Siia ei ole kunagi sattunud ühtegi halba last, ainult head lapsed. Igaühel on erinev taust ja erinev lugu, kuid mingil põhjusel on nad just siia jõudnud, need head lapsed. See siin on Pärnu Pereabikeskus.
Ükskord Pärnus juhtus nii, et bussi lõpp-peatuses läksid kõik inimesed oma teed ja kui kõik olid ära läinud, jäi üks 3aastane laps täiesti üksi. Politseinikud viisid selle lapse Pärnu Pereabikeskusesse, kuhu varsti ka helistati ja lapse järele küsiti: keegi oli lasteaiarühmas märganud ühte puuduvat last. Siiski ei ole mitte alati nii, et keegi üksioleva lapse vastu huvi tunneks. Kuid Pärnu Pereabikeskus on just selliste laste ja noorukite ning ka nende vanemate pärast loodud. Kui politseinikud näevad pimedas tee ääres hääletavat noorukit, saab see noor inimene sooja kõhutäie ja ulualuse just sealt. Pärnu Pereabikeskuse juhataja Irene Peterson: „Kunagi oli üks juhus, kui isa teadis, et lapsed on vanaema juures, ja vanaema teadis, et lapsed on isa juures ja naabrinaine nägi, et lapsed on järelvalveta. Ei saa öelda, et kõik, kes reeglina siia satuvad, on katkistest kodudest tulnud. Seda tean küll, et ühtegi halba last ei ole siin olnud, kõik on erinevatest kodusest ja oma taustaga.“
Pereabikeskusesse sattunud kooliealistel lastel on tavaliselt haridustee jäänud pooleli. „Nende laste esimene eesmärk on ellu jääda, süüa ja magamiskohta otsida. Kuna meil ei ole lastest eelnevalt mingit pilti, siis parim koht, kust me infot tema hariduse ja kooli osas saame, on Pärnu Õppenõustamiskeskus. Sealt edasi saame kunagise klassijuhatajaga rääkida.“
Sageli on need lapsed koolist eemal juba mitmendat aega. Kooliga läbirääkimiste tulemusena on lapsi lubatud koduõppele, see tähendab, et kooliõpetaja käib keskuses lapsele tunde andmas. „Üks keskuse laps tahtis ise kooli tagasi minna ja saime niikaugele, et ta võis hakata koolis käima. Ta lõpetas tavakoolis 9. klassi ära. Kaheksandas kassis oli olukord selline, et ta elas bussijaama kambas ja ma ei tea, kust ta süüa ja riideid sai. Nüüd õpib ta teist aastast kutsekeskkoolis. Tema juhtum on üks parimaid näiteid üldse. Ta oli kunagi jäänud ilma vanemlikust hoolitusest ja ta tuli meile lastekodust.“
Kui naine koos lastega kannatab mehe vägivalla all, saab siia Pärnu nurka pakku pugeda. Kas või mõneks ajaks. „On selliseid juhtumeid, kui naine võtab lapsed ja tuleb mehe eest kodust pakku. Eelmine aasta ei olnudki nii palju, üle-eelmine aasta oli rohkem. Tavaliselt tuleb vägivalla eest pakku naine, kellel on üks laps, äärmisel juhul kaks last. Väga keeruline on tulla, kui kodus on neli last, kes tuleb riidesse panna, kaasa võtta ja siis Pereabikeskusesse jõuda. Ühe lapse haarad kaenlasse ja tuled. Või siis vanemate lastega.“ Irene toob välja aspekti, et vägivalla eest pakku tulnud naised ei viibi siin kaua. „Nad rahunevad siin, räägivad kellegagi, kes siin parasjagu neid vastu võtab. Meil on majas ka psühholoog. Ma ei tea, mis siis juhtub, aga neil hakkab vist peas ketrama see mõte, et kui veel kauem kodust ära olla, siis läheb olukord veel hullemaks. Kodust lahtirebimine on raske. Naised, kellel on väiksed lapsed ja kes meile satuvad, ei ole majanduslikult nii iseseisvad ja neil ei ole sissetulekut, mille eest üürida uut elamispinda.“
Irene meenutab eelmise aasta statistilisi numbreid ja liidab-lahutab nii: eelmisel aastal käis majast läbi 58 inimest, kellest 43 lahkus nelja nädala jooksul. Kolm ülejäänud 15-st elas majas terve aasta, mõned elasid veidi rohkem kui pool aastat, teised vähem kui pool aastat ja rohkem kui üks kuu. „Parem tulemuse mõttes on töötada nendega, kes on siin pikemat aega, nende käitumist tundma õppides on võimalik neid tulemuslikumalt toetada. Lühiajaliselt meil viibinutega side katkeb. Neil ei ole ka nii suured probleemid. Nendega, kes siia jäävad, saame töötada, rääkida, et tavaliselt käitud sa nii, aga kui sa oma käitumist muudad, siis näed, kas muutub ka tulemus.“
Pärnu Pereabikeskus on läbi aja kandnud erinevaid nimesid ja tegelenud erinevate sotsiaalteenuste pakkumisega. Tänaseks on jõutud väga mitmekülgse pereabini ja alles märtsi alguses liitus tegevustele ka tugiisikuteenuse osutamine lastega peredele. „Kõige algsem tegevus on varjupaigateenuse pakkumine vanemliku hoolitsuse kaotanud või hätta sattunud lastele ja erandjuhul ka nende vanematele. Üldjuhul lastele 3-18 aastat, erandjuhul ka väiksematele. Meil on ka päevakeskuse teenus: lastega, kes varjupaigas elavad, peab ka päeval tegelema. Pluss siin käivad ka sellised lapsed, kes on varjupaigas olnud, kuid nüüd elavad kodus ja käivad meie üritustel. Me korraldame ka perekonnas hooldamise ehk kasuperede tööd. Siis on psühholoogiateenistus, kus osutatakse psühholoogilist kriisiabi ja seetõttu on sattunud sinna inimesi isegi väljastpoolt Eestit.
Aastast 2005 osutame ka rehabilitatsiooniteenust, mille raames tegeleme lastega, kes suitsetavad, on jäänud koolist eemale, kasutavad alkoholi või narkootikume. Seda viimast õnneks eriti ei ole, see on tõenäoliselt ees.“
Enne kui üks pere saab kasupereks, peavad selle vanemad läbima PRIDE koolituse. „See koolitus annab esmase ülevaate, mis tähendab olla kasuvanem ja mis probleemid võivad tekkida. Reaalne kogemus kasulapsega sel ajal perel veel puudub ja tegelikud probleemid ja reaalsed küsimused tekivad ikkagi siis, kui kasulaps juba peres on. Koolitusel ei pruugi vanem õpitut endast läbi lasta ja omandada, sest neil ei ole veel seda probleemi.“
Seepärast hakkas Pärnu Pereabikeskus korraldama jätkukoolitust oma kasuperedele. Möödunud aasta novembris toimus esimene laager kasuperedele, kuhu kutsuti vanemad koos kasulaste ja bioloogiliste lastega. „Meie jätkukoolituse raames saavad nad endasse vaadata ja rääkida probleemidest, mis on kasulastega tekkinud. Läbi isikliku kogemuse analüüsimise jõuab õpetatav paremini pärale ja mõju on sügavam.“ Samal ajal kui vanemad koolitusel osalesid, said lapsed osa väga mitmekülgsest programmist. „Laagris olid enamuses teismelised poisid. Kui rääkisime, et täna teeme näitemängu, siis alguses see mõte neile ei sobinud eriti, kuid pärast tegid kõik kaasa ja esietendus vanematele päeva lõpus oli väga kihvt.“
Alates 1. märtsist töötavad keskuses tugiisikud lastega peredele eesmärgiga ennetada suuremate probleemide teket toimetulekuraskustega peredes.
See, kui lapsed lähevad tagasi oma koju või saavad kasuperre, on väga hea. Kuid siiski elab lapsi ka varjupaigas kas vähema või pikema aja jooksul. Nii rääkis Irene hiljuti peotantsuringiga, et saada kohta ühele poisile. Ja siis pidi saama arstiabi lapse emale, sest ema on töötu ja alkohoolik ja tal puudub tervisekindlustus. Ja laps oli ema tervise pärast väga mures. Teinekord peab suhtlemisaega eraldama ka varjupaigas elavate laste-vanemate jaoks. Ja ka töötajate jaoks. Kuidas ta sellesse kohta oma elus jõudis? „Sattusin sotsiaaltöö valdkonda suhteliselt teadlikult, peale Tartu Ülikooli Pärnu Kolledži lõpetamist 2002 aastal. See ala sobib mulle. Töötasin esialgu Pärnu lastekaitseühingus, sealt edasi pakuti tööd lastekaitse spetsialisti asendajaks linnavalitsuses. Olin natuke seal ja siis sai teatavaks, et Pereabikeskuse juhataja koht jääb vabaks. Esialgu ma ei kandideerinudki, kuid siis selgus, et olemasolevad kandidaadid ei kvalifitseeru ja siis pakuti seda kohta mulle. Ma ei ole siiani kahetsenud. Loomulikult on raskeid päevi olnud. Kõige rohkem kartsin seda, et mis ma siis teen, kui tuleb ema või laps ja räägib nii kurva loo, et ma hakkan kaasa nutma. Seda ei ole siiani juhtunud. Mitte et ma oleksin kalestunud selle ajaga, aga mõtlen pigem, et kas ma saan kuidagi aidata.
Meil on ka väga hea meeskond, meil on majas olemas psühholoog. Kui ma tunnen, et juhe hakkab kokku jooksma ja ma kipun ärrituma tühiste asjade peale, siis on vaja „õhku välja lasta”. Psühholoog on ka oma töötajate jaoks, sest see ei ole kerge töö siin. Üks asi on juhataja töö, teine asi on lastega töötada ja teinekord peab ka töötajatega pikemalt vestlema.“ Just kuulamine ja empaatia on selles töös oluline. Küsimusele, kas süüdistamise mõtet ei teki, kas siis vanemate või riigi aadressil, vastab Irene, et süüdistamisel ei ole mõtet, see ei aita.
Veebruari Meie Ajas kirjutasime külaskäigust Väikemõisa Väikelastekodusse. Selle kodu juhataja uksel oli mõttetera: palun aita mul ära tunda olukorrad, kus saan midagi muuta ja kus ei saa. Ka jaanuarikuus Vääna Laste- ja Noortekodus juhatajaga rääkides tuli sama mõte jutu seest välja. Tundub, et see on lastega tegelevate inimeste võlusalm. Ka Irene ütleb, et ta üritab vahet teha neil asjadel, kus ta saab midagi muuta ja asjadel, mida muuta ei saa. „Pigem on vaja otsida lahendust kas lapsele või emale. Kõige parem lahendus on tihti see, mille klient ise välja pakub. Tähelepanelikult kuulates on võimalik seda lahendust kuulda.“
Mõnikord on lahendus vanematelt vanemlike õiguste äravõtmine. Irene peab seda vanemate jaoks väga valusaks küsimuseks, olgu see vanem siis ükskõik milline tahes. Lisaks sellele peab minema ka kohtusse ja sinna ei taha keegi minna. Kui selle aasta 1. jaanuarini sai laps kasuperes olla ka ilma vanemlike õiguste äravõtmiseta, siis 2007. aastast jõustus seadusemuudatus, mis sellist asja enam ei luba. „Kasuperre saab panna lapsi, kelle vanematelt on vanemlikud õigused ära võetud või vanemad on teadmata kadunud või kinnipidamisasutuses või teovõimetud. Kadus ära see võimalus, et lapsed pannakse ajutiselt vanema nõusoleku alusel kasuperre, kuni vanem tuleb üürivõlgadest välja või leiab uue elamise või lahendab muu lapse kasvatamist takistava probleemi. Ilma et oleks vanemlikud õigused ära võetud. Kui seni saime lapse panna kasuperre aastase perioodiga ja alati sai lepingut pikendada, aga kui nad nüüd lähevad eestkostele, siis 18aastaseks saamiseni.
Siin on häid ja halbu külgi. Laps teab, et kuni suurekssaamiseni elab ta selles peres, aga kui lapsel on probleeme ja vanemal tekib kahtlusi ja tahtmist napib, siis on see natuke neile peale surutud. Ka üheks aastaks kasuperre jäämiseks tuleb nüüd vanematelt ära võtta vanemlikud õigused, mis tähendab, et vanemaid nagu karistatakse.“
Küsimuse peale, kas lastel on täna Eestis hea elada, vaatab Irene üsna pikalt endale sülle ja kinnitab, et tema ei läheks sellele teele, et hakkab süüdistama poliitikuid või linnavalitsust või eelarve kärpimisi. „See on nii mitme otsa pealt vaadatav. Nii palju on erinevaid peresid. Lapse heaolu sõltub tema vanemate heaolust ja vanemate mõtteviisist ning tõekspidamistest. Ei saa öelda, et kui lapsel on üks vanem, siis on paha, aga kui kaks vanemat, siis on hea elu. Mina olen seda meelt, et inimene vastutab ise oma heaolu eest.
Mina arvan, et kõik algab inimesest endast, aga aidata tuleb – nii et nad tahaksid ise ka ennast aidata. Kõige raskem ongi minu meelest jõuda sinna, et inimesel endal tekiks see arusaam, et ma saan ise midagi teha. Et ma ajan ennast hommikul üles ja lähen tööle ükskõik kui raske ei ole ja kui väga ma tegelikult ei viitsi. Hommikul on hea magada ja õhtul on hea filme vaadata. Kõik sõltub sellest, kas ma ise sunnin ja pingutan ennast. Sellest võtab eeskuju ka laps oma koolikohustuse täitmisel. Et tekiks see harjumus, et ma tõusen üles ja lähen midagi tegema. Et ma ei looderda oma päeva ära. Olen ise laisk, on kõik teised ka pahad. Ma ei läheks sellele teele, et teised on pahad ja keegi teine süüdi selles, et ma oma eluga toime ei tule.“
Pärnu Pereabikeskus püüab olla õng. Samas ei saa läbi kalata. „Meile satub siia igasuguseid inimesi, kes on šokis ja loomulikult ei hakka me alguses õnge andma, vaid toidame lastel kõhu täis, et nad saaksid aru, et neil on koht, kus magada ja olla. Meile on oluline, et ta ei magaks tänaval või sõprade juures. Oluline on, et me saaksime temaga koos olla ja saaksime aru, mis on see õng tema jaoks. Varjupaika tullakse siis, kui kriis on väga suur, ja siis peab kala ka andma.“
Pärnu Pereabikeskuses on 10 voodikohta. Lühiajaliselt on tulnud majutada ka 15 inimest. „Kui on vaja, oleme ka rohkem vastu võtnud. Süüa ja magada saavad kõik ja siis järgmisel päeval vaatame, mis edasi saab. Kuid meil ei ole tekkinud mõtet ja vajadust suurema kohtade arvu järele.“
In English