Mis tõi sind Elvasse?
Esmalt tahan tänada kutse eest tulla Eestisse ja Elvasse. Ma sain siin nii paljude õnnistuste osaliseks. Tahan tänada Elva kogudust ja pastorit sõpruse ja toetuse eest. Oli rõõm õppida tundma siinseid õdesid ja vendi. Üht Elva koguduse liiget tundsin juba varem. Ma kohtusin Riina Stepanoviga eelmisel aastal Taanis, kui ta oli seal vahetusõpilane. Me käisime koos rahvusvahelises piibliõppegrupis, kus osales palju adventnoori erinevatest riikidest. Meil oli palju häid kogemusi ja Riina sai minu heaks sõbraks. Hiljem veetsime palju aega koos Rootsis, kui ta osales misjonialases treeningprogrammis ja mina olin üks õppejõududest. Riina, minu sõber Jenny Saksamaalt ja mina pidasime juba varem läbirääkimisi Eestis seminari korraldamiseks, ja tänu Jumalale sai see teoks.
Sa räägid, ”et on vaja tegutseda”. Kuidas sa veetsid aega Eestis?
See aeg oli täis väga mitmekesist programmi: suhtlemine koguduseliikmetega , kodude külastamine ukselt uksele käies, lastekodulaste külastamine, laulmine haiglas – nii palju häid kogemusi. Me saabusime Elvasse kolmapäeval, 5. märtsil ja reede õhtul toimus esimene kohtumine kirikus. Laupäeval oli jumalateenistus. Tõdesin, et mitte ainult Elva koguduse liikmed olid kohal, vaid inimesi ka teistest kogudustest, nii noori kui vanemaid. Pärast sõime ühiselt lõunat ja läksime jalutuskäigule ilusasse Elva metsa. Nädala sees pidas Jenny terviseloenguid – mõned olid mõeldud ka linnainimestele. Minu jaoks olid väga erilised just viimased Eestis veedetud päevad. Me tõepoolest kogesime Püha Vaimu kohalolu. Laupäeva õhtul tuli peaaegu terve kogudus ette palveks, ja me tundsime taasärkamise atmosfääri. Minu eesmärk polnud ainult kohtuda Elva kogudusega, vaid et Jumal saaks innustada ja inspireerida mind ja teisi, panemaks selga kogu Jumala sõjavarustus (Ef 6), et minna välja ja jagada ilusat adventsõnumit teistega.
Mis sa arvad, kuidas me saame seda teha – koos ja üksikult?
Esiteks, me vajame isiklikku kogemust. Me vajame, et meie silmad avaneksid faktile, et maailmas on palju rohkemat, mida me oma füüsiliste silmadega ei näe. Me peaksime elama nähtamatus maailmas. Sellest rääkisin reede õhtul. Kui me usume ja oleme teadlikud, et me oleme keset suurt võitlust Kristuse ja Saatana vahel ja et meil on suur privileeg olla Kristuse sõdurid ja esindajad, siis see avaldaks meile suurt mõju. Kui me näeme Tema suurt armastust ja kui palju Ta on teinud meile, peaks see looma meis soovi elada Talle. Aga kas me veedame aega Temaga? Tõepoolest kvaliteetset aega? Kas me võtame iga päev aega mitte ainult lugeda, vaid ka õppida Tema sõna? Kui me tahame õppida tundma sõpra – mis on selleks parim viis? Kas küsida kõigilt ümberkaudseilt, milline see inimene nende arust on? Ei! Me võime saada 100 erinevat vastust. Kas samamoodi käitume Jumalaga?
Ellen G. White kirjutab „Ajastute igatsuses“ (lk 242): „Jeesus jätkab: ”Kui te mind tunnistate inimeste ees, siis tunnistan ka mina teid Jumala ja pühade inglite ees.” Te peate olema minu tunnistajad maa peal, kanalid, mille kaudu minu arm saab voolata maailma. Mina olen teie esindaja taevas. Isa ei vaata teie puudulikule iseloomule, vaid Ta näeb teid kaetuna minu täiuslikkusega. Mina olen Vahemees, kelle kaudu taevased õnnistused jõuavad teieni. Ja igaüht, kes tunnistab mind ohvrimeelselt, tunnistab Jumal kord lunastatute au ja rõõmu osaliseks.
Inimese südames, kes tunnistab Kristust, peab olema Kristus. Ta ei saa teistele jagada seda, mida ta ise pole saanud. Jüngrid võisid ladusalt kõnelda õpetuslikest küsimustest, võisid korrata Kristuse sõnu, kuid ilma Kristusele omase tasaduse ja armastuseta jäi tunnistus Temast olemata. Kristuse meelsusega vastuoluline meelsus eitab Teda, kuigi suusõnaline tunnistus võib väita teisiti. Inimesed eitavad Kristust siis, kui nad kõnelevad halba, räägivad tühja juttu ning lausuvad valelikke või ebasõbralikke sõnu. Nad eitavad Teda elukohustustest kõrvalehoidumisega, patustele lõbustustele andumisega, maailmaliku eluviisiga, ebaviisaka käitumisega, oma käsitluste juurde jäämisega, enda õigustamisega, tões kahtlemisega, asjatu muretsemisega ja pimeduse eelistamisega valgusele.”
Kas võib olla see üks põhjus, miks on nii raske oma usku jagada? Miks me ei võiks rohkem aega veeta oma Päästjaga ja õppida, kuidas surra oma egole ja elada Temale 100%?
Kuidas saame usku praktiliselt jagada?
On nii palju võimalusi. Kui sa oled kristlane, siis oled sa misjonär. Misjonär on eelkõige see, kes sa oled – ja pärast see, mis on teistele nähtav sinu tegudes. Kristlasest ema on misjonär enda kodus, kristlane on misjonär igal pool, ükskõik kuhu Juma teda ka saadaks. Samal ajal Jumal paneb meid usku jagama konkreetselt igal võimalikul viisil ja ajal. Ma usun, et Jumal kutsub enam ja enam inimesi minema välja ja olema täiskohaga misjonärid. Pühapäeva hommikul oli meil õppetund ”Kuidas teha misjonitööd”. Ma ikka veel usun tõega täidetud kirjanduse panemisse postkastidesse! Ma ikka veel usun tänaval evangeliseerimisesse! Ma ikka veel usun käimisse ukselt uksele! Ma usun erilise sõnumi – kolme ingli kuulutuse jagamisesse. Ma olen kogenud, et see on tõeline õnnistus!
Kahel järgneval pühapäeval nägin nii noori kui vanemaid koguduseliikmeid, tahtlikud välja minema ja külastama kodusid Elva linnas. Meil olid tervise- ja Piibli-teemalised küsimustikud, mida mõned kasutasid, et inimestega kontakti saada.
Esimesel pühapäeval jagasime kutseid avalikele koosolekutele Elvas, isegi viimasel pühapäeval saime inimesi kutsuda viimasele evangeelsele koosolekule, mille teema oli ”Kuidas olla õnnelik kristlane”. Sellele koosolekule, mis toimus Elva kultuurikeskuses, kogunes palju rahvast, kes oli huvitatud Jumala Sõnast.
Esimesel pühapäeval läksin välja koos kahe teismelisega – 14- ja 17-aastased –, kes ei olnud seda tööd enne kordagi proovinud. Nüüd pidid nad rääkima, sest ma ei osanud eesti keelt. Meil ei olnud kuigi palju aega sellel pühapäeval, kuid juba esimene inimene oli tahtlik meiega rääkima. Hiljem kutsuti meid sisse kahte kodusse. Nädala keskel külastasime Riinaga veel kodusid ja saime nii palju häid kogemusi. Inimesed tahtsid saada tervisematerjale, üks naine tahtis kristlikke raamatuid oma lapsele, üks naine sai raamatu „Tee Kristuse juurde“ ja kutsus Riinat oma maakodusse külla, et rääkida usu teemadel. Ma olen väga põnevil kuulma edasisest misjonitöö edust Elvas!
Mida innustavat ütleksid, et inspireerida inimesi selle töö tegemiseks?
Me tahame koju minna! Kas pole nii? Sellesse ilusasse kohta, mida Kristus valmistab meile. Aga kas me ootame Teda – või kas Tema ootab meid? „Aga niipea, kui vili on küps, saadab ta sirbi, sest lõikusaeg on käes» (Mk 4:29).
Kristus ootab suure igatsusega oma ilmsikstulekut Tema koguduses. Kristus saab tulla ja väita, et need on Tema lapsed, siis kui Tema iseloom saab ideaalselt reprodutseeritud Tema rahva seas. See on iga kristlase privileeg – mitte ainult oodata Kristuse tagasitulekut, vaid kiirendada seda. 2Pt 3:12: «Me kõik, kes tunnistame Tema nime kanname vilja tema austuseks ja kui kiiresti saaks siis maailm külvatud evangeeliumi seemnega. Siis saaks vili kiiremini küpseks ja Kristus saaks seda kallihinnalist saaki kokku koguda.”
SUUR TÄNU TEILE, et me saime olla teie juures Eestis – teie toe ja abi eest! Ma palvetan, et me valmistuksime minekuks – ja tooksime omad kaasa – kohta, kus me ei pea kunagi hüvasti jätma!
In English