Seitsmendal aprillil külastasime Viljandi noortega jällegi Väikemõisa lastekodu. Kuna oli ülestõusmispühade aeg, mida tuntakse ka munadepühadena, viisime külakostiks kasvatajatele värvitud kanamune ja lastele šokolaadist üllatusmune. See väike kink tegi meie väikestele sõpradele nii palju rõõmu. Mõned neist ei suutnud uskuda, et see muna on ainult TEMA JAOKS ja TEMA OMA, see oli ühtaegu armas, aga ka veidi nukker.
Nooremas rühmas
Meid oli umbes 15 pluss meie oma lapsed ja kuna meid nõnda palju oli, tegid kasvatajad ettepaneku, et me jagaksime endid kahte gruppi. Üks grupp jäi alla suuremate laste juurde (see rühm, kus me esimesel korralgi olime) ning teine läks teisele korrusele, kus on väiksemate rühm.
Mina ise olin ka üleval ja ühes minuga olid veel Aiki, Madis, Gunnar, Teele ja Hannela. See sobis hästi, sest ka lapsi oli seal 6 ja nii sai igaüks meist n.-ö oma sõbra.
Mängisime koos ringmänge, rongimängu, kõige naljakam oli sulepuhumismäng, mida tuli korratagi. Lapsed näitasid meile oma joonistusi ja tutvustasid kohalikku oravat, kellele nad olid Muki nimeks pannud. Panime koos ka üllatusmunadest saadud mänguasju kokku ja õpetasime neile uue laulu „Pea ja õlad, põlvedki“, neile meeldis see väga.
Aeg möödus nende seltsis kiiresti, nagu ikka. Hüvastijätt oli seekord väheke rõõmsam, kallistasime kõik mudilased ükshaaval läbi ja lehvitasime ukseltki ning lubasime, et külastame neid jälle.
Lahkudes olime väsinud ja energiast tühjad, kuid rahulolevad ja rõõmsad.
Piret Liht
Vanemas rühmas
Kui kohale jõudsime, saime teada, et vanemas lastekodurühmas oli seekord poole vähem lapsi, kaheksa. Ülejäänud olid läinud kevadpühadeks tugiperedesse või oma koju.
Seekord alustasime oma programmi nimesiltide tegemisega, et üksteise nimed paremini meelde jätta. Et asja huvitavamaks teha, jagasime endid gruppidesse, kus sai siis igale sildile nimi kirjutatud ja lisaks sellele veel otsitud igale omadussõna, mis algaks nimega sama tähega. Nii oli meil seal koos päris mitu Rõõmsat ja Abivalmis last, leidus ka Lahedaid ja palju muid heade omadustega inimesi.
Sel korral olid valmis vaadatud natuke rahulikumad mängud, sellised mis nõuavad rohkem mõttetegevust ja osavust. Kuigi lapsed olid alguses suhteliselt häbelikud, siis lõpuks panid kõik oma osavust proovile ja said hästi hakkama.
Laste endi soovil sai jällegi mängitud ka „Kes aias” mängu. Seejärel rääkis Evrika mõne sõna ülestõusmispühadest ja kui küsis laste käest, kas nad teavad, miks kutsutakse munadepühi ka ülestõusmispühadeks, saime vastuseks: „Sest siis tõusis Jumal üles!”. Evrika juhendamisel sai selgeks ka liigutustega laul „Pea ja õlad, põlvedki...”, mille tempo lõpuks päris kiireks läks.
Enne äratulekut luges Anne ühe pühadeteemalise jutu ning seejärel pidid lapsed üles otsima neile sinna tuppa ära peidetud üllatuse. Olime kaasa võtnud iga lapse jaoks üllatusmuna. Hämmastav oli nende ülisuur rõõm selle üle.
Ja oligi meil aeg minna. Lapsed pärisid, millal uuesti tuleme ja ütlesid, et ootavad meid jälle külla. Kallistused tehtud, saigi meie seekordne külastuskäik läbi.
Piret Liht ja Annemai Noorkõiv
In English