Oo, milline nuku!” imetlevad mu kaastöötajad uksel seisva naise süles roosasse kombekasse pakitud titat, kes tihedalt ema haardesse surutult uduste silmadega imetlevaid tädisid uurib, käed-jalad laiali nagu suur roosa meritäht. Oh jaa, milline nuku, imetlen ma paar tundi hiljem koduteel olles ikka veel. Suured sinised silmad rõõsas beebi näos ei anna mulle rahu. Aastad lähevad ruttu ja varsti toob see nuku koju oma nuku, taban end sarkastiliselt mõttelt. Mõeldes ümbritsevale maailmale, kus ei ole juba ammuilma mingi haruldus see, et lapsed lapsi saavad. Vaevalt, et Jumal seda nii mõtles, kui ütles „Ja teie olge viljakad, teid saagu palju, siginege maa peal ja paljunege seal” (1Ms 9:7).
Lapse saamine on ime, mis sünnib kahe inimese armastusest. Ja sellel imel on ema ja isa, kes teda kasvava ärevusega ootavad. Ootavad ja teevad ettevalmistusi, et ime elu oleks turvaline ja täis armastust. Selleks on vaja sada väikest asja – lapsevoodi, padjad-tekid, tekikotid, kõristid ja kulinad, tillukesed laulvad hobused voodi kohale, vanker, alussärgid, pealissärgid, sipukad ja kapukad, mütsikesed, sokikesed, lutipudelid: suuremad ja väiksemad, lutid kuni 6 kuud ja üle 6 kuu, mähkmed, talgid, kreemid, puudrid – tõesti, sada pluss üks asja! Kõigest on tunda, et isa ja ema on ootamas uut sündivat imet. Valmis jagama oma hoolt ja armastust. Nad on õnnelikud ja tõdevad tõesti, et „vaata, lapsed on pärisosa Issandalt, ihusugu on tasu temalt” (Ps 127:3).
Vähemalt teoreetiliselt peaks see nii olema
Kurb on see, et inimsoo kaugenemine Jumalast on aidanud kaasa lõhutud peredele ning ebaõigete kasvutingimuste loomisega lastele. Nõnda on maailm täis noori vanemaid, kes hoolivad rohkem ilmalikest lõbudest kui tillukesest imest nende kätel. On vägivaldseid kodusid, kus vanemaid, kes ei ole õppinud oma emotsioone kontrolli all hoidma ja elavad need välja lähikondlastel. Kodusid täis enesehaletsust maetuna pideva alkoholiuima alla. Jumalast hüljatud kodud, kus õpetatakse edu saavutama teisi jalge alla tallates. Millised lapsed siis kasvavad sellistelt kasvulavadelt?
Jah, tõeline nuku, ohkan Lillemäelt üles kõmpides. Silmates kirikuhoone kollast fassaadi, naeratan. Tunnen mõnda suureks sirgunut nukut siin. Sihikindel, rõõmsameelne, abivalmis, siiras, sõbralik – ühised nimetajad kõigi nende kohta, keda olen tundma õppinud. Kuid suurimaks ühiseks nimetajaks seal on siiski jumalakartus ja armastus. Ääretult soe ja siiras pere.
Ometi viib tee mind täna kirikuhoonest mööda piki Tähe tänavat kohani, kus majade vahele põigates jõuan lühikesele tolmusele tupiktänavale. Aastaid tagasi sattusin sinna kanti ja mäletan siiani suveõhtu hämaruses akende vastu surutud nägusid ja tillukesi käsi lehvitamas. „See on lastekodu,” ütles mu kaaslane. „Tõenäoliselt loodavad nad, et keegi neile järele tuleb.” Lapsed on meie elu edasiviijad, meie kallihinnaline aare, kelles me edasi elame. Lapsed on õnnistuseks. Kingitus Jumalalt eneselt. Sellised kingitusi ei panda kappi tolmuma! Ei kingita edasi ega visata ära! Väristan õlgu. Selline õõvastav mõte ei sobi tänasesse päikselisse päeva. Ometi pööritab sisikonnas.
Mida ma leian sealt eest?
Vaikse tänavasopi lõpus asub suur roosa puumaja. Nukumaja, naeratan endamisi. Suur rõõmus roosa nukumaja. Ei siin saa küll olla midagi olivertwistilikku, mõtlen veel ust avades. Uksele tõttab mind tervitama naerune lastekodu juhataja Sille Viikmäe. Esikust avaneb vaade koridorile ja valgusküllasesse eesruumi, kust esimese asjana jääb silma hiljutine remont – läikiv lakk laudpõrandal ning heledad seinad. Teisel hetkel köidavad mu tähelepanu juba trepi ääre alla seatud trenažöörid, puupõranda kaitseks vaibad all. „Majas on enamuses noored poisid,” selgitab Sille rõõmsalt. „Eks nendel on rohkem trenni vaja teha.” Ratas on saadud annetusena ning teise jõumasina on lastekodu oma rahade eest muretsenud.
Eesruumi kõrval asub kohe lastekodu puhkenurk. Ümber väikese laua paiknevad helesinised diivanid nagu pilvetordid, millel istub parasjagu tüdrukutirts koos kasvatajaga kodutööd tehes. Diivani taga nurgas seisev toakask ja akendel potililled annavad toale koduse ilme. Hubasust lisab teises seinas olev kamin ja selle kõrval klaver. Hetkel küll keegi majas klaverit ei õpi, kuid ometi on soovijail see võimalus siiski olemas.
Trenažööride kohal olev trepp viib üles teisele korrusele, kus on laste magamisruumid. Trepist üles saades jõuame pisikesse elutoaossa. Sektsioonkapp ja diivan näevad tunduvalt kulunumad välja kui alumise toa puhkeruumis. Sektsioonil aga seisab teler, mille kinkis lastekodule Miss World Estonia Leisi Põldsam. Raamatud riiulil on sama kulunud välimusega kui diivangi. Ainus säravam raamat on helesiniste kaantega Piiblilood.
Elutoast viib koridor laste magamistubadesse. Lastekodus on üldse kokku 13 kohta. Hetkel on need hõivatud 10 poisi ja 2 tüdruku poolt. Tüdrukutel on eraldi magamistoad. Poiste päralt on aga üks nelja-, kolme- ja kaks kahekohalist tuba. Teise korruse remont lõpetati aasta tagasi. Tubade sisustus on lihtne. Kahekordsed narid, laud ja kapp. Kõik, mis ruumid kodusemaks teevad, on laste endi asjad. Seintel on maalid – enamasti kunstiüliõpilastelt kingituseks saadud. Ühest toast leian isegi kaks arvutit. See osutub vanemate poiste toaks, kes mõlemad õpivad kutsekoolis. Arvutid, makid, raadiod – kõik tehnika tubades kuulub lastele enestele. Need on saadud kingitusteks või siis isikliku raha eest ostetud. Isiklik raha tuleb toitjakaotus pensionist, vanematelt saadud rahast või siis töötasudena. Linna- või maavalitsuse poolt makstav pearaha läheb lastekodule kommunaalteenuste, töötasude, toidu, riiete ja muu vajaliku eest tasumiseks. Maja ise kuulub õnneks MTÜ Tartu Kristlikule Kodule ning selle eest renti maksma ei pea.
Kellel isiklikku arvutit pole, see saab minna üle õue kõrvalhoones asuvasse päevakeskuse arvutiklassi, kus on reas 8 arvutit. Pealt vaadates küll mitte kõige uuemad, kuid siiski arvutid. Arvutiklassiga kõrvuti on päevakeskuse puhkeruum, kus lapsed väljastpoolt lastekodu aega saavad veeta. Ka selles ruumis on arvuti. Ja makk. Ja telekas. Ja aknalaual jalgpalliturniiri karikas. Üle koridori on õmblusklass õmblushuvilistele ja samas majas ka puutöökoda. Viimastes ruumides saavad täiendusõpet ka täiskasvanud. Kuid ajal, mil koolitusi ei toimu, saavad lapsed oma vaba aega veeta üsnagi sisukalt.
Laste sotsiaalne taust on erinev. On orbe, kuid ka lapsi, kelle kodu ei ole võimaldanud neil sobivaid elamis- ja õppimistingimusi. Laste paigutamine sellistesse asutustesse käib ikka läbi lastekaitse ja sotsiaalhoolekande, kuid vägisi ei pea keegi siia jääma.
Kuna tegu on kristliku koduga, siis töötab majas ka täiskohaga õigeusu kaplan. Tema on ka laste usaldusisik, kes aitab nõu ja jõuga. Kel huvi on, saab ka teadmisi Jumalast. Kuigi lapsed on käinud koos kaplaniga ka kirikus, ei ole usk siiski kohustuseks. Kuid kohustuseks on maja reeglitest kinni pidamine. Maja reeglid aga on lihtsad. Peale hommikusööki saadetakse kõik lapsed kooli, kes varem, kes hiljem. Lõuna koolisööklas ja peale kooli alates umbes poole kolmest saavad kojusaabujad süüa lastekodu söögitoas kokatädi hoolitseva käe all. Ja siis on kodutööde aeg. Kes päris ise hakkama ei saa, ootab oma järjekorda kasvataja juurde. Enamasti ikka nooremad lapsed. Väike Uku arutab parajasti rulluiske alt ja teatab kasvatajale, et tal on ainult lugemine homseks. Ja selle on ta valmis ära tegema kohe, kui ta tagasi jõuab. Nimelt on Ukul ees visiit hambaarsti juurde ning seetõttu ei saa ta ka oodata oma järjekorda. Aga kodutöö tahab ju tegemist.
Vaba aeg kestab väljaspool hoonet kella üheksani õhtul. Siis peaks kõik lapsed olema koju jõudnud. Kes hiljaks jääb, peab sellest ette teatama. Kes ei teata, seda ootab jutuajamine juhataja kabinetis. Seda ootavad lapsed sama palju kui iga teine peapesu isalt-emalt. Kuid juhataja rõhutab siinkohal, et selliste asjade puhul on oluline koheselt reageerida. Lapsed peavad mõistma, et neid oodatakse ja nende pärast ollakse mures. Kuid üldiselt siiski selliseid asju tihti ei juhtu. Hoones sees võib vaba aeg veel tundi-kaks kesta, kuid kella 11-ks peaks öörahu olema ka siin maad võtnud. Kes mida vahepeal teeb, on igaühe enda asi. Suuremad hoiavad rohkem endamisi, väiksemad veedavad aega koos. Terve perega aga veedavad nad aega koos suviti. Erinevate projektide najal on läbi suve erinevates paigus toimumas laagrid.
„Ja kuigi siin ja seal juhtub väikseid jagelemisi,” ütleb Sille Viikma, „oleme me tegelikult ainult üks suur paljulapseline pere.” Novot siis. Ei ole sellist asja, et keegi ei hooli. Hoolib küll. Selles majas on lapsed kingitusestki kallimad. Hoolt on nende eest kandmas sponsorkorras nii mõnedki firmad – AS Pere Leib varustab lastekodu mitmeid aastaid juba leiva ja saiga 2 korda nädalas. Tartu restoranide kokkade ühendus „Minu köök” tuli suisa ise pakkuma enda abi ja nüüdseks on kogunenud traditsiooniks, et sünnipäevalaua katavad nemad. Vabatahtlikena käivad abi pakkumas tudengid, kes aitavad läbi viia üritusi. Siiski võiks olla rohkem üritusi, nendib lastekodu juhataja. Samuti oleks hea, kui saaks kusagilt spordivarustust – rulluisud, rulad, erilise õnnistusena aga jalgrattaid. Selle koha peal võiks ka adventkoguduse noored panna pead kokku ja mõelda välja, kuidas aidata ühte paljulapselist pere üsna Tartu kiriku lähedal.
In English