiseni. Edasi aitab kohalik omavalitsus nad ellu. Sellised plaanid on tulevikuks. Selliseid peresid on kaks, kus ühest perest on meil viis ja teisest neli last.

Mil määral on lastekodule pandud lapse kasvatamise ja suunamise ülesanne? Või on teie esmane ülesanne lapsele peavarju ja süüa-riiet anda? Kas neid on võimalik (ja mõtet) lahutada?

Ei ole võimalik lahutada ja need peavad igal juhul koos käima. See on kompleksne töö. Kasvataja funktsioon on sama mis emal kodus. Siia kuulub ka lapse igakülgne aitamine, tervisehäirete ravi.

Mis teeb teie kui juhataja päeva rõõmsaks?

See, kui ma lähen laste juurde, nad jooksevad mulle vastu, kallistavad ja ütlevad: „Tere hommikust!” Seda juhtub päris tihti. Meie lapsed vajavad kallistusi ja tahavad sülle saada.
Mis teid teie töös enim kurvastab või isegi masendab?

Momendil teevad muret organisatoorsed probleemid. Meie rahastamine on väga keeruline. Iga maakond peab maksma oma lapse eest. Riik ei maksa lapse eest enne, kui kohtuotsusega on ära võetud kas vanemlikud või kasvatuslikud õigused. Ma ei pea seda õigeks. Kohtuasjad venivad, senikaua viibib laps kriisikoldes, mitte hoolekandeasutuses. Kui kohalikul omavalitsusel raha pole, siis ei saagi last lastekodusse panna. On olemas ka turvakodud, aga needki on täis.

Kust leiate jõudu mitte kõike südamesse ja hinge võtta, sest tegu on ju siiski vanemate poolt hüljatud või neilt ära võetud lastega?

Püüan lapsi nii palju aidata kui vähegi võimalik ja see ongi minu kõige parem lohutaja.

Kui mul paha tuju on, siis lähen ära metsa. Ma armastan lilli, mul on oma aiamaa. Mulle pakub tuge minu pere – mõistev abikaasa ja toredad lapsed. Püüan olla nii positiivne kui võimalik.

Kui palju on neid juhtumeid, kus laps on teie juures ajutiselt ja läheb tagasi oma vanemate juurde ja elu läheb kenasti edasi, ilma et laps taas lastekodusse satuks?
Väga üksikud juhtumid. Sotsiaaltöötajad on tublid, nad ei võta last nii kergesti perest ära. Emale antakse ikka mitu võimalust ja laps võetakse ära vaid tema elu ohutuse huvides.

Kas laste jaoks on elu lastekodus viimase 5-10 aastaga läinud paremaks? Kui, siis kuidas?

On ikka. Finantseerimine on paranenud. Seoses Eesti Vabariigi piiride avanemisega oleme saanud abi Soomest ja Rootsist. Samuti on kohalikud inimesed hakanud lastekodu toetama. Elva linna esindus tuleb ikka jõuludeks külla, linnapea organiseeris lastele spordidressid.
Millest on lastekodus praegu vajaka?

Oleks vaja spordivahendid: suuski, suusasaapaid, uiske, jalgrattaid, väiksematele lastele ratastega mänguasju mäest alla sõitmiseks. Riideid meil on. Voodilinu oleks tarvis ja padjad võiksid paremad olla.

Kas oleks võimalik midagi lastega koos teha? Ehk saaks nendega mängida või lapsi endale koju või kiriku lastetundi kutsuda?

Kuna meil on väikesed ruumid ja palju lapsi, siis võiks mängima tulla mitte väga suure kollektiiviga. Beebidega on võimalik meie territooriumil jalutada.

Nädalavahetuseks lapse oma perre võtmisel on nõudeks linna sotsiaalnõuniku luba.

Pühapäevakooli võivad suuremad lapsed minna. Küsida tuleks neilt endilt, kes tahavad minna. Miks mitte. Oluline on, et lapsed saaksid välja.

Tänulikud külalised olid Maia Hõlpus ja Malle Johanson Elva adventkogudusest

PS Kahe päeva pärast – hingamispäeval – olid viis lastekodulast esmakordselt meie lastetunnis ja loodame, et meie vahel kasvav mets ei ole takistuseks ka edaspidistele külaskäikudele.