Jaanuarikuu esimesel esmaspäeval oli kodumaad tabanud selle talve esimene lumetorm. Tallinnas olid tänavad ummistatud kõikvõimalikul viisil, autod katki või avariides, inimesed närvilised, sest kõigil oli ju kuhugi kiire. Trollgi sõitis tavapärasest mitmeid kordi aeglasemalt. Mõtlesin, et kui sellises tempos jätkata, siis ei ole küll mõtet sõidukis istudes aega surnuks lüüa. Hüppasin pigem välja ja läksin koju teist teed mööda. Oma teed mööda, eemal massidest ja tipptunnist, hoopis teist rada pidi. Ja see rada oli teistsugune kui otse kesklinnast linnaäärde kulgev rutiinne trolliliin.
Tallinnas Vabaduse väljakult Kaarli kirikuni kulgev allee on üks ihaldusväärne koht. Talviti on seal puudele riputatud ilusad sinised lambikesed, nagu tähed taevas. Lausa muinasjutuline jalutusrada linna peaväljaku läheduses. Et alleele jõuda, tuleb läbida maa-alune tunnel. Seal asetseb väike kiosk pirukatega. Ostsin endalegi ühe. Väga maitsev. Müüja oli venelanna ja nii me seal mõned sõnad vahetasimegi, vene keeles. Pirukapoe lähistel asetseb ka üks väga ilusate vaipadega pood. Idamaine. Kaamelid, mäed ja päikseloojangud motiivideks. Astusin sisse, et lihtsalt kaeda, mida need suured ja väiksed vaibad enesest kujutavad. Huvitavad. Teistmoodi. Ja poemüüja, tema oli ka teistmoodi! Tumedanahaline. Ei rääkinud ta ei eesti ega vene keelt. Oli hoopis pärit kaugelt. Naeratust mõistsime siiski mõlemad. Nii vahva, et meie linnas ühes muidu kõledas tunnelis müüb oma maa kaupu kuskilt eksootiliselt maalt pärit inime. Tõepoolest teistmoodi!
Tunnelist lippasin mööda treppi üles alleele. Küll oli ilus! Just nagu varasematelgi aastatel. Jalutasin lõpuni ja tegin veel enne lõppu paar traditsioonilist keerutust ka, mis sest, et mõlemal pool alleed olid autoderivid ja bussiread teosammul liikumas. Kui allee otsa lõppes, võtsin suuna ülespoole. Toompeale. Sinna viib pikk tee, mida mööda tuleb üles rühkida. Tee lõpus vasakut kätt on meie vabariigis tehtavate tähtsate otsuste koht, riigikogu, ja paremal Aleksander Nevski nimeline vene õigeusu kiriku katedraal oma läikivate sibulkuplitega. Põikasin katedraali sisse, sest see näis avatud olevat. Ja kui palju rahvast ma eest leidsin! Inimesi vooris sisse ja välja. Selgus, et tol päeval peeti seal vana kalendri järgi jõulupühi. Muidugi, kuidas ma selle peale kohe ei tulnud! Ka minu esivanemad kuuluvad ju vene õigeusu kirikusse. Ostsin mõned küünlad ja süütasin need paljude teiste hulgas. Oli vaikne, kuigi kirikus sagis palju rahvast. Oli pidulik ja veidi hämar. Olin leidnud aja palveks ja rahulikuks hetkeks.
Vaikselt mõtisklenud ja veidikene vaadanud inimesi enda ümber, kes mõne risti ees lausa maani kummardusid, jätsin ma katedraaliga hüvasti. Varbad külmetasid ja nina oli punane. Põikasin sooja saamiseks sisse kreekapärasesse tavernasse sealsamas katedraali lähistel. Seal ei olnud küll eriliselt hubane, kuid siiski. Tellisin kuuma kakao ja hakkasin selle auraval saatel läbi töötama materjale, mis juba kaua kotis oodanud. Väljas oli lumi ja seda tuli veel juurdegi... Taverna juurest viis tee üsna sujuvalt edasi Stenbocki majani Toompea merepoolsel küljel. Tuli välja, et selles majas töötab mõni päris hilisõhtuni – kaks töötajat vestles valjuhäälselt autosid lumest puhastades. Nii mõndagi jäi möödudes tahes-tahtmata kõrvu, millest mõtlesin veel siiski, kui juba vaateplatvormile olin jõudnud. Seal vuhises tuul kõrvulukustavalt ja oli kõle. Aga ka ilus. Linn tuledes, ülevalt kaedes paistis väga salapärase ja kuidagi välismaisena. Pikalt looklev linnamüür ja teravad tornitipud, on see tõepoolest minu kodulinn? Oli.
Toompealt alla sellele tasemele, kus kunagi tavainimesed lambaid karjatasid, et linnaisadel oleks, mille eest makse pärida ning kindlasti ka, mida hamba alla panna, viib pikk ja sakiline trepp. Võiks arvata, et trepist ülesminek on raskem kui allatulek. Alati see siiski nii ei ole. Vahel võib ka alla minnes väga tahta käsipuu külge klammerduda, eriti kui jalgealune salakavalalt vastu helgib. Nagu jää... Shnelli tiigi äärsed teed olid lumest vaid osaliselt lahti aetud. Ju siis ei jätkunud ressursse, oli ju justkui kriisiolukord – tali tuleb ikka ootamatult, vaatamata sellele, et oli jaauarikuu! Lühtrid põlesid ja valgustasid jalgrada. Lühtrid on üldse kauneimad talvepimedas, kui nende valgus saab nähatvaks ja olemasolu on tõepoolest asendamatu. Üks fotograaf üritas neid oma kaameragagi jäädvustada. Jäin ta lähistele seisma, et mitte ta objektiivi eest mööda minna pildistamise hetkel. Kui huvitav oli kaeda seda paika tema silme läbi... vaadata sinna, kuhu tema kaamera suunas ja üritada ette kujutada, mis sellest fotost välja võiks tulla. Kui ta oli juba mitu korda kaamera kallal nokitsenud ja veidi objektiivi muutnud ning mina ikka seisin ja vaatasin, tundus ta veidi üllatununa. Oli hirmus tahtmine talle midagi toredat öelda, kuid jätkasin vaikides oma teed. Kogu ümbrus tundus omasoodu kulgevat ja oleks tundunud häirvana see kaunilt vaikne kuid sihipärane toimimine mõne repliigiga katkestada. Jätkasin teed, ümisedes oma laulukest ja vehkides kotiga selle takti.
Kui ma bussipeatusesse jõudsin, oli buss just ära läinud. Jätkasin jalgsi järgmisesse peatusesse, ikka läbi hangede ja tuule, kuid nautides – näeb lund ju tänapäeval niivõrd harva! Koju jõudes oli kuum dush see, mis eluvaimu jälle üles soojendas. Meega teed peale rüübates oli tunne, justkui oleksin tõepoolest äsja naasnud pikalt turismireisilt. Ununenud olid tööpäeva mured ja ohked, kaugele olid jäänud ummikud täistunniajal, mille tõttu ma üldse trollilt maha olin astunud ja oma turismireisi kodulinnas alustanud. Meeltes mõlkus nähtu, kuuldu ja kogetu. Kui oleksin löönud käega ja istunud edasi seal trollis, liikudes teosammul ummikute ja närvilisuse keskel, oleks nii palju jäänud kogemata. Nii palju sellist, mida ka täna meenutan sooja tundega ning mida teinekordki kogeda tahaksin – väikest väljahüpet tavapärasest, väikest turismireisi omas keskkonnas, et näha neidki paiku, kuhu tavaliselt nii lihtsalt ei satu ning kaeda seda, mille jaoks tavaliselt aega lihtsalt ei jää. Ei jää, isegi kui väga tahaks. Sest igal teekonnal on oma eesmärk ja aeg, mil oleks soovitav päral olla. Nõndaviisi hetk hetke järel paigast paika minemisel on aga oma suur võlu, hetke võlu. Lihtne aga ehe.
Tänagi tulin koju läbi vanalinna. Põikasin kunstipoodi, kus palju kauneid maale müügil. Kui suurepäraselt mõni oskab maalida! Seal oli merd, hobuseid, päevalilli, oli ka vanalinnamotiive ja palju muudki. Too pood olevat müüja sõnul seal juba pea kolm aastat seisnud. Mina ei olnud iial varem seda poekest märganud. Vajalikku pintslit tollest poest küll ei leidunud, kuid poemüüja abivalmidus ja sõbralikkus meenuvad ikka. Kõrvalpoe väljapanek oli aga pärit hoopis kõvemate killast – sepikoja leekide kuumusest. Tugevast rauast sepistatud tarbeesemed, mis aegumatud ning kulumatud. Nii kaunid ja kauakestvad näisid need olevat. Kas ka igavesed?
Sel päikeselisel päeval oli palju turiste tulnud mu kodulinna kaema. Oli päris uhke ja hää tunne käia ringi ja teada, et see on minu kodu, see, mida nemad on sõitnud vaatama võib-olla väga kauge maa tagant. Loodan vaid, et neil head kogemused said kaasa võetud ja et taskuvargad neid ei kimbutanud. Mõnele turistile, kel kott tähelepanuta jäetud, poetasin mõne hoiatava sõnagi. Loomulikult ei oleks ta selle pealegi tulnud, et midagi sellist mõelda – taskuvaras... Kipa-kõpa jätkasin mööda munakiviteed, kontsad klõbisemas, just nagu vanasti hobukapjade plagin, kui kaupu veel kärudega Paksu Margareeta juures olnud sadamast mööda Pika tänava sirget üles Toompeale veeti. Tänapäeval vilistab noil tänavail autokumm või klõbisevad turistikäru rattad. Linn ise on aga vana ja soliidne. Kuulub UNESCO maailmapärandite hulka. Ja see on mu kodulinn. Minu oma kodulinn. Suur ja kõle. Aga ka armas ja soe, sest linna keskel on soe koht, kuhu minna – kirik. Ja linna igas otsas mõni sõber või tuttav, kellest kõiki küll sageli ei kohta, kuid kelle olemasolust teadmine juba südant soojendab ning kellele mõtlemine annab jõudu ja inspiratsiooni või toob lihtsalt mõnusa muige näole. See ongi mu kodulinn.
Kuskil, kuskil, kus on aga mu tõeline kodu, seal on keegi, kes alati ootab. Keegi, kes on ise ehitanud linna, kuhu kunagi siit ära minna. Mitte selleks, et end seal turistina tunda ja vaid põgusalt vaatamisväärsustega tutvuda, et siis taas lahkuda; mitte selleks, et õhtul pärast tööd korra läbi linna jalutada, vaid selleks, et jääda. Igaveseks. Seal linnas on kindlasti palju, mida avastada, samm-sammult. Palju igaveseks kasutuseks sepistatud esemeid, mis rauast tugevamad ja veelgi püsivamad, maalilisi vaateid igale silmapaarile ja vajadusele. Sealgi loodan kohata armsaid, või vähemalt teada, et nad seal on. Keskpunktiks, oaasiks, on ka seal üks soe koht – Jeesuse jalgeesine. Seal saab küsida kõiki küsimusi ning Ta vastab neile kindlasti rõõmuga. Ta ise on selle linna kaasarhitekt ning tunneb iga soppi ja tänavakest, teab ajalugu ja tulevikku; üks ideaalne Juht, kel tarkust rohkem, kui vastu võtta suudaks ning kes tahab igaüht oma linna juhatada. Teekond on käimas juba täna. Miks mitte seda juhatust kuulda võtta, samm haaval, ja Temaga kaasa minna? Samm haaval. Põigata kôõvale harjumuspärasest ja minna Temaga koos selle linna suunas, kus elab Jumal ise! Teekond on põnev juba siin ja nüüd!
In English