Viljandi külje all on üks vana mõisahoone, kus kallistatakse ja paitatakse ehk rohkem kui tavalistes kodudes. Väikemõisa Väikelastekodu juhataja Ilona Eesalu nimetab seda maja oma jutu sees asenduskoduks. Väikemõisas külas käinud Averonika Beekmann korjas aga jutu seest üles hoopis teise mõtte: see koht siin on kaisupesa.
Kui Väikemõisa Väikelastekodu direktor Ilona Eesalu hommikuti tööle sõidab, jätab ta auto bussipeatuse juures seisma ja kontrollib bussi ootavad lapsed oma hoolitseva pilguga üle: kas lapsed on sallide-mütside-kinnastega ikka korralikult varustatud. Enne kui lapsed bussile lähevad, saab igaüks oma hommikuse kalli. Nende kallistustega seoses tuleb Ilonale meelde ühe pere neli last, kes kõik Väikemõisas elavad. Tüdrukud tulevad kohe juurde ja tahavad kalli, kuid üks poiss hoidis alguses eemale. „Oma poisid on ka suureks kasvatatud ja ei tea, kas ta tahab enam kallistada või ei. Ükskord küsisin, et kas sina ka kalli tahad. Tema vaikselt noogutas, siis kutsusin ja nüüd on ta esimeste hulgas,” räägib Ilona. Seesama poiss käis hiljuti polüübioperatsioonil ja kui ta haiglast tagasi tuli, ei kurtnud ta valu ega millegi üle, vaid tahtis esimese asjana kalli. „Tavaperedeski on nii, et öeldakse lapsele, kus sa, suur laps, ronid. See on nii südantsoojendav, kui nad kallistada tahavad. See aitab edasi minna ja seda tööd teha. Kustutab mure jälle ära.” Ja muredemõtteid väikeste lastega jagub.
Väikemõisa Väikelastekodus oli jaanuari lõpu seisuga 42 last, kuid direktori sõnul muutub see number väga kiiresti. Maja mahutavus on tegelikult 40 last, aga kelle sa ikka ukse taha jätad. Lapsed on jagatud vanuse ja ka arengutaseme järgi kolme rühma.
„Kõige väiksem on meie majas olnud üks vastsündinud, siin oli tema ajutine kodu 2 kuud ja kui kodus said asjad paika, siis läks ta koju tagasi. Päris beebisid nii palju ei ole, suuremaid lapsi on rohkem. „Varasematel aegadel on rohkem pisikesi olnud, nüüd jõuavad lapsed meieni 2-3-aastaselt. Mul on selline tunne, et emapalk on seda olukorda mõjutanud, aga seda ma faktiliselt toetada ei saa.“ Ilona märgib ära ka huvitava tendentsi, mis on läbi 60 aasta, mil Väikemõisas on lastekodu tegutsenud, korduma jäänud: kõige rohkem lapsi satub lastekodusse jõulukuul. „Muidu öeldakse, et jõuluks koju, aga mis see tähendab. See koht on küll laste jaoks parim koht, aga päris oma kodu… Paljud näevad siin esimest korda kingitusi ja jõule ja on imestunud, et kas tõesti on mulle ka.”
Lapsed jõuavad Väikemõisa koju läbi kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajate. Paljude tüdrukute jaoks on see etapp enne uut ja päris kodu. Miks just tüdrukute, sellele ei oska ka Ilona üheselt vastata, aga just tüdrukuid tullakse lastekodusse otsima. Lapsi on Väikemõisast lapsendatud paljudesse kohtadesse peale Eesti: Soome, Rootsi, Saksamaale, Ameerika Ühendriikidesse ja mujale. Kõige olulisem on, et lapsed saaksid hea kodu ja selle üle on lastekodus alati hea meel. „Meie jaoks on muidugi rõõm see, kui lapsi adopteeritakse. Kui lapse vanematelt võetakse vanemlikud õigused ära, seisan ma kohe selle eest, et ta saaks adopteeritud. Adopteerimisega tegelevad maavalitsused. Siis vaadatakse järjekorrad läbi ja kui eestlased ei soovi, siis pakutakse lapsi välismaale. Laste välismaale adopteerimisega tegeleb välisministeerium. Eestlased tahavad hästi väikseid, maksimum 5aastaseid, ja tavaliselt tüdrukuid.”
Mõnikord tekibki Ilonal tunne, nagu oleksid tema lapsed nagu kaup, keda käiakse vaatamas ja silmaga mõõtmas. „Mitte see ei tee haiget, kui laps saab omale pere, vaid et kui see asi ei ole nii, nagu peaks olema.“
Ilona meenutab oma algust Väikemõisas, kui ta viis ühe 1. klassi lõpetanud poisi Soome oma uue perega tutvuma. „Meil oli siin oma majas vaidlusi, et kuidas ta seal võõras kultuuris hakkama saab, sest tema areng ei olnud nii nagu peab. Soome ema oli mures, et kas ta on tõesti nii maha jäänud. Arvati, et ta peaks siis Soomes uuesti 1. klassi või eelkooli minema. Aga ta läks Soomes siiski teise klassi ja ta sai väga hästi hakkama. Ta oli enne kooli ka terve suve seal. Kui ta oli kuu aega Soomes olnud, hakkas ta juba soome keeles rääkima. Sealsed õpetajad ütlevad, et ta on väga tark ja peajagu Soome lastest üle. Positiivne on see, et lapsel on oma kodu. Kui esimest korda seal koos käisime, veetis poiss vanematega nädalavahetuse ja kui pärast kokku saime, oli laps nii õnnelik, et tal on seal oma tuba ja et äiti ostis temale ja ainult temale jogurtit. Ainult temale, mitte kõigile lastele. See emotsionaalne laeng tõstis teda ja ta jõudis oma tasemele.”
Välismaale adopteeritud laste kohta peab sealne sotsiaaltöötaja saatma aruandeid, kuid mõnikord juhtub, et kirjutab ka lapse saanud perekond, või saadetakse jõulukaart või niisama pilte. „Üks vene perekond Soomest on kirjutanud. Kaks poissi Helsingist on ka külas käinud, aga ajanappus ei luba alati vastata. Jõuludeks tuleb vahel mõni kaart ja meie vanad töötajad teavad ja otsivad siis albumist pildi ja näitavad.“
Lastekodutöötajatel on kindlasti kuidagi erilised südamed, kuidas nad muidu saaksid... Ilona mõtles juba nooremas eas lastekodusse tööle minna, aga arvas siis, et ta ei saa, kuna viiks kõik need lapsed endale lihtsalt koju. Nüüdseks on Ilona ise neli last üles kasvatanud ja vaatab asju veidi teise pilguga. Kolm suuremat last on kõik ema jälgedes läinud ja õppinud pedagoogikat, kaks tütart töötavad Tallinnas lasteaias, poeg valis aga õpetaja madala palga tõttu teise ameti. Vahel lapsed küll pahandavad emaga, et see hakkaks ka oma elu elama ega täidaks nädalavahetusi tööga. Aga kui töö tähendab lapsi? Lastekodus peab olema reegliks see, et kasvatajatel ei tohi olla lemmikuid, aga paratamatult kasvavad nad kõik südame külge.
Ilona Eesalu on Väikemõisa kallistuste pesa juhatanud üle kahe aasta. Ka enne siia asumist oli tema elu seotud lastega, märgiga lastega, nagu Ilona ise nimetab. Ta töötas kutsekoolis majandusõpetajana. „Need lapsed on kodust eemal, teised läksid kas keskkooli või ülikooli ja nemad on ka sellised, kes tahavad, et keegi neid mõistaks ja olemas oleks.”
Just selle mõttega, et lastel keegi olemas oleks, keegi päris oma, alustati Väikemõisa lastele tugiperede otsimist. Tugipere on selline pere, kes aegajalt võtab lastekodulapse enda koju, kas nädalavahetuseks või koolivaheajaks. Tugipere on lapse enda oma. „Siin on kõik meie, kui üks saab kalli, saavad teised ka ja kui üks saab maiustusi, saavad teised ka. Aga see pere on ainult selle lapse oma. Laste jaoks on eriline ka pere ühine pühapäevahommikusöök. Mõni laps on tugiperes ema käest küsinud, et sina oled iga õhtu siin, aga millal see teine tädi tuleb. Meil ju töötajad vahetuvad.” Tugipere mõjub lapse arengule ja enesetundele väga positiivselt. Alguses oli kõhklusi, aga kui esmalt otsiti tugipered koolilastele ja nende pealt nähti, et tulemused on ainult head, on juhataja eesmärk selline perekond leida kõigile lastele. Tugipereks saab ennast pakkuda kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja juures, ära võib märkida ka selle, mis lastekodust last soovitakse. Sotsiaaltöötaja käest saab tõendi, millega omakorda saab minna lastekodusse. „Meil oli juhus, et ühe poisi õde oli 3aastane ja tema võeti ka perre. Kahtlesime küll alguses, et kuidas nii väikesele mõjub, aga midagi ei olnud. Ta teadis, et kui tädi helistab, siis saab ta minna. Meil on ka puudega lapsi, keegi ei taha puudega lapsi võtta. Huvitav tendents on, et ka tugipered ei taha eriti poisse. Kuigi peres on isad olemas ja see oleks hea eeskuju poistele.”
Ilona räägib, et sageli on tunne, et antaks ometi kuskilt aega juurde, 24 tunnist kipub väheks jääma, et kõiki ideid-mõtteid ellu viia ja arendada. Üks prioriteete ongi praegu leida lastele tugipered. Teine oluline asi, mis südant mõnikord valutama paneb, on see, et lastekodu asub vanas mõisahoones ja kui see äkki kellelegi meeldima hakkab, mis siis saab. Ilonale nimelt ei meeldi kõik ühesugused „eurokarbid”, elamises peab ikka omanäolisust olemas ja lastele seal majas meeldib. Ja siis kõik muu asjaajamine, toetajate ja abistajate otsimine, tugiperede ja lapsendajate nõustamine, laste kallistamine...“Hing valutab ka selle pärast, et meie kasvatajad teevad tegelikult ka õpetaja tööd, kuid hoolekandeseaduses ei ole ette nähtud õpetamist ja me muidugi õpetame neid tagantjärele, kui kodus ei ole õpetatud,“ räägib Ilona majandusliku poole pealt. „Mulle on öeldud küll, et tule siit ära ja tee mingit muud tööd, aga ma ei saa seda kohta jätta, need lapsed on nagu omad lapsed, ma ei saa siit ära minna.“
Ja kuskil on ka nende laste päris emad-isad. Kuigi „päris“ ei ole kindlasti see õige sõna olukorra kirjeldamiseks... Mõnikord on küll Ilonal tunne, et ta raputab seda ema kohe kõvasti ja siis karjub ka veel natuke, aga, nagu ta ise ütleb, sisemine intelligents ei luba.
„Ühel meie lapsel oli polüübioperatsioon ja kuna meie arst oli haiguslehel, siis helistasime emale, et ta läheks lapsega kaasa, et kui ta ärkab narkoosist, oleks keegi kõrval. Üksi ei oleks me teda saatnud mingil juhul. Ja siis see ema ütles, et tema ei saa tuldud ja bussiga on keeruline tulla. Ühe meie kasvatajaga ta rääkis telefonitsi ja see kasvataja on otsese ütlemisega, et kuidas ta saab üldse ema olla, kui ta nii mõtleb. Siis ta ikka tuli haiglasse. Tõi ka lapse tagasi. Saatis ta kohe, kuid teisi oma kolme last ei küsinud, et tahaks neid näha. Vot siis tekkis tunne, et raputaks teda. Aga istusin autosse ja viisin ta bussi peale ära.“
Juba mainitud nelja lapse ema on viienda lapse ootel ega hooli oma Väikemõisa lastest üldse, kui välja arvata see, et laste lastekodus olles ei saa ta nende eest raha. Jälle lapsed kui kaup... Need neli pisikest sattusidki siia nii, et ema viis nad „paariks päevaks“ ühe tuttava juurde hoida, aga kui paarist päevast oli saanud kolm kuud, sai tuttava raha ja kannatus otsa. Ema hakkas oma lapsi otsima siis, kui avastas, et tema arvele pole laekunud lasteraha. Ja siis ta käib mõnikord siin neid tagasi nõudmas. Sotsiaaltöötaja ei tea ka, kelle sõnu uskuda: kas ema, kes käib tema kabinetis nutmas, või lastekodu, kes tema laste eest hoolt kannab. Kuid Ilona sõnul ei ole lapsed katseeksemplarid, sel emal on olnud aega pea 9 aastat katsetada, kuid tema vanem laps ei osanud pliiatsitki käes hoida, kui meile tuli.
„Vanematel on muidu õigus siin lapsi külastada. Meiega peab enne kokku leppima. Oleks hea, kui vanemad käiksid, aga nad ei käi. Ma võin ühe käe sõrmedel lugeda lapsi, kelle vanemad käivad siin.
On üks pere, kellel on siin kolm last. Seal on probleeme joomisega ja nad kolivad väga sageli ühest kohast teise. Nemad käivad tavaliselt kord kuus ja helistavad. On olnud juhtumeid, kui nad helistavad mulle öösel, kui on ka joonud, ja ütlevad, et kas sa läheksid ja teeksid mu lastele kalli. Nad tuleb lihtsalt ära kuulata ja oma tunded maha suruda. Minu eesmärk on, et nad annaksid ise nõusoleku lapsed hooldusperesse anda. Need lapsed on hea arenguga ja ma tahaksin neile uue kodu leida. Need vanemad ei ole võimelised oma lapsi kasvatama.“
Enne Ilona juhatajaksasumist kolm aastat tagasi elasid lapsed Väikemõisa lastekodus kuni 7aastaseks saamiseni, kuid üks esimesi asju Ilona töös oli viia lastekodu põhimäärusesse muudatus, mis lubaks lastel siin elada kuni 3. klassi lõpetamiseni, sest juba kooliminek on lapse jaoks suur muutus, milleks teda siis veel teise muutusega koormata. Ilona nimetab oma maja asenduskoduks, see on paik, kus lastel on vahepeal kodu, kui neil ei ole kedagi teist, kes kodu ja hoolitsust pakuks. Läbi Ilona silmade nende laste vanemaid vaadates ja kuulates tundub küll, et mõnikord jääb armastusest väheks. Kuid Väikemõisas jagub seda sületäite ja kallistuste kaupa.
In English