Kuidas saab Jumal armastada minusugust?
Kui paljud meist on Jumalale sellise küsimuse esitanud? Ilmselt on väga vähe neid, ka pühendunud kristlaste seas, kes pole teatud ajal mõelnud: miks peaks Jumal minust huvitatud olema? Tõesti, psalmist ütles: „...mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed?” (Ps 8:5)
Me heidame pilgu Pühakirja ühele kesksele teemale: 1. Moosese 1. ja 2. peatükile – loomisele.
Piibli esimesed sõnad on alguses oli (1Ms 1:1). Aga Jumala esimesed sõnad olid: „Saagu valgus.” (s 3) 1. Moosese raamatu 1. peatükis näeme Jumalat, kes räägib asjad olevaks. Psalmist ütleb hiljem: „Sest Tema ütles, ja nõnda see sai; Tema käskis, ja see tuli esile.” (33:9)
Seega, Jumal ütles. „Saagu valgus,” ja valgus saigi. Jumala Sõna on loova väega. Kui Jumal midagi ütleb, siis saab see olevaks.
Kui Jeesus oli Laatsaruse haua juures, ütles Ta: „Laatsarus, tule välja!” (Jh 11:43) ja Laatsarus tuligi välja.
1. Moosese 1. ja 2. peatükis loob Jumal sõnaga. Saagu valgus – ja valgus sai; saagu galaktika – ja galaktika sai; saagu planeet – ja planeet sai.
Pühakiri näitab meile Jumalat, kes ütleb: „Saagu valgu” ja valgus tekibki. Ta on Jumal, kes räägib asjad olevaks. Tema ütles ja universum tekkis.
Isiklik Jumal
1. Moosese 1. peatükis näidatakse meile loomise kronoloogilist järjestust. 1. Moosese 2. peatükis teeb Mooses loomisest kokkuvõtte. 1. peatükk on kronoloogiline, 2. peatükk seotud suhtega: „Ja Issand Jumal valmistas inimese.” (2:7) Aga kuidas? Põrmust. Avapeatükis ütleb Jumal, et saagu valgus, aga siin on kirjas, et Issand Jumal valmistas inimese, inimkonna, Aadama, maapõrmust.
Mooses maalib meile pildi Jumalast, kes on lähedal, kes on isiklik, kes investeerib. Mooses näitab Jumalat, kes, nagu võime ette kujutada, on põlvili. Ta on põlvili põrmus. Jumala küünte all on põrm ja Ta kaevab mulda. Ta valmistab. Ta kujundab. Jumal investeerib, Jumal on lähedal.
Ta ei öelnud: „Saagu Aadam!”; Ta oleks võinud seda teha. Mooses on ilmekalt näidanud, et Jumal ütleb, ja asjad tekivad. Ta oleks võinud öelda: „Saagu inimene!” ja inimene olekski tekkinud. Aga ei.
Universumi loomine sõnaga on vastuvõetav, galaktikate loomine sõnaga on vastuvõetav, aga kui asi puudutab kaaslase loomist, peab olema lähedal. Meie ees on pilt Jumalast, kes on põlvili maas, ja kujundab inimest. Jumal investeerib. Jumal ei ole eemalseisev. Jumal on isiklikult kaasatud.
„Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks.” (2.Ms 2:7) Missugune lähedus! Maailmas on vaid kolm inimest, kelle ninasse hingamisega mul ei ole probleemi: minu naine ja kaks poega. Aga siin on Jumal: Ta kujundab inimest. Inimene ei ole elus. Ta ei mõtle, ta ei tegutse. Ta on korjus. Ta ei ole veel Jumala kaaslane. Ja siis hingab Jumal tema sõõrmetesse.
Esimene, mida Aadam näeb, on Jumala nägu ja Jumal ütleb: „Tere tulemast ellu, Aadam.”
Seega, 1. Moosese 1. ja 2. peatükis näidatakse meile esmalt eemalolevat Jumalat. Ta räägib universumi, planeedi ja kõik muus olevaks. Aga kui asi puudutab inimest, on Jumal ligi, Ta on kaasatud. Ta on koos inimkonnaga.
Veel isiklikum
Läheme Luuka 1. peatükki. Naine nimega Maarja on rase ja ise seetõttu segaduses. Maarjale ilmus ingel, kes ütles: „...sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus.” (Lk 1:31) Joosepile ütles ingel: „Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest.” (Mt 1:21)
Matteus viitab messiaanlikule prohvetikuulutusele, alates Jesajast kuni Jeesuseni: „„Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel”, see on tõlkes: Jumal on meiega.” (s 23)
1. Moosese 1. ja 2. peatükis on meil pilt Jumala lähedusest, Jumala investeerimisest, Tema koosolemisest inimkonnaga. Aga inimeste mäss, kangekaelsus ja patt põhjustasid lahusoleku. Jeesus tuli seda rikkumist parandama! Täisväärtuslikem ning võimsaim viide sellele on Tema nimi – Immaanuel, mis viitab Jumala lihakssaamisele. Jumal saab inimeseks. Jumal saab inimeseks, et Ta saaks olla koos meiega!
Universumis on miljardeid – mõne hinnangu järgi 200 miljardit – galaktikaid, enamuses nendest on omakorda sadu miljardeid tähti. Jumal, kes selle kõik lõi, Jumal, kes ütles ja need tekkisid – seesama Jumal sai inimeseks!
Põhjus, miks Jumal inimeseks sai, on selles, et kui Tema ei oleks meiega suhtlema hakanud, ei oleks meie Temaga suhelda saanud. Jumal on meist üdini erinev. Kuidas saaksimegi Jumalat mõista? Jumal on kõikvõimas, kõikväeline. Keegi meist ei ole kõikvõimas! Meie sinuga ei saa sellele apelleerida.
Jumal on alati ligi. See tähendab, et kui Ta on siin, on Ta ka seal. Meid seob ruum. Ruum ei seo Jumalat, Tema jumalikkust. Aga kui Jumal sai inimeseks, ei saanud Ta olla Jeerikos ja samal Galileas. Ja kui Ta oli Jeerikos, ei saanud Ta olla Jeruusalemmas. Jumala ligiolu oli piiratud sellega, kuhu Ta parasjagu läks. Kui Jeesus tahtis minna Betaaniasse, siis läks Ta jalgsi. Me ei saa suhestuda kõikjal viibimisega, küll aga kõndimisega.
Jumal on kõiketeadev: Ta teab kõike. Me ei saa suhestuda ka sellega. Mitte ühegagi neist omadustest ei ole meil midagi ühist. Apostel Paulus ütles: „Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta.” (Hb 4:15) Miks kasutab ta kahekordset eitust? Seepärast, et me oleme kiusatud mõtlema just nii: kuidas on Jumal minuga seotud? Pauluse topelteitus vastab sellele väitele. Ta ütleb: „..meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele”. Ta oleks võinud moodustada lühema lause: „Meil on ülempreester, kes tunneb kaasa...”, aga Paulus rõhutab meie kahtlusi ning kinnitab, et Jumal mõistab meid!
Jesaja Immanueli-tõotuses seisab: „Ta on teiega.” 1. Moosese 1. peatükis näeme Jumalat, kel on inimkonnaga silmside. Ja nüüd, hoolimata patust on meil väga selge arusaamine, me oleme näinud Jumala nägu. Apostel Paulus kirjutas: „Sest see, kes ütles: „Pimedusest paistku valgus!”, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest.” (2Kr 4:6) Me oleme näinud Jumalat lihakssaamises, aga me ei ole näinud Jumala nägu täies aus.
Tuleviku lähedus
Me näeme Jumala lähedust ka Ilmutusraamatus: „Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam.” (Ilm 21:1)
Paljudes tekitab imestust salm, et merd ei olnud enam. Kas Johannese väide on geograafiline või geoloogiline? Vaevalt, et kumbki. Kus on Johannes selle ilmutuse saamise ajal? Ta on Egeuse mere Patmose saarel vangis. Johannes oli vangis sellepärast, et ta tunnistas Issandast ja Jumala Sõnast.
Ta võis olla 80ndates aastates või vanemgi, viimane elusolev apostel, eemal kõigest, mis oli talle kallis. Meri tähendas eraldatust. Siis näitas Issand talle uut taevast ja uut maad, sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ja seejärel ütleb ta, et merd ei olnud enam. Seega ütleb ta: „Enam ei ole eraldatust.”
Pane tähele 2. salmi: „Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest alla tulevat, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja.” Intiimset pilti on raske ette kujutada. Kolmandas salmis kirjutab ta: „ja ma kuulsin valju häält troonilt hüüdvat: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks.”
Johannes ütleb kolm korda, et Jumal on meiega ja meie oleme Temaga. Enam ei ole eraldatust.
Silla ehitamine
Jumal alustab inimeste lähedal. Aga siis tuleb eraldatus – inimeste kangekaelsus, mäss, sõnakuulmatus. Ent tuleb mees nimega Jeesus, Tema päästab oma rahva nende patust. Patt eraldab! Ent Jeesuse nimi on ka Immanuel, mis tähendab Jumal meiega. Ta ehitab silla.
Ilmutusraamatus näeme, kuidas see sild lõpuni valmis saab. Johannes ütleb: „...ning näevad tema palet”.
See on Pühakirja imeline muster – lähedus taastatakse. Meie Piiblil on kaks kaant – üks esindab Eedenit (1. Moosese 1. ja 2. peatükk) ja teine taastatud Eedenit ( Ilmutusraamatu 21. ja 22. peatükk). Kõik, mis jääb nende vahele, näitab seda, kuidas Jumal soovib taastada vahetut suhet inimestega. Pühakiri näitab, et Jumal soovib olla oma rahvaga.
Armastus ja meeldimine
Lihtne küsimus: kas sulle meeldib olla inimeste seas? Oled sa ekstravert või introvert, Jumal lõi meid sotsiaalseteks.
Ja teine küsimus: kellega sulle kõige rohkem meeldib olla?
Ehk oled kuulnud armastuse ja meeldivuse erinevustest. Mis oleks, kui kohaldaksime need sõnad ka oma suhtesse Jumalaga? Piibel on Jumala armastuse osas meie vastu väga selgesõnaline: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta on andnud oma ainusündinud Poja.” (Jh 3:16) Jumala armastus on tingimusteta. See tähendab, et Jumala armastus meie vastu ei sõltu meie vastusest. Jumal ei armasta meid rohkem, kui me teeme seda, teist või kolmandat. Samuti ei armasta meid vähem, kui teeme seda, teist või kolmandat. Jumala armastus, Tema tingimusteta armastus inimkonna vastu kõneleb meile Jumala kohta väga palju.
Aga kas me meeldime Jumalale? Kui ma meeldin Talle, kas selles on siis midagi teistmoodi. Jah. See on täiesti teistmoodi.
2. Ajaraamatu 20. peatükis on lugu mehest nimega Joosafat, kes palvetab. Ammonlased ja moabid tulevad Iisraeli vastu sõdima ning Iisrael eesotsas Joosafatiga on mures. Joosafat seisab koguduse ees ja hakkab palvetamata. Ta ei tee oma palves vahet armastaval Jumalal ja meeldival Jumalal: „Ja Joosafat seisis Juuda ja Jeruusalemma koguduses Issanda kojas uue õue ees ning ütles: „Issand, meie vanemate Jumal, kas pole mitte sina Jumal taevas ja kõigi paganate kuningriikide valitseja? Sinu käes on ju jõud ja vägi, ja ükski ei suuda sulle vastu panna.”” (s 5, 6)
Tõlge: Sina oled Jumal! Ükski ei saa Sinu vastu. Sina oled võimas. Sina oled kõikväeline. Sina oled Jumal!
Ning ta jätkab: „Eks ole sina, meie Jumal, ära ajanud selle maa elanikud oma Iisraeli rahva eest ja andnud maa igaveseks ajaks oma sõbra Aabrahami soole?” (s 7) Kuningas Joosafati silmis on Jumal see, kes juhib. Jumal on võimas, Jumal on kõikväeline, igavene, aga Tal oli sõber nimega Aabraham. Aabraham oli Jumala sõber!
Kristluses on omal kohal küsimus: „Missugune on sinu suhe Jumalaga?” Me mõistame, et meil saab olla Jumalaga suhe, et Jumal investeerib meisse. Aga Pühakiri õpetab, et selline iseseisev ja isiklik suhe ei ole kristluse kõikehõlmav teema. Kristlus ütleb, et Aabraham oli Jumala sõber. Mitte pelgalt Tema alluv või hea kodanik Tema kuningriigis, Ta oli Jumala sõber.
Kui keegi kaldub mõtlema, et see kehtis ainult Aabrahami kohta, siis peaks tähele panema, mis on kirjas 2. Moosese 33:11: „Ja Issand kõneles Moosesega palgest palgesse, nagu räägiks mees oma sõbraga.”
Keegi ei suuda seda adekvaatselt mõista. Aga Jumalal, lõpmatul, piiramatul, universumi igavesel Jumalal on inimesed sõbraks!
Meie sõber Jeesus
Jeesus rääkis oma jüngritega, öeldes: „Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse! Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.” (Jh 14:1–3)
Järgmises peatükis räägib Ta puust: „Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja.” (15:5)
Ta pöördub jüngrite poole neil kõrvetavatel, süngetel ja kurbadel hetkedel enne risti, ning ütleb: „Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt.” (s 15)
Aabraham oli Jumala sõber. Aadam oli Jumala sõber. Mooses rääkis Jumalaga palgest palgesse. Ja Jeesus ütleb meile kõigile: “Sina oled minu ainulaadne sina. Sina oled eriline ja sa meeldid mulle just sellisena!” Lisaks sellele, et Jumal armastab meid, me ka meeldime Talle.
Peeglisse vaadates võime leida end mõtlemas umbes nii: mu nina on liiga suur, mu kõrvad hoiavad peast eemale, mu hambad on puseriti. Aga kui Jumal meid vaatab, mõtleb Ta: mulle meeldib see, mida näen! Selle puseriti hamba juures on midagi erilist. Mulle meeldib, kuidas ta naerab, kuidas ta põsed üles tõusevad. Jumal ütleb: mulle meeldib see otsus, mille ta langetas. Kui ma teda vaatan, siis näen, kuidas ta kasvab ja küpseb. Ta on minu armas laps, ma armastan teda. Ma armastasin teda ka siis, kui ta nii toimis, kuigi ma soovin, et ta ei oleks nõnda teinud. Ja tema ise soovib seda samuti. Aga ta ei ole enam selline. Ma armastan teda ja ta meeldib mulle. Ta on minu sõber!
Mooses ja Eelija
Kui Mooses Nebo mäel suri, paistis see olevat väga kurb lugu. Me mõtleme, et oh Mooses, ta ei saanud isegi tõotatud maale. Aga see on vaid pool tõde: „Aga peaingel Miikael, kui ta riidles ja vaidles kuradiga Moosese keha pärast, ei julgenud lausuda teotavat otsust, vaid ütles: „Issand sõidelgu sind!” (Jd 9) Jeesus tuli alla Moosesele järele.
Jumal igatses Moosese järele. Ta ei saanud Moosest siia maapinda jätta. Ta igatses teda! Risti ja lunastuse ootuses ütles Ta: „Ma tean, mis mind ootab, ja ma olen kindlameelne. Seega ma äratan ta üles. Mooses, tule minuga.”
Jumalale hakkas meeldima mees nimega Eelija. Eelija oli veidi argpükslik. Ta suutis seista 850 valeprohveti vastu, aga ta kartis naist, Iisebeli. Eelija kartis ka surma. Seega Jumal ütles: „Tead mis? Ma ei lasegi tal surra. Ma toon ta taevasse. Eelija, astu sellest tulevankrist välja, tule kohtu Moosesega!”
Kui Jeesuse nägu oli Muutmise mäel hele nagu päike, kirjutab Ellen White „Ajastute igatsuses”, sosistasid Mooses ja Eelija Talle kõrva: „Palun tee seda, sest meile meeldib taevas nii väga, meile meeldib Jumal. Palun mine sellest läbi.” Ellen White kirjutab, et nende sõnad kinnitasid Jeesust Muutmise mäel – Mooses esindas neid, kes üles äratatakse, ning Eelija neid, keda Jeesuse tulemisel muudetakse (lk 422–425).
Mooses ja Eelija näitavad meile, et Jumal soovib olla oma rahvaga. Talle meeldivad inimesed. Aadam oli Jumala sõber. Aabraham oli Jumala sõber. Mooses oli Jumala sõber. Jeesus ütleb: „Enam ei nimeta ma teid orjadeks, nüüd kutsun ma teid sõpradeks. Jumal soovib, et ka sina oleksid Tema sõber, et sa oleksid Temaga täna ja igavesti.
David Asscherick on pastor Austraalias. See artikkel on kohandatud jutlusest, mille ta pidas Oakwoodi ülikoolis 2011. aastal.
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
In English