Seitse õpetamisseadust

Täiskasvanute hingamispäevakooli õpetajate missioon toetub kolmele nurgakivile: olemisele, teadmisele ja tegemisele. Olemisest kasvab välja teadmise ja tegemise kombinatsioon. Õpetaja, kes teab hästi oma õppeainet ja järgib tunde ette valmistades kindlaid reegleid, suudab tundi ka hästi läbi viia.

Hingamispäevakooli klassis kehtivad teatud õpetamisseadused. Nende õpetamisseaduste eesmärgiks on aidata klassiliikmetel kuuldut omandada. Hingamispäevakooli eesmärgiks ei ole õppetükivihiku ettelugemine või standardsete küsimuste-ütluste kordamine, mis on pigem sisutühjad.

Üks Ellen White’i tsitaat annab meile hea alguspunkti. Ta kasutas seda mõtet, rääkides laste õpetamisest, kuid samavõrra kehtib see ka täiskasvanute õpetamise kohta: „Meie hingamispäevakoolid peaksid olema huvitavamad. Riiklikud haridusasutused on viimastel aastatel tublisti oma õpetamismeetodeid parandanud. Keeruliste ainete selgekstegemiseks kasutatakse näitlikke jutustusi, pilte ja tahvleid. /.../ Sarnaselt esitatud tõde on lihtne ja väga haarav.” („Nõuandeid hingamispäevakooli tööks”, orig lk 114)

See mõte räägib meile kolmest asjast. 1) Inimesed õpivad kõige paremini siis, kui miski on huvipakkuv ja haarab nende tähelepanu. 2) Inimesed õpivad paremini visuaalse abivahendi abil või kui neid haaratakse mingisse tegevusse selle asemel, et lihtsalt kuulata suulist ettekannet. 3) Õpetamismeetoditega kurssi viimine tasub end ära.

Me vaatame koos seitset õpetamisseadust, mille töötas välja John Milton Gregory, üheksateistkümnenda sajandi tuntud haridustegelane ja pühendunud kristlane. Nendest seitsmest seadusest on saanud paljude kristlike õppematerjalide alustala, sealhulgas ka seitsmenda päeva adventistide koguduse hingamispäevakooli õpetajate koolituskursuste alustala, mida on aastate jooksul palju kasutatud.

Need elemendid on vajalikud iga hea ja tervikliku õpetamissituatsiooni puhul. Ükskõik kas selleks on mingi teema seletamine kolme minuti jooksul või kolmetunnine akadeemiline loeng, need seitse faktorit peavad ikka olemas olema, kui soovitakse, et õpetamine oleks mõjus. Need seitse õpetamisseadust on sellised:

1. õpetaja seadus

2. õppija seadus

3. keele seadus

4. õppeaine seadus

5. õpetamisprotsessi seadus

6. õppimisprotsessi seadus

7. kordamise ja ellurakendamise seadus

Ühtegi neist ei saa eirata, samas ei ole vaja siia midagi juurde lisada. Kui üldse eksisteerib tõelist õpetamise teadust, siis on see teadus peidus just nende seaduste kombinatsioonis ja omavahelistes suhetes.

Meie hingamispäevakoolid peaksid olema huvitavamad. Gregory ütleb kokkuvõtlikult nii: „Õpetamine on kõige lihtsamalt võttes kogemuse edasiandmine. See kogemus võib tähendada fakte, tõdesid, doktriine, ideid või ideaale või see võib hõlmata ka mingi kunsti protsesse ja oskusi. Neid asju võib edasi anda sõnade, märkide, esemete, tegevuste või eeskuju näitamise kaudu, kuid ükskõik milline on õpetamise sisu, viis või eesmärk, õpetamise akt iseenesest on alati sama – see on kogemuse edasiandmine. See on sinu meeltes oleva pildi maalimine teise inimese meeltesse – mõtete ja arusaamiste kujundamine viisil, mis annab edasi tõde, mida õpetaja teab ja soovib edastada. Sõna „edasiandmine” ei tähenda selles kontekstis mitte mentaalse asja edasikandumist ühelt inimeselt teisele, vaid pigem teise inimese juhendamist sellisel viisil, et too inimene suudab sama kogemust tajuda ja selle kaudu mõistab oma õpetajat.”

Need seitse seadust on nagu loodusseadused. Nad ei ole kummalised ega raskesti mõistetavad. Vastupidi, nad on lihtsad ja loomulikud ning peaaegu enesestmõistetavad. Ükski inimene, kes neid kasutab, ei saa õpetajana läbi kukkuda. Lühidalt kokku võttes on seitse õpetamisseadust sellised:

1. Õpetaja seadus – õpetaja peab tundma ainet, mida ta õpetab. See tähendab, et kõigepealt peab õpetaja ise olema usin õppija, sest nagu ütleb haridusteadlane Howard Hendricks, „kui sa täna ei õpi, ei suuda sa homme õpetada”. Ta lisab selle juurde kolm praktilist näpunäidet, mis aitavad õpetajatel oma õpetatavat ainet läbi ja lõhki tunda ning mis arendavad teda nii isiksuse kui ka õpetajana. 1) Hoolitse selle eest, et sul oleks oma isiklik lugemisprogramm. Lugemine on osaks pidevast enesetäiendamisest ja aitab tublisti kaasa sellele, et sa tead õpetatavat ainet järjest paremini ning sügavamalt. Näiteks kui hingamispäevakooli õppetükk käsitleb kolme kuu jooksul üht kindlat piibliraamatut, loe selle piibliraamatu kohta käivaid kommentaare või mõnd raamatut. 2) Osale võimalusel mõnel täiendõppekursusel. Erinevate teoloogiliste kõrgkoolide juures on olemas kursuseid, mis on avatud ja millel tasub õppijana osaleda. 3) Õpetaja peaks hästi tundma ka neid, keda ta õpetab – oma hingamispäevakooli klassi liikmete isiklik tundmaõppimine võiks ka kuuluda õpetaja hea pädevuse valdkonda.

2. Õppija seadus – õppija omandab tõeliselt vaid teadmisi, mida ta tahab omandada ja mis talle huvi pakuvad, seepärast on oluline haarata ja säilitada õppijate tähelepanu. Ära õpeta ilma tähelepanu saamata. Üks põhilisi asju, mis õppija tähelepanu ja huvi köidab, on õpetaja entusiasm – piiblitund on koht, kus me ei õpi vaid peaga, vaid ka südamega. Entusiasm nakkab ja aitab õppijates kujundada samasugust energilist ja optimistlikku meelsust. Samas tulevad abiks ka kõikvõimalikud visuaalsed abivahendid, jutustused, illustratsioonid, aga ka küsimused, mille üle klassis koos arutada.

3. Keele seadus – keel, mida õpetamisel kasutatakse, peab olema õpetaja ja õppija jaoks ühine, st mõlemad peavad seda samavõrra mõistma. Kommunikatsiooni toimimise üks põhieeldustest on, et mõlemad suhtluse pooled saavad teineteisest aru ning kasutavad samu mõisteid. See tähendab, et kommunikatsiooni, sealhulgas ka õpetamise eesmärgiks on ehitada võimalikult palju „sildu” ehk keelelisi ühenduslülisid õppijaga. Hingamispäevakooli kontekstis on oluline, et õpetaja märkaks, kui klassis on mõni külaline, kes ei pruugi teada kõiki koguduses kasutusel olevaid termineid. Kõige parem on, kui õpetaja kasutab lihtsalt mõistetavat keelt ja lühikesi lauseid ning hoolitseb selle eest, et kõik keerulised teoloogilised terminid saaksid lihtsas keeles lahti seletatud.

4. Õppeaine seadus – uusi teadmisi saab omandada vaid juba omandatud teadmiste baasil. Nii tuleb ikka alustada neist asjadest, mida õppijad juba teavad. Ehita oma õpetamine üles ühisele kogemusele ja tuntud tõdedele. Sealt saab samm-sammult kasvatada teadmisi, lisades uut informatsiooni ja teadmist. Üks asi, mis meil kõigil on omandatud ja mida me väga hästi teame, on meie enda elukogemus – nii on ka kõige suuremaid vaimulikke ideid ja õppetüki sisu võimalik selgitada, alustades üldinimlikest kogemustest ja teadmistest.

5. Õpetamisprotsessi seadus – õpetamine stimuleerib õppija meelt, et too mõistaks selgitatud tõde või omandaks mingi oskuse, niisiis julgusta õppijat olema selles protsessis aktiivne ja otsima viise, kuidas teadmisi ise juurde omandada ja rakendada. Ise õppimist tuleks õhutada ning võiks kasutada võimalikult palju praktilisi ülesandeid ja illustratsioone, et hingamispäevakooli liikmed oleksid selles protsessis aktiivsed osalised. Julgusta hingamispäevakooli klassi liikmeid käsitletud teemadel juurde õppima ning uurima, julgusta uusi teadmisi ja praktikaid igapäevaselt ellu rakendama. Anna neile järgmiseks nädalaks mingi väike kodutöö, mis aitaks omandatud teemat paremini ja praktilisemalt mõista. Õppijate harjumused ja oskused suurenevad seda rohkem, mida enam neile antakse praktilisi ülesandeid, mis hõlmavad nende meelt ja käitumist. „Mida suurem on kaasatus, seda sügavam on õpitu omandamine,” ütleb Hendricks.

6. Õppimisprotsessi seadus – õppija peab teadmise kinnistamiseks omandatud tõe praktikasse rakendama. See on õpetamisprotsessi seadus õppija seisukohast lähtudes. Klassi liikmeid tuleks julgustada õpitavaid tõdesid ja põhimõtteid oma sõnadega ümber sõnastama, kui inimene oskab midagi oma sõnadega selgitada, siis on ta sellest tõest aru saanud ja selle omandanud. Ühelt ja teiselt klassi liikmelt tuleks küsida, kuidas nad mingitest teemadest aru saavad, ja oodata kannatlikult, kuni nad kuuldut ise sõnastavad. See ei ole koht, kus inimesed peaksid õpetaja sõnu kordama või meelde jätma, selle asemel tuleks neil oma kristlikust kogemusest lähtuvalt asju sõnastada, ennekõike iseenda jaoks.

7. Kordamise ja ellurakendamise seadus – kordamine täiustab ja kinnistab teadmist ning muudab selle ellurakendatavaks. Hea õpetaja ei karda õpitut mitu korda üle korrata. Kui anda õppijatele võimalus õpitut korrata, aitab see õpitul süveneda, lisab sellele tähendusnüansse, aitab õppijatel leida uusi praktilisi ellurakendamise juhtumeid, samal ajal aitab see õpetajal korrigeerida valesid arusaamu ja kinnistada tõeseid.