Kaisuteraapia

Kaisuteraapia kätkeb endas kaisutuste jagamist tervise taastamise või säilitamise eesmärgil ning ka ebakõlade ja murede leevendamist lihtsa kaisutusega.

Meeldiv puudutus pole üksnes elamus. Nagu kinnitavad teaduslikud uuringud, on virgutav puudutus nii füüsilise kui ka emotsionaalse heaolu kindlustajana meile lausa hädavajalik.

Nüüdseks on ravitoimeline puudutus tõhusa tervendusvõttena lülitatud meditsiinitöötajate koolitusprogrammi mitmes suures meditsiinikeskuses. Puudutuse abil saab leevendada valu, vähendada depressiooni, turgutada elutahet, taastada meelerahu, aidata enneaegsetel imikutel kiiremini kosuda jne.

Mitmed katsed on näidanud, et meeldiv puudutus võib aidata meil nii iseenda kui ka ümbritsevaga paremini toime tulla, soodustada kõnearengut, kutsuda esile soodsaid psüühilisi muutusi nii puudutajas kui ka puudutatavas. Hetkel oleme alles puudutuse ime avastamise tee alguses.

Puudutuse liike on palju. Siinkohal tuleb juttu kaisutusest kui erilisest puudutuse liigist, mille osatähtsus tervendamises on vaieldamatu.

Milleks kaisutus?

Kaisutus on mõnus, peletab üksinduse, aitab kartusest üle saada, avab tunnete uksed, tõstab enesehinnangut, süvendab ligimesearmastust, pidurdab vananemist (kes kaisutab, see kaua elab), vabastab liigsest pingest, peletab unetuse, on venitusharjutuseks lühemakasvulistele ja kummardamisharjutuseks pikemakasvulistele, on tervislik ja usaldusväärne asendaja alkoholile ja narkootikumidele, on demokraatlik: igaühel on õigus kaisutusele. Kaisutus muudab õnnelikud päevad veel õnnelikumaks ja talumatud päevad talutavaks, avaldades kestvat järelmõju.

Ravitoimeline kaisutus on vastastikku tervendav protsess. Paljud meie hulgast on aga üles kasvanud kaisuvõõras ümbruskonnas ja pole veel õppinud väljendama oma vajadust emotsionaalse toe järele. Seda enam, kui lapsepõlves kogetud armastus, poolehoid, eelkõige aga mänguelamused on olnud kasinad või kui kasvuraskused on meis kujundanud alaväärsustunde. Siis võime hakata kahtlema oma armastusväärsuses, seega ka kaisutusväärsuses. „Kaisuterapeut” ei saa kõiki probleeme lahendada, kuid teise siseheitlusi mõistes võib neid leevendada südamlikke sõnade, ühise naeru ja rohkete kaisutustega.

Kaisuteraapia ei ole vaid üksildaste või haavunute jaoks. See võib teha terved tervemaks, õnnelikud õnnelikumaks ja tugevamad veel tugevamaks.

Ekslikult võidakse arvata, et kaisutuse põhieesmärgiks on füüsilise läheduse loomine. Tõsi, ka intiimsemat laadi embus võib olla ilus, kuid see rahuldab hoopis teist laadi vajadusi. Pealekauba ei asenda sedasorti embus vana head ravitoimelist kaisutust. Isegi armunud vajavad sületäite viisi tavalisi kaisutusi. Et lastel ei kujuneks piiratud arusaam kaisutamisest, kaisutage neid sageli – kaisutage südamlikult, osavõtlikult, mänglevalt ja hellalt. Nad peaksid nägema ka oma vanemaid ja teisi täiskasvanuid üksteist niimoodi kaisutamas. Vastasel juhul sirguvad nad eksiarvamuses, et kaisutamine on üksnes armunute jaoks või et kaisutamisväärsus eeldab tingimata välist veetlust.

MÕNED KAISUTUSTE LIIGID

Karukaisutus

Tavaline karukaisutus eeldab, et üks kaisutaja on teisest pikem ja kogukam. Kuid see pole emotsionaalse väärtuse tagamisel mitte kõige olulisem. Pikem kaisutaja võiks seista kas sirgelt või lühema kaisutaja kohale kummardudes ning teda tugevasti emmates. Lühem kaisutaja peaks seisma sirgelt, pea naaldumas pikema kaisutaja õlale või rinnale ning käsivarred põimitud tugevasti ümber piha, vastavalt küündivusele. Karukaisutusega peaks kaasnema soojus-, poolehoiu- ja turvatunne. Karukaisutus sobib neile, kes on ühel meelel või kellel on ühine eesmärk, vanematele ja lastele, vanavanematele ja lastelastele, sõpradele või igaühele, kes tahaks sõnatult öelda „Olen sinuga, võid mind usaldada” või „Olen valmis sinuga jagama su rõõme ja muresid!”

A-kujuline kaisutus

Seiske näod vastamisi, käed põimitud ümber teineteise õlgade, põsk vastu põske ning keha kergelt ettepoole kaldu, nii et kokkupuutepind piirduks üksnes õlavöötmega. Selles kaisutuses veedetav aeg on enamasti lühike, kuna see on pigem „hei-„ või „ole-terve-kallistus”. See on laialt kasutatav ja vastuvõetav suurele hulgale kaisutajatele.

Põsekaisutus

Põsekaisutus on väga tundeküllane, sageli ka vaimse alatooniga kaisutus. Et kogu keha kokkupuude pole vajalik, siis võib seda kaisutust kogeda mõnusalt istudes, püsti seistes või nii, et üks kaisutaja istub ja teine seisab. Põsekaisutus kutsub sageli esile sügava heasoovlikkuse seisundi, liiati kui kaisutuses osalejad on ammused sõbrad. Heaks tooniks on põsekaisutusega tervitada istuvat vanemapoolset sugulast või sõpra, kurvale sõbrale sõnatut kaastunnet avaldada, jagada sõbra rõõmu piduliku sündmuse puhul nagu näiteks pulmad või kooli lõpetamine

Grupikaisutus

Grupikaisutus on ülipopulaarne sõprade ringis, keda seob ühine eesmärk või plaan. Peale kiindumuse, osavõtlikkuse ja turvatunde kannab grupikaisutus edasi üksmeelt ning ühtekuuluvustunnet.

Külg-külje-vastu kaisutus

Külg-külje-vastu kaisutus ehk küljepigistus loob oivalise meeleolu ühisel jalutuskäigul. Kõrvuti lonkides, käsi ümber teise piha või õlgade, kaisutage teineteist aeg-ajalt. See loob ka lustakais hetki sõbraga rivis seistes ja teeb järjekorras ootamise mõnusaks. See kaisutus võib meelt ülendada teel bussipeatusesse, matkal ja mujal.

Südamest-südamesse kaisutus

Südamest südamesse kaisutust peavad paljud ülimaks kaisutuse liigiks.

Kaisutus algab kahe teineteise vastas seisva kaisutaja silmsidega. Seejärel põimitakse käed ümber kaaslase õlgade või selja. Pead on koos, kehade kokkupuude täielik. Kaisutus on tugev, kuid ometi õrn. Aeglaselt ning rahulikult hingates keskenduvad mõlemad südamest südamesse voogavale kaastundele. Selle kaisutusel puuduvad ajalised piirid.

Südamest südamesse kaisutus annab tunnistust meis peituvast loomusest, mis on aldis tingimusteta armastusele. Kaisutus on õige just siis, kui kaisutajad on ammused ühise mineviku või ristunud eluteedega sõbrad, äsja sõbrunenud tänu jagatud elamustele või tugevatele vastastikkustele tunnetele.

Kaisutus on vaid üks ravitoimelise puudutuse liike. Soovi korral võite kaisutust täiendada veel mõne platoonilisemat laadi virgutava puudutusega, näiteks õrna pai või patsutusega.

Kaisutamine ei tohiks olla midagi seesugust, mida harrastatakse vaid aeg-ajalt, perekondlikel koosviibimistel või kui meeskonnakaaslane lööb värava. Kaisutamine võiks muutuda igapäevaseks nähtuseks, ilma et seejuures kaoks iga kaisutuse erakordsus.

Kaisutage sageli! Kaisutage hästi!

Kokkuvõte Kathleen Keatingu „Kaisuteraapiast“ tegi Annemai Noorkõiv