Janne Kütimaa: Eile, täna ja igavesti

Aja kulg on kui pikk tee. Keegi ei ole sammugi ees- ega tagapool, kui just see samm, mida parasjagu astub. Tihtilugu meenutatakse sammudes juba läbikäidud kilomeetreid kas siis tänulikkusega või hoopis kibestunud tundega südames. Või siis huvitavad hoopis eelseisvad kilomeetrid. Milline saab olema vaade? Kas kohtan teekonnal midagi või kedagi toredat ja meeldejäävat? Mõtteid võib olla palju. Ainus reaalne hetk on ikkagi siin ja nüüd.

Mulle meeldib väga suhelda laste ja vanuritega. Ühed ei ole veel täielikult sukeldunud siinsesse oma tegemistega ja teised on juba n.-ö oma osa ära teinud. Lapsed on tihtilugu täis entusiasmi eelseisvat oodates. Nad ei malda ära oodata, millal ometi neist täiskasvanud saavad! Siis ei pea käima koolis, võib teha, mida süda lustib, ja saab osta nii palju kommi, kui isu jätkub! Vanurid on aga juba ehk väsinud. Nende osa oleks justkui täidetud. Tihtilugu ei ole terviski parimas vormis ja mõnele vanainimesele tundub isegi, et surm oleks suurimaks kergenduseks ja lausa kingiks nende olukorda silmas pidades. Loomulikult kinnitavad erandid reeglit. On lapsi, kelle elujanu ja innukus ühel või teisel põhjusel on kustunud enne veel, kui need tõeliselt tärgata said. On vanureid, kes vaatamata oma kõrgele eale on täis entusiasmi ja teotahet.

Need kaks inimgruppi on väga huvitavad. Kui tavalised täiskasvanud on need, kes viibivad n.-ö keset elu oma tegemistega, siis lapsed ja vanurid seovad meid millegagi, milles meid ei ole. Vanurid on kiri meile, tänapäeva teovõimelistele, ajast, mis möödunud ja kus meid veel olemas ei olnud. Nemad olid siis ja on ka nüüd. Nad võivad rääkida lugusid sellest, kuidas oli elu enne. Pahatihti ei panda nende jutustusi mikski. Ajad on ju muutunud ja kes nüüd ikka jaksab kuulata seda, mida ühel vanainimesel rääkida on! Sel kõigel tundub olevat tolmukord peal ja pealegi on see info igav ja ebavajalik tänapäeva kiires infoühiskonnas. Siiski, siiski – kuulates vanade inimeste meenutusi ja mõtteid, võib sealt leida palju olulist ja tarka, mida kõrva taha panna.

Minu vanim sõber elab minust vaid korrus allpool. Ta nimi on Linda. Tuleval suvel saab ta 93-aastaseks. Elasime kaua naabritena üsna lähestikku, kuid kohtusime harva, sest vanusevahe lahutas meid. Alles siis, kui ta abikaasa jäi nõnda nõrgaks, et ei jaksanud enam väljas käia, hakkasime suhtlema. Tänaseks on Linda abikaasa manalateele läinud. Sõprus eaka daamiga on aga süvenenud. Linda on sündinud eelmise aastasaja algkümnendeil. Tema ongi minu jaoks kontakt selle ajaga. Siis oli kõik teisiti! Ja lõppeks nõnda samamoodi. Inimene käis ikka tööl, otsis kaaslast, oli vahel haige, siis jälle terve ja sünnitas lapsi, muretses toiduse pärast, olid rõõmud ja mured, usk ja lootus ning armastus. Selles mõttes ei olegi midagi muutunud. Vanurite tarkus on tihtilugu aga imekspandavalt tõsi. Nende elukogemus on hindamatu ja tegelikult on nad kui kallihinnalised ajalooleksikonid siinsamas, käeulatuses. Kui oleks vaid silmi neid rohkem tähele panna ja austada! Halli pead austa, ütleb eesti vanasõnagi ja Jumala Sõnas on samuti vanu inimesi sageli esile tõstetud.

Lapsed pakatavad tulevikust. Öeldakse ju, et lapsed on meie tulevik. Jeesuski seadis need väikesed olendid meile eeskujuks mitmes oma näites. Lapsed on väikene aimdus sellest, mis saab olema „pärast“. Siis, kui meid võib-olla enam ei ole. Nad on võrsed, mis puhkevad õide kevadel, mis järgneb võib-olla meie elutalvele. Lapsed on lootus ja usk, et kõik jätkub veel. Vähemalt mõnda aega. Nad on ajaketi uusimad lülid, mis viivad inimkonda ikka edasi, uute laste ja uute tegemisteni. Suhtlemine lastega ongi seepärast nõnda rikastav. Nemad on need inimesed meie seast, kes saavad nägema midagi, mida meie silmad ehk enam ei näe. Seda teada on nii hirmutav kui ka lohutav samaaegselt. Lastes on inspiratsiooni ja usaldust, mida mujalt leida on üsna raske. Nende spontaansus ja siirus on ületamatud. Nende ees seisavad päevad, mis meieni enam ei jõua. Kuid ühel päeval on ka nemad vanad. Ja siis on olemas uued lapsed!

Mul on mitmeid häid sõpru, kelle vanust võib ühe käe sõrmedel näidata. Noorim neist on pooleaastane ristitütar Julina. On ka Saara, kes mulle ilusa pildi Hiiumaast joonistas, ja Maris, kellega koos saab põnevaid jutte rääkida, ja Helerin, kellel suviti koolivaheajal linnas üpris igav on. Seepärast olemegi käinud õues sulgpalli mängimas ja kiikumas. Neid noori sõpru on veelgi. Igaüks väga lummav oma spontaansuses, siiruses ja isikupärasuses! Nõnda me kõnnimegi siin eluteel ühe reana, mille ühes otsas kallihinnalised vanuritest lülid, keskel tavalised täiskasvanud ja teises otsas need värske tuuleiilina mõjuvad lapsed. Samm-sammu, päev-päeva ja sekund-sekundi haaval astume meiegi tuleviku suunas oma teel, nagu meie esiisadki tegid. On võimatu teha üht suurt hüpet kaugete mägede taha. Ometi, vaikselt sammudes jõuab tulevik pärale üsna märkamatult. Igaühe jaoks on ainus reaalsus see, mis on täna, siin ja nüüd. Hetk on olemas, et siis kohe end järgmise vastu vahetada. Hetke püüda ei saa ja hoida ka mitte. Korrata seda ei saa. Hetke tuleb kasutada. Ja kui ei kasuta, siis järgmine võimalus asja parandada on juba järgmine hetk. Iga hetk on olemas uus võimalus!

Enne, nüüd ja pärast. Ka Piiblis on neid kolme perspektiivi kirjeldatud. Jeesuse kohta on seal kirjas, et Ta on sama „eile, täna ja igavesti“. Jeesus ongi kindlaks punaseks niidiks läbi kõikide aegade ja hetkede. Tema on alati olemas. See on suur kindlus kõige ebakindla keskel. Eluteed sammudes võib siiski tahes-tahtmata tekkida kiusatus mõelda asjadele pelgalt „enne ja pärast“ perspektiivis. Siis ei pea silmitsi seisma sellega, mis on siin ja nüüd. Fakt on aga see, et see, mis on juba olnud, seda muuta ei saa. Valikud, mis tehtud, teod, mis korda saadetud, ja sõnad, mis öeldud – see on minevik. Täna võib-olla mõjutavad nad meid oma tagajärgede kaudu, kuid teod ja otsused ise jäävad minevikku, mida muuta on võimatu. Seda, mis tuleb „pärast“, võib muuta, tehes täna uusi valikuid ning tegusid, mis võiksid mõjutada tulevikku selles suunas, kuhu on soov liikuda. Tulevikku saab muuta! Läbi tänaste valikute ja tegude vormib igaüks meist oma homset päeva. Ja homne päev on taas sammuke lähemale igavikule.