Nagu ka viimases Meie Ajas märgitud sai, külastasime 10. veebruaril Viljandi koguduse noortega Väikemõisa Väikelastekodu.
Kella kolme paiku istusime autodesse ja hakkasime liikuma. Polnudki vaja kaua sõida, kui meie juhtauto keeraski ühe vana mõisa hoovi. Me kõik olime vaimustuses selle paiga, eriti aga maja, ilust. Me olime justkui muinasjuturaamatus.
Läksime vaikselt majja, kohe tuli ka ühest kõrvaluksest noor naine. Ta tervitas meid ja kuna juhatajaga oli eelnevalt meie tulemisest juba räägitud, siis polnud suurt tutvustust vaja. Andsime üle kommikoti, mille olime laste jaoks kaasa toonud. Siis juhatas kasvataja meid ühte rühma. Alguses planeerisime küll kõigi 40 lapsega kohtuda, aga kasvatajad ütlesid, et kuna neil pole seal piisavalt suurt ruumi, kuhu kõik ära paigutada, ja rühmatuppa ei ole kuidagi võimalik nii suurt hulka inimesi ära mahutada, pidime esialgu leppima sellega, et seekord külastame ühte rühma.
Diivanil istusid väiksed, umbes 4-7aastased lapsed. Nad vaatasid, kuidas me oma suhteliselt suure seltskonnaga nende tuppa astusime (meid oli 13 pluss Evrika ja Arli 3 last), aga nad harjusid meiega üsna kiiresti.
Kõigepealt mängisime Noa laeva. Evrika, kes võttis enda korraldada mängud, laotas põrandale väikesed kokkurullitud paberitükid, kuhu oli kirjutatud looma- või linnunimed, igat isendit kaks, just nagu Noa laevas. Siis võis iga laps, ja peale neid, ka meie võtta sealt ühe. Saanud teada oma looma või linnu, pidime tegema seda häält ja nii leidma oma paarilise. Lapsed olid alguses veidi arad, kuid lõpuks leidis ikka pääsuke pääsukese, hunt hundi ja nii edasi.
Juba pärast esimest mängu muutusid lapsed elavamaks, leidsid omale sõbra ja jutustasid meile kõigest, mis pähe tuli või mis südamel.
Järgmisena hakkasime koos voltima ja kuna sõbrapäev polnud enam kaugel, võis igaüks meisterdada tuksuva südame. Ka see tegevus tekitas huvi, kõik olid väga innukad ja hoolsad voltijad. Nii armas oli näha, kuidas nende silmad särama lõid, kui lõpuks südame valmis said ja tuksuma ka.
Voltimise lõpuks olid kõik juba nii mänguhoos ja laste naeru oli terve tuba täis.
Mängisime veel mitut lauluga ringmängu ning ojakest, mis paistis lastele eriti meeldivat.
Aeg möödus nende seltsis väga kiiresti, ei saanud arugi, kui meie aeg otsa sai ja pidime nägemiseni jätma.
Äraminek oli kurb. Lapsed tulid kõik kordamööda kõvasti-kõvasti kallistama ja palusid, et me ära ei läheks. Lubasime, et me külastame neid kindlasti veel, kuid ega see neid eriti lohutanud. Üks väike poiss ei tahtnud kuidagi kaela ümbert lahti lasta ja küsis ikka: „Millal te tulete, kas homme või teisipäeval või kolmapäeval?“
Kui olime kõik jälle õues ning valmis autodesse istuma, jätkus veel muljetamine. Olen kindel, et see külaskäik ei jätnud kedagi ükskõikseks. Sellised lapsed ja nende esmapilgul lihtsatena näivad küsimused ning ütlemised lähevad hinge. Nad vajavad selliseid külaskäike ja ma usun, et mingis mõttes vajame neid ka meie.
Viljandi noortel on väga hea võimalus ja eesõigus külastada neid väikeseid sõpru ka edaspidi.
Piret Liht
Noorte meenutusi
Esimene mõte sellest ideest oli neutraalne. Kuna sain minekust nädal aega enne teada, siis olin nagu ette valmistamata. Mulle meeldis VÄGA lastekodu asukoht. Esimene kümme minutit vaadati meid umbusklikult ja mis seal imestada: olime ju kontvõõrad. Mida aeg edasi, seda rohkem sulandusime sisse. Ma imestasin, kui avatud need lapsed on. Mõnel neist on seljataga tugev trauma, end ometi on neil miski tõukejõud, mis paneb neid nii siiralt suhtlema. Lootus, et võib-olla üks külastajaist saab nende vanemaks ja viib uude kohta ja ta saab neid kutsuda emmeks ja issiks.
Arli
Me teadsime, et meid ootab seal 40 last vanuses 2-10, kuid kuna lapsed elavad rühmades, saime külastada vaid ühte rühma – kõige suuremaid lapsi. Lapsed olid silmnähtavalt õnnelikud, et neile külla tuldi. Algul olid nad veidi ujedad, kuid juba pärast esimest mängu oli barjäär lõhutud ja side lastega hea. Enamus lapsi osales kõikides ühistes mängudes, kuid oli ka neid, kes leidsid meie seast uued sõbrad (mul olid ka lapsed kaasas) ja mängisid nendega omaette. See käik tegi hingamispäevast tõelise rahupäeva, sest saime lapsi rõõmustada, kuid olime ka ise pärast väga õnnelikud. Veidi valus oli ära tulla, kuid seda kindlam on tahe sinna jälle külla minna ja teha nendest käikudest traditsioon.
Evrika
Väga väsitav. Lapsed olid väga ülemeelikud ning nende tähelepanuvajadus väljendus agressiivsuses, kuid tegelikult tahtsid nad olla kellegi läheduses. Eriti meeldisid neile mehed. Tegelikult olid nad väga armsad.
Aiki ja Madis
Mulle see lastekodus käimine päris meeldis. See maja oli laste jaoks väga hubaseks seatud. Lapsed olid päris rõõmsad ja sõbralikud. Paljud lapsed olid ka koolist tuttavad. Südamed, mis me nendega koos voltisime, võtsid nad pärast kooli kaasa ja õpetasid teistelegi nende tegemist.
Hannela
Meie saabumine lastekodusse oli laste jaoks väga üllatav. Nad võtsid meid rõõmuga vastu ja neile meeldis meie seltskond. Ma arvan, et meil oli lastega hea olla, sest ma tegin kõik, et neil lastel oleks hea olla ja et neil ei oleks igav. Oleks väga tore, kui neid külastataks sagedamini ja kingitaks neile rõõmu ning armastust.
Artur
Minu arust oli lastekodus väga lahe lastega mängid aja nendega vestelda. Mõni laps jäi lõpuni omaette ja vaikseks, mõned väiksed olid jälle liiga elavad. Mulle endale meeldib väga lastega tegeleda ja nendega mängida ning nii tore on, kui mõni väiksem tuleb just sinu juurde ja palub abi. Mul on väga hea meel, et ma sinna läksin ja see meeldiv kogemus jääb elu lõpuni meelde.
Ragne
In English