22. aprillil tähistab 74. eluaasta täitumist pastor Roland Lõhmus. Ja sel aastal möödub 35 aastat tema esimesest jutlusest Türi koguduse majas. Rolandil on alati silmis eriline sära ja hinges tegutsemiskihk. Ka nüüd, kui pärast pikka elutööd oleks mahti maha istuda, ütleb Roland, et aega kipub ikka väheks jääma. Roland Lõhmusega vestles Lauri Beekmann.
Sinuga olles tunnen ennast ise ka nooremana, kuna sa oled nii nooruslik ja alati tegevuses. Kui kaua oled sa tegelikult vaimulikutööd teinud?
Alustasin siinsamas Türil (intervjuu on tehtud Türil), sellest saab 35 aastat tänavaasta. Siin oli minu esimene töökoht, siit algas see tee.
Räägi oma teest kirstlaseks saamiseni. Mismoodi jõudsid sealt edasi vaimuliku-ametini?
Minu ema ja isa olid usklikud, usk oli sellel ajal palju rohkem au sees kui praegu. Lapsi kasvatati teadmisega, et Jumal on taevas ja Ta armastab ausaid ja õiglasi inimesi, kes tahavad kaasinimesi teenida ja olla abiks ühiskonnas. Mulle jäi see südamesse. Kui oli sõda, siis oli mul, poisikesel, mõtteis, et õiglus võidab. Sõda lõppes ja pidin minagi teistmoodi elama hakkama. Ma oleksin tahtnud saada talumeheks, kolhoosnikuks ei tahtnud, hakkasin siis hoopis teistes ametites ja olukordades mööda ilma rändama. Viimane töökoht oli Pärnumaal. Ükskord abikaasa tuli koju ja küsis: „Kas me ei leia paremat paika?“ Mängisin klubi orkestris. Mina mängisin pasunat ja tegin nalja teistega koos ja võtsin ka viina.
Tekkis mõte, et ei ole hea koht?
Nii kui abikaasa seda ütles, oli mul kohe selge, et on olemas koht, kus on parem. Temal oli plaanis juba enne kogudusse tulla ja ta oli rääkinud minu venna Valdekuga, kes ütles, et räägi Rolandile ka sellest. Aga tema ütles, et ei julge. Seda julges küll öelda, et kuskil on parem koht. Mul oli kohe selge, et kirik on parem koht ja Jumala Sõna on parem kui klubiüritused.
Tollel ajal olid kirikuuksed küll lahti, aga sa teadsid, et kui sa lähed, pidid millestki ka loobuma.
Selge oli, et õpetaja ametit ei saanud ma enam pidada, sellest pidin loobuma. Lapsest saadik oli mul meeles, et Jumal on kõige vägevam ja kõige õiglasem ja miks mitte valida Tema teed. Peosaalidest ja viinast loobumine käis kergesti. Kui Jumalale, siis Jumalale. Viinaga Jumalat ei saa teenida. Ma ei olnud suur joodik, aga orkestrimehena sai igal peol ikka joodud, see käis asjaga koos, jah.
Siis oli korraga kord majas. Suitsetamise olin 10 aastat varem maha jätnud, seda kuidagi oma tahtmise mõttega, küllap sealgi Jumal abiks oli. Kõik hea and tuleb Jumalalt.
Kuidas tuli kutse vaimulikutööle? See kutse peab tulema nii väljast- kui ka seestpoolt. Millal hakkasid mõtlema, et võtad suurema vastutuse ja asud hingekarjase ametisse?
Seda ma ise ei mõelnud. Ma teadisin, et ma olen tagasihoidlike teadmistega usuasjades ja tagasihoidlike võimetega, et sellisel tähtsal kohal tegutseda nagu Jumala Sõna rääkimine.
Liidu esimees oli siis vend Eduard Murd, tema esitas selle kutse. Ma ütlesin talle kohe, et ei, ma ei kõlba. Tema ütles, et tema ka ei kõlba. Mina ütlesin, et mis jutt see on, liidu esimees, ja ütleb, et ei kõlba. Ise on koolis käinud. Tema ütles, et me ei kõlba keegi, peame tööd tegema, kui Jumal kutsub, vaatamata sellele, et oleme nõdrad ja tagasihoidlike võimetega. Mul ei olnud midagi enam vastu öelda.
Ma töötasin tollal Lihula sovhoosis. Sovhoosi direktor pakkus mulle viietoalist korterit ja suurepäraseid tuleviku-väljavaateid. Palvetasin, et kui see on Jumala tahtmine, ma näen, et ma ei suuda ja olen selle koha jaoks kõlbmatu, aga kui Jumal näeb et ma võiksin tööriist olla, siis Ta annaks jõudu.
Kutse jäi jõusse ja käisin Türil esimest jutlust pidamas. Õde Laimets ütles pärast, et su jutlusel pole viga, aga täna hakkasid jälle 1. Moosese raamatust pihta ja lõpetasid Ilmutuseraamatuga. Poolteist kuni kaks tundi pikk oli tavaline jutlus tollal. Tuleb aru saada, et kõike korraga ei pea rääkima ja inimene ei suuda nii palju infot korraga omastada.
Vanasti oligi teistmoodi. Kirikusse tuldi kaugelt ja tee oli pikk. Kui juba oli kirikusse tuldud, siis lühike jutlus ei rahuldanud.
Oli ka nii. Aga et kuulata algaja kahetunniseid jutlusi nagu mul, selleks pidi päris hea kannatus olema.
Kuidas sa vaatad tagasi sellele 30 aasta tagusele ajale? Aeg ja inimesed olid teised. Inimene on natuke muutunud selle ajaga. Missugune kristlane ja kirik tollal oli?
Inimene on väga muutlik ja väga kergesti muudetav. Ehkki nõukogude võim oli paljudele vastumeelne, siis ateistlik osa sobis väga hästi. Ma olen imestanud, et taotlesime iseseisvust, aga nõukoguliku ateismi vastu pole meil midagi.
Tollal oli inimestel õrn olemine, keegi ei teadnud, millal julgeolek võis välja kutsuda. Hiljem läks olukord leebemaks. Kui tulin tööle, pidin valmis olema selleks, et keegi tuleb ja ütleb, et mis sa jutustad taevariigist, kommunism tuleb.
Julgeolekuga otseseid kontakte mul ei olnud, usuasjade volinik esitas oma õpetusi ja nõudmisi. Koorilaulu ei tohtinud olla, lastelaulu ei tohtinud olla, teistele ei tohtinud sõna anda, slaide ei tohtinud näidata. Kõik see tegelikult toimis. Lauldi, orkestrid mängisid, lapsi õpetati. Eestimaal oli asi küllalt leebe, võrreldes Venemaaga.
Tundub, et nad teadsid, aga pigistasid silma kinni. Eesti usuasjade volinik oli küllalt liberaalne. Eks kõik asjad ole Jumala käes.
Sinu jaoks on muusikatöö olnud kõrvalarmastus vaimulikutöö juures. Kuhu sina lähed, seal hakkavad pasunad puhuma.
Ma olen natuke seda õppinud, aga ma ei ole muusik. Ma lihtsalt armastan pilli mängida ja kambas mängida. Üksi ei tule hästi välja, aga teiste varjus saan mina ka mängida.
Küsimus on ju selles, et kogudus on koht, kus inimene peab midagi tegema. See on juba pühakirjas nii kirjas ja Jumal on nii seadnud. Jumal on kõik nii üles ehitanud, et üks teenib üht ja teine teist. Nõukogude ajal oli raske koguduseliikmetele pakkuda mingit võimalust. Ikka pidasime plaani ja tegime. Üksi ei teinud midagi, ikka kogudus tegi. Pillimäng oli tollal paljudes kogudustes. Mina lihtsalt läksin ja mängisin kaasa.
Möödunud aegadel oli pastorite rotatsioon Eestimaal päris tihe, sageli pidi pastor töökohta vahetama. Mitmes koguduses sina kokku oled teeninud?
Türi, Valga, Haapsalu, Rakvere, Pärnu, Rapla, Valga, jälle Rakvere, Võru, ja nüüd Pärnus pensionil.
Sa olid juba emerituuris, kui sind kutsuti tagasi tööle, appi.
Nojah. Mulle tundub, et loodeti, et me saame Newboldist lisa, aga see lisa ei ole veel kohale jõudnud. Mul on päris hea meel, et kui tuli arenguvestluse tegemine, siis ma rääkisin liidu esimehele, et tarvis on noori tööle võtta, kaua neid pensionäre on võtta. Mulle öeldi siis, et varsti olen vaba. Ma olin üllatunud ja kribeles, sest pensionile jäämine ei ole niisama. Siis kuulsin, et kaks noort meest on tööle võetud ja nad töötavad kenasti ja kogudused on õnnelikud nende üle.
See vahetus on adventkoguduses suurepärane asi minu meelest. Seal on mitu aspekti. Ükski inimene ei mõista Jumala Sõna 100 %, mingi osa jääb mõistamata, ja üks peab ühte tähtsamaks, teine teist. Kui vahetatatakse pastor, siis see, mis üks mees on saanud teha, saab täiendatud teise mehe andmisega. See on minu isiklik arvamus. Üks peab oma seeria ära ja saab samu teemasid uuesti läbi töötades kasutada. Selle võrra on kergem. Minule tundus see hea olevat.
Sina oled oma praktika ajal näinud nõukogude aega, taasiseseisvumisaja ärkamist, leigenemist. Kuidas praegust aega seletaksid? Kas praegune pilt eestlasest näitab, et ega ta eriti vaimulikest asjadest huvitatud ole? Et 90ndate algus oli erandlik periood.
Ma ei ütleks, et eestlane ainukesena selline on, ega need läänemaad väga teistmoodi ole. Venelane on oma loomult hoopis emotsionaalsem ja võib-olla selle arvelt ka vaimulikum. Antud seisus tuleb välja see tõde, et inimestega on vaja teha individuaalset tööd. Mida meile räägitakse, et tehke väikseid gruppe. See on tõde. Väikses seltskonnas leiab inimene oma vaimuliku kodu palju kindlamini. Kahjuks ei ole me veel nii hästi vedu võtnud väikeste gruppidega.
Nõukogude ajal olid kõik võimalused kitsendatud. Kuid kas pole mitte nii, et arvudki näitavad, et kogudused olid suuremad ja meenutatakse, et kogudused olid tugevamad ja vaimulikumad?
Nõukogude aeg tähendas uskliku jaoks seda, et kui ta juba sellele teele asus, oli ta teinud olulise otsuse, mis seadis ta võimu vastaste ritta. Seal pidi kindlal positsioonil olema, ei saanud niisama olla, pidi juurduma Jumalas ja koguduses ja kaasusklikes. Nüüd on olukord lodevamaks läinud. Nüüd võib kogudusse tulla ja sealt ära minna, kui ma ei tee või ei käi, siis teeb keegi teine või mis siis ikka juhtub. See ei ole hea põhimõte.
Eestimaa õnnetus oli see, et nõukogude võim ei andnud kristlastele haridust. Oli erandlikke juhtumeid, kui kristlased said arsti või õpetaja hariduse. Minu abikaasa õppis kaugõppes õpetajaks. Millise hinnaga keegi on hariduse saanud, seda on raske öelda. Mina ei läinud proovimagi. Tallinnast on näiteid, kes lõpetasid konservatooriumi, kuid viimasel kursusel ei lastud eksamile ja nad jäid paberist ilma ega saanud ka sel elukutsel töötada.
Mis näitab, et inimesed olid ohvriteks valmis. Paneb mõtlema, millised on tänapäeval need ohvrid, milleks mina valmis oleksin. Teine asi, mis oli väga piiratud ja mida me tänapäeval ette ei kujuta, on Piiblite kättesaadavus. Olen lugenud, et Venemaal oli koguduses üks Piibel ja selle jagamisega pidi kuidagi toime tulema. Eesti oli paremas olukorras, sest Piibel on meil alati ikka olemas olnud.
Piibel on alati olemas olnud, jah, ja neid on ka alati juurde saanud. Venemaa julgeolek tegutses nii, et koos ei olnud luba käia. Kui leiti kuskil kooskäijad, viidi nad autoga metsa ja jäeti maha, nii et nad pidid tagasi jala koju tulema. Võeti ka kõik vaimulik kirjandus ära. Hiljem ei võetudki enam Piibleid kaasa. Siis kirjutati käsitsi ümber, tänane osa oli kirjutatud ja selle võis siis ära korjata. Kui Eesti piibel sai 250, korraldasin piiblinäitusi. Üks kinnipeetav leidis kasti ümberkirjutatud Piibliga. Mina küsisin, et kus see on, milline leid! Aga ta ei mäletanud. Eks need olid sellised mehed, kes mööda tühje maju käisid ja otsisid, mida saab rahaks teha. Mul on üks selline eksemplar olemas näitusel ümberkirjutatud piibliosaga.
Sa mainisidki näitust. Ühel hetkel hakkasid erinevatest keeltest Piibleid koguma. Millal selle hobiga tegelema hakkasid?
1989. aastal, siis oli eestikeelse Piibli 250. aastapäev. Rääkisin Rakvere koguduses, et toome kokku vanemad Piiblid; mul omal olid mõned ja koguduse liikmed tõid. Mu pojal oli esimene eestikeelne Piibel 1739. aastast. Mul puudub esimene eestikeelne Uus Testament 1686. aastast. Ma ei tea, kas neid ongi. Üks õde tõi mulle ühe vana, aga see oli juba II või III trükk. Wastset Testamenti Lõuna-Eesti murdes trükiti 500 eksemplari.
Kui sa neid erinevaid eestikeelseid tõlkeid loed, kui sarnased-erinevad need on? Kas vana tekst on tänapäeval arusaadav?
Arusaamatu on üksainus asi: miks kirjutati Jummal kahe m-iga ja sanna kahe n-ga. See on seletatav tolleaegse eesti keele grammatika koostajatega, kes koostasid grammatika saksa keele põhjal. Olen küsinud ka keeleteadlastelt ja saanud teada, et ega rahvas rääkinud nii, see oli kirjapildis nii.
Sa loed sageli Piiblit, uurides teisi tõlkeid kõrval. Kas oled vanematest selgust saanud?
Eesti keel või mis tahes keel ei suuda kunagi avaldada seda, mis Jumal tahab öelda. Puudus pole Jumala poole pealt, sõna on Jumala tarkust täis, ent meie aju ei suuda selleni lõpuni jõuda. Teised tõlked on kasuks küll, eesti keeles ei ole eriti palju tõlkeid. On erinevusi. Üks viimane erinevus, mis mind viimasel ajal häiris. Armastan lugeda seda salmi 2. Peetruse kirjast 1:19: „Ja meil on veel kindlam prohvetlik sõna, ja te teete hästi, et te seda tähele panete kui küünalt, mis paistab pimedas paigas, kuni päev jõuab kätte ning koidutäht tõuseb teie südameis.“ Uues tõlkes on: „Ja nii on meil midagi kindlamat prohvetisõnast ja te teete hästi, kui panete tähele seda nagu lampi, mis paistab hämaras paigas, kuni päev hakkab hahetama ning koidutäht tõuseb teie südameis.“ Seal on kindlam prohvetlikust sõnast. Alguses olin ehmunud ja ma ei olnud nõus. Kui hakkasin järele mõtlema, siis leidsin, et kindlam on siiski olemas, see on Jeesus Kristus. Seal tekstis on ka, et kuni koidutäht tõuseb teie südames. Jeesus Kristus on kindlam ükskõik mis sõnast.
Nüüd on kokku kogunenud üle 30 keele Piibleid. Viimane oli vietnamikeelne. Hiinakeelse ostsin ise. Palju on küsitud, kui palju mul Piibleid kokku on, aga ma tõesti ei tea.
Sa oled seda näitust palju välja pannud. Mida inimesed vaadata tahavad, mis neile meeldib, mida küsivad?
Näitusega on nii, et pean mõtlema, enne kui ütlen, kus see on olnud. Paljudes Eestimaa kohtades. Siin Türi kultuurimajas jäi meelde, et siin oli vaimustust kõige rohkem. Inimesed otsisid külaliste-raamatut, kuhu oleks saanud sisse kirjutada, aga mul ei olnud seda. Nüüd mõtlen, et see oli rumal lugu, et ei olnud. Liiga hilja sai võetud.
Missugune Piibel on kõige rohkem huvi tekitanud?
Üks väike Uus Testament, milliseid mahub kaks tükki tikutopsi. Kaduma on läinud üks plaat Venemaal, kus oli ühel lehel terve Piibel peal. Seda tuli lugeda vastava aparatuuriga.
Kui kord on juba hakatud, siis on jäänud vajadus, et otsin uusi tõlkeid ja Piibleid. Olen otsinud ka, et kes võiks seda tööd jätkata. Olen laenanud ka teiste käest Piibleid ja raamatuid ja peaksin nüüd tagasi andma. Suur osa on minu oma, küllalt suur osa on ka laenatud.
Kui sa vaatad tagasi oma teenimise aastatele, mida kõige suuremaks rõõmuks mure ja koormate kõrval pead?
Eks see rõõm kordub ikka, kui kontakteerud inimesega, kes tahab selgusele jõuda, mis on usk ja kes on Jumal ja kui ta hakkab sellega tegelema, siis leiab, et see on midagi väärt ja see on oluline.
Nüüd oled ette võtmas orkestri kokkupanemist Pärnus?
Mis need poisid seal muidu istuvad. Kui lastel ei ole koguduses tegevust, siis nad kaovad ära. Pärnu vennad ja õed on väga andekad, seal võib tulla väga kena asi välja. Minu teadmised ja võimed jäävad vajadustele alla ja palusin abi juba Pärnu linnaorkestrilt, seal õpetati tšellomängijat näiteks.
Õnnistusi, kõigile, kes Jumalat armastavad ja tahavad Tema heaks ja Tema töös oma panuse anda.
In English