Üks neist asjadest, mis teeb Piibli nii unikaalseks ja mis kinnitab meile selle inspireeritud päritolu, on tõsiasi, et läbi terve Piibli jooksevad katkematu joonena mõned kesksed teemad. Need teemad seovad 1500 aasta jooksul kirja pandud tekstid üheks tervikuks ja avavad Pühakirja sisemist dünaamikat. Nende läbivate teemade ülesleidmiseks tuleb eriti hoolikalt lugeda Piibli kui jutustuse päris esimesi ja päris viimaseid peatükke – sealt leiame näiteks sellised niidiotsad nagu Jumala kui Looja ja muu loodu olemuslik erinevus, loodu algne headus ja selle rikutus patuga, Jumal, kes otsib päästvat lahendust ja inimeste lähedust, õnnistus ja needus, esimene ja teine paradiis jne. Üheks selliseks punaseks niidiks, mis ulatub Piibli loo päris algusest kuni selle lõpuni, on ka pühamu teema. Kuidas nii?
Pühamu tähendab kõige laiemas mõttes paika, kus viibib Jumal ja mis on tänu Jumala kohalolule pühaks muudetud. Sellest lähtuvalt võib öelda, et esimeseks pühamuks, mis meie maal on olnud, oli Eedeni aed, kus Jumal esimese inimpaariga kohtus ja nendega otse suhtles. Eedeni aed oli maa elu keskmeks, justkui südameks, kust voolasid välja eluandvad jõed – „ja Eedenist sai alguse jõgi, mis kastis rohuaeda, jagunedes sealtpeale neljaks haruks” (1Ms 2:10) – ja mille eest kandis hoolt jumalanäoline inimpaar. Aia südames kasvas elupuu, mille viljad pidid Aadama ja Eeva elujõudu lõputult uuendama. Jumala kohalolu inimeste keskel ja nende omavaheline suhtlus oli vahetu ning takistusteta. Sellele ideaalpildile meie maa ja ajaloo algusest vastavad pildid meie ajaloo viimasest peatükist, kus kirjeldatakse uut maad ja uut taevast – teist paradiisi. Taas kord on Jumal vabalt ja varjamatult oma rahva keskel, taas kord on Tema eluase inimeste seas. Jumala algne eesmärk inimkonna jaoks ja Tema südame suurim igatsus on nüüdseks täitunud, kogu kurjus ja patt on universumist kaotatud ning enam ei ole mingit takistust, mis peaks inimesi ja Jumalat eraldama. Esimesele paradiisile viitavad uues paradiisis veel mõned elemendid – nagu Eedenist said alguse eluandvad jõed, samamoodi saab Uues Jeruusalemmas Jumala ja Talle troonist alguse eluveega jõgi, mis sealt välja voolab (Ilm 22:1), ja linna südames, nagu enne aia südames, on taas kord elupuu (Ilm 22:2). Selles pühas paigas, kus Jumal on jäävalt oma inimeste keskele tulnud, ei ole enam vajadust sümboolse Jumala elupaiga ehk templi järele: „Templit ma ei näinud seal, sest Issand, Kõigeväeline Jumal, on selle tempel, ning Tall.” (Ilm 21:22) Piibel esitab meile nii teotsentrilist maailmavaadet – Jumal on kõige keskmes ning sellest universumi keskpunktist, kus Jumal on ja tegutseb, on Tal aktiivne ja lähedane suhe oma looduga.
Nende kaunite kaante vahel on inimkonna ülejäänud lugu, mis räägib ühest küljest mässust, patust, pisaratest ja surmast, aga mis teisalt räägib pidevalt Jumalast, kes püüab tekkinud kuristikku ületada ja kelle sooviks on jätkuvalt inimeste keskel elada. Jumal ei lülitunud patu tulekuga kaugjuhtimisrežiimile, Ta soovis endiselt oma loodu keskel elada. Patust rikutud maailmas aga ei olnud Jumala ja patuste inimeste vahetu suhtlus enam võimalik, seepärast pidi Jumal leidma teistsuguse, varjatuma või sümboolsema viisi, kuidas inimeste keskel olla ja nendega suhelda. Õigupoolest leidis Jumal kaks sellist viisi, kuidas Ta sai patukuristikust ja needusest hoolimata inimkonna juures olla: üheks viisiks oli maine pühamu, mis pidi olema iisraellaste jaoks pääste sümboliks ja keskmeks. Teiseks viisiks inimeste ligiolus olla ja patuprobleemiga tegeleda oli aga Tema enda inimeseks maskeerumine.
Kohe pärast patu tulekut siia maailma oli vaja mingit barjääri, mis Jumalat ja inimesi eraldaks. Esimeseks barjääriks said leegitsevate mõõkadega inglid, kes seisid nüüd inimeste ja Jumala elupaiga vahel. Eeden kui täiuslik pühamu oli inimeste jaoks kadunud. Hiljem, kui inimesed püstitasid Jumala korraldusel ja Tema arhitekti käe all maise pühamu, jäi see barjäär alles – kõige pühamat paika ehk seda kohta, kus Jumala vägi ja hiilgus end kõige varjamatumalt ilmutas, eraldas muust maailmast vaheriie. Kui esimese „vaheseina” moodustasid elavad inglid, siis teise moodustas raske riie, mille peal olid inglid olemas tikitud kujul (2Ms 26:31). Ja kui esimeses pühamus oli Jumala suhtlemine inimestega igapäevane, siis teises, patuga määrdunud pühamus, oli igapäevaseks võimaluseks Jumala ette tulla alaline ehk igapäevane ohver. Need olid kaugeks kajaks kaotatud Eedenist. Aga samas oli pühamu peamiseks eesmärgiks endiselt see, et Jumal, kuigi nüüd varjatumal moel, saaks elada inimkonna keskel. Need Jumala sõnad on märgilise tähendusega ja võtavad lühidalt kokku kogu maise pühamu loo: „Ma tahan elada Iisraeli laste keskel ja olla neile Jumalaks. Ja nemad peavad tundma, et mina olen Issand, nende Jumal, kes tõi nad Egiptusemaalt välja, et elada nende keskel. Mina olen Issand, nende Jumal!” (2Ms 29:45, 46) Jumala igatsus ei olnud patust hoolimata mitte kuhugi kadunud: „Ma tahan olla oma inimeste keskel!” Kogu iisraellaste laager oli hoolikalt nii paigutatud, et Jumala pühamu oleks sõna otseses mõttes nende laagri keskpaigas.
Kuid isegi maise pühamuga võisid asjad halvasti minna. Kuigi Iisraeli rahval pidi olema väga selge teadmine sellest, et maine pühamu oli vaid sümboolne ja et see tegelikult ei „mahutanud” Looja Jumalat nii, nagu ümbritsevate rahvaste pühamud mahutasid nende ebajumalaid, läks see neil teinekord meelest. Kui Saalomon pühitses templi, mis ei olnud enam kitsenahkadest ega Egiptuse naiste kõrvarõngaste kullast, vaid kõige parematest ja rikkalikumatest materjalidest, mida tollane maailm tundis, siis hüüdis ta Jumala poole sõnadega: „Aga kas Jumal tõesti peaks elama koos inimestega maa peal? Vaata, taevad ja taevaste taevad ei mahuta sind, veel vähem siis see koda, mille ma olen ehitanud.” (2Aj 6:18) Saalomon oli valusalt teadlik oma püüdluste mannetusest, inimese ja Jumala vahelisest barjäärist ning sellest, et Jumal oli kaugelt suurem kui see koda, mille Saalomon oli Talle püstitanud. Ometi on Iisraeli rahva varasemast ajaloost teada lugusid, kus seaduselaegast ehk Jumala auhiilguse kõige otsesemat kandjat kasutati kui talismani, seda veeti paigast paika, et see oleks sõjalistes konfliktides iisraellastele hea õnne toojaks. Selline käitumine madaldas Iisraeli tegelikult ümbritsevate paganrahvaste tasemele, kus uskumus, et pühade esemetega manipuleerides on võimalik kindlustada endale soodus tulemus – ükskõik kas lahinguväljal või karjakasvatuses –, oli väga levinud. Teiseks muutus pühamu ajapikku Iisraeli valitsevate kihtide jaoks lõputuks sissetulekuallikaks. Paigast, mille esmaseks eesmärgiks oli olnud Jumalaga kohtumine, oma pattude Tema ette toomine ja andestuse saamine, oli saanud tulus turuplats, kus müüdi kaugelt tulnud palveränduritele hinge hinna eest ohvriloomi. Allakäigutrepil ei tundunud lõppu olevat – Eedeni aiast oli jõutud eesriidega kõrbepühamuni, millest oli omakorda jõutud terve vaheseinte ja õuede rägastikuga templi juurde, kus inimeste „ligipääsu” Jumala juurde lahterdati nende rahvuse, soo, ameti ja füüsilise tervise järgi ja kus äri näis olevat tihti olulisem kui Jumala ligiolu. Trepi kõige alumine aste jõudis kätte prohvet Hesekieli ajal, kes oli tunnistajaks kõige kurvemale sündmusele, mis pühamuga seoses sai üldse juhtuda: Jumala auhiilguse lahkumisele. „Siis tõusis Issanda auhiilgus keerubi kohalt koja lävele, koda täitus pilvest ja õu täitus Issanda auhiilguse särast. /.../ Siis Issanda auhiilgus läks ära koja lävelt ja seisis keerubite kohal. /.../ Siis tõstsid keerubid oma tiivad ja üheaegselt nendega tõusid rattad ning ülal nende kohal oli Iisraeli Jumala auhiilgus. Ja Issanda auhiilgus tõusis üles linna keskelt ning jäi seisma mäele, mis on ida pool linna.” (Hs 10:4, 18, 11:22, 23) Maine pühamu oli oma eesmärgi minetanud, Jumala ligiolu oli lahkunud, järele olid jäänud vaid äriplaanid ja kombetäitmised.
Kuid nagu ikka, koos needuse või õnnetusega on Jumal valmistanud ka väljapääsu ja andnud tõotuse. Sellesama kurva auhiilguse lahkumise loo keskel annab Jumal tõotuse: „Kuigi ma olen nad viinud kaugele paganate sekka ja kuigi ma olen nad pillutanud mööda maid, olen ma siiski pisut olnud neile pühamuks maades, kuhu nad on sattunud. Seepärast ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Mina kogun teid rahvaste seas ja korjan teid maadest, kuhu teid on pillutatud, ja ma annan teile Iisraeli maa. /.../ Mina annan neile ühesuguse südame ja annan nene sisse uue vaimu: ma kõrvaldan nende ihust kivise südame ja annan neile lihase südame, et nad käiksid mu määruste järgi ning peaksid mu seadusi ja täidaksid neid; siis on nad mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks.” (Hs 11:16, 17, 19, 20) Jumal tuletab siin meelde, et Tema südame igatsus on endiselt inimeste juures elamine ja et pühamu mõte seisneb selles, et Jumal saaks oma ligioleku ja oma vaimu kaudu muuta inimeste südant (käitumise muutumisest ei piisa, ohvrite toomisest ammugi mitte), nii et inimesed võiksid suuta elada kaotatud paradiisi ideaali järgi – pidevas ühenduses Looja Jumalaga.
Selle ideaali elluviimise järgmiseks sammuks sai Jeesuse tulek kaks millenniumi tagasi. Me ei pruugi neid sõnu alati selles kontekstis lugeda, aga tegelikult kasutab Johannes oma evangeeliumi geniaalses sissejuhatuses teadlikult viiteid pühamule. Kui ta ütleb, et „Sõna sai lihaks ja elas meie keskel,” (Jh 1:14) siis kasutab ta elamisest rääkides tegusõna σκηνόω, mis otsetõlkes tähendabki telgi või pühamu püstitamist. See, mida Johannes siin ütleb, on: „Jumal tuli meie sekka ja pani siin meie keskel oma telgi üles.” Tõeline pühamu oli taas Iisraeli keskel! Ja kui Johannes jätkab: „Ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde” (Jh 1:14), siis ei räägi ta millestki muust kui sellestsamast Jumala auhiilgusest või kirkusest, mis ammustel aegadel pühamus oli, mis sealt Hesekieli ajal lahkus ja mis nüüd varjatud kujul jälle inimeste keskele oli tulnud! Jumala plaan elada oma inimeste keskel ja Tema südame igatsus ületada patukuristik, mis oli Tema ja inimeste vahel tekkinud, sai Jeesuse tulekuga hoopis uue mõõtme ja tähenduse. Jumal oli tulnud ja oma telgi inimeste keskele üles löönud ning kõik, kes seda soovisid, said otse Jumalaga suhelda ja oma pattudele andekssaamise. Jeesus ise andis ka selgelt mõista, et Ta ise oli tõeline pühamu ja et maine tempel, nii kaunis kui ta ka oli, oli oma aja ära elanud. Johannese evangeeliumis on kirjas lugu vaidlusest Jeesuse ja juutide vahel, kus Jeesus ütleb esmapilgul arusaamatud sõnad: „Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!” (Jh 2:19) Johannes lisab siia juurde kommentaari: „Tema mõtles „templi” all oma ihu.” (Jh 2:21) Põhimõtteliselt ütles Jeesus juutidele: „Lammutage see tempel maha, seda ei ole enam tarvis, sest mina oma ihus täidan nüüd kõiki templi funktsioone.” Seda mõtet rõhutab veelgi Jeesuse kuulus ütelus „Mina olen tee, tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.” (Jh 14:6) Juutide jaoks oli siiani olemas olnud vaid üks tee Jumala juurde – maise pühamu ja loomohvrite ohverdamise tee. See oli kõige otsesem viis, kuidas nad Jumalaga ühenduses said olla ja kuidas nad võisid saada andestuse tehtud pattude eest. Ja nüüd võttis Jeesus selle „tee” enda kanda – nüüdsest alates pidi Tema olema ainsaks teeks Jumala ja andestuse juurde. (Mõni ime, et templiusku juudid selle „jumalateotuse” peale maruvihased olid.)
Lõpuks mõistsid juudid Jeesuse surma, huvitaval kombel just jumalateotuse paragrahvi alusel. Kuigi see ei tundunud tollel hetkel nii, oli Jeesuse surm tegelikult kosmiliste mõõtmetega sündmus, mis ühel või teisel moel puudutas kõiki inimesi, kes kunagi elasid või elavad. Üks neist Jeesuse surma aspektidest, mis puudutas maist pühamut, oli Jeruusalemma templi eesriide lõhkikärisemine Jeesuse surma hetkel. See oli Piibli loo ja pühamu teema mõttes märgilise tähtsusega – see barjäär, mis patu tulekuga oli Jumala inimesest eraldanud, oli tänu Jeesuse asendussurmale maha kistud. Enam ei olnud vaja Jumala auhiilgust inimeste eest varjata, enam ei olnud vaja vaheseina, enam ei olnud vaja loomohvreid, patuneedus oli inimestelt võetud. Nüüdsest alates võis iga kristlane julgelt teistele öelda: „Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!” (Hb 4:16) Armu aujärg, Jumala troon, Tema elupaik oli taas inimeste ees lahti.
Kuid Jeesuse töö Jumala ja inimkonna ühteliitjana ja teena ei olnud veel nüüdki lõppenud. Jeesus läks tagasi taevasse, Jumal Isa paremale käele – universumi keskpunkti, Jumala pühamusse. Nüüd, sealsamas universumi ja pühaduse keskpunktis, kus mingil mõistetamatul moel oli kunagi kaua aega tagasi patt alguse saanud, hakkas Jeesus tegelema viimase etapiga patu ajaloos. Piltlikult võiks öelda, et seal, kus patt sündis, peab see ka surema – Jeesus on pärast taevasse naasmist tee ja inimkonna ning Jumala ühendajana keskendunud pattude eemaldamisele oma rahva pealt ja südamest. Taevane pühapaik on lunastusplaani ja taasloomise täideviimise oluliseks keskuseks. Seda päästet, mille Jeesus saavutas patuneeduse all surres eranditult kõigile inimestele („Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõikenese juurde” (Jh 12:32)), jagab Ta nüüd universumi keskmes igale uskuvale ja kahetsevale inimesele individuaalselt. Ta töötab endiselt väsimatult selle nimel, et ühendus Jumala ja inimese vahel oleks katkematu ja et uskuvate inimeste patud saaksid kustutatud. Kuigi lunastus, mille Jeesus ristil saavutas, hõlmas mingil imetabasel moel kõiki langenud inimesi, ei ole isiklik pääste midagi automaatset – inimestel on selle kättesaamiseks ja vastuvõtmiseks vaja sirutuda püha Jumala poole taevaste taevas, Jeesus täiusliku preestri ja vahemehena inimese ja Jumala vahel tegutsemas. „Aga peaasi selles, millest siin räägitakse, on see: meil on selline ülempreester, kes on istunud Ausuuruse trooni paremale poole taevas, kes talitab pühamus ja tõelises lepingutelgis, mida ei ole püstitanud inimene, vaid Issand.” (Hb 8:2, 3)
Pühamu lugu lõpeb uues paradiisis, kuhu see on esimesest paradiisist ringiga tagasi jõudnud. Inimesed, kelle patud on tänu armule ja usule kustutatud ja kelle ihu on Jeesuse taastulekul muudetud („Meid kõiki muudetakse, äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes” 1Kr 15:51, 52), saavad eesõiguse elada taas maa peal, kus on taastatud paradiislik kord. Aga Ilmutusraamat ei räägi meile vaid sellest, et neil inimestel saab olema õigus Jumalaga otse suhelda, vaid sellest, et inimkonnale ja maale saab osaks enneolematu au – Jumala troon, universumi keskpaik, hakkab kõikidest võimalikest kohtadest paiknema just siin, meie armsal (uueks loodud) maal. „Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures neile Jumalaks. Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.” (Ilm 21:3, 4)
Sellist kogu Piibli ja inimkonna lugu hõlmavat pühamu motiivi nimetatakse narratiivteoloogiaks. Vaid vähesed kristlikud uskkonnad on seda õpetanud ja au sees hoidnud. Adventistid on. See on raamistik, mis seob Piibli üheks tervikuks, mille kaudu on adventistid näinud kõiki olulisi teoloogilisi teemasid ja mille abil me mõistame nii Jeesuse surma kui ka Tema praegust tegevust Jumala juures. See on jutustus, mille keskmes on tegelikult Jumala lõputu arm ja armastus ning Tema väsimatu püüd patuprobleemi lahendada. Pühamu ja Jumala elamine oma rahva keskel, lunastus ning uue maa ootus – olgu need teemad jätkuvalt meie usuelu ja õpetuse keskpunktis, jagagem neid teemasid teistega ja oodakem väsimatult seda päeva, kui Jumala telk ehk pühamu on jäädavalt meie keskel.
In English