Viti asub Harjumaal Harku vallas, Tallinnast 17 kilomeetri kaugusel. Maja pika ajaloo jooksul on nähtud igasugu aegu ja tegijaid. Alates 1994. aastast tegutseb uhke ajalooga mõisas Vääna Noortekodu, mis tänaseks kannab nime Vääna Laste- ja Noortekodu.
...ja just praegu
„Algselt oli noortekodu mõeldud noortele, kes olid lõpetamas oma koole, et neid eluks ette valmistada. Nad tulid peamiselt abikoolidest. Ühel hetkel oli majas päris palju selliseid noori ja mingil ajal jäi neid jälle vähemaks ja siis hakati sisse võtma ka kooliealisi lapsi,“ räägib nimemuutusest lastekodu direktori asetäitja Ulvi Kesvateva, kes on siin töötanud 10 aastat ja keda direktor Mare Välba peab maja raudvaraks. Nende 10 aasta jooksul on küllalt ette tulnud olukordi, kui Ulvile helistatakse kesk ööd politseist ja teatatakse, et üks tema lastest on linna pealt jalutamast ära toodud ja nüüd peaks keegi talle järele tulema. Ja Ulvi läheb. Kui tema käest küsida, miks ta seda tööd teeb, jääb ta mõtlikuks ja ütleb suuri sõnu tegemata: „Elu on mind siia toonud ja kui mina ei tee, kes siis teeb.“
Vääna mõisahoones on endale kodu leidnud 10-22-aastased lapsed ja noored, kes mingil põhjusel oma kodust ilma on jäänud. „Kui noor õpib kuskil koolis päevases õppevormis, siis saab ta noortekodus elada, ilma õppimiseta on see piir 18 aastat,“ selgitab Mare Välba noorte vanusepiiri. Praegu on lastekodu nimekirjas 26 last, neist 12 on vaimupuude ja käitumisraskustega. Lapsed saadetakse lastekodusse omavalitsustest, ja Väänas on lapsi 10 erinevast Eesti omavalitsusest ja nad käivad 14 erinevas koolis. Sellise laialipillutatuse kohta on kaks selgitust: vaimupuudega lastele mõeldud abikoole Eestis ei ole palju ja parem on, kui lapsed ja noored õpivad erinevates koolides, sest on juhtunud ka nii, et kui minnakse koos kooli, siis sõidetakse koolist mööda ja otsitakse seltsis muud tegevust. Aga õppimine on noore inimese jaoks äärmiselt oluline. Seda rõhutavad nii Mare kui Ulvi mõlemad. Õppeaasta jooksul väsivad lapsed küll ära ja neile ei meeldi, kui neid ikka õppima utsitatakse, kuid kevadel on nende silmis puhas rõõm. Eriti hea meel on kasvatajatel nende üle, kes lõputunnistuse raske vaevaga on välja teeninud. Eelmisel kevadel lõpetas 9. klassi kolm tütarlast, kes muidugi ka ise õnnest särasid.
Rõõmud...
Rõõmuhetki jagub aga ka pealtnäha tavalistesse päevadesse. Igal aastal käiakse koos Hüüru veskil kala püüdmas. Tehakse matku ja laagreid, käiakse kinos ja ujumas. Selle suure pere juht Mare räägib, et lastekodudes on kindlasti laste vaba aega raskem sisustada kui kodus vanematel. Kõige raskemad ajad on kasvatajate jaoks koolivaheajad, kui lastele peab erinevaid aja veetmise võimalusi pakkuma. Ja igast vabatahtlikust, kes soovib midagi nende laste ja noortega ette võtta, tuntakse suurt rõõmu.
Rõõmu tuntakse ka sellest, kui lapsed aitavad vajadusel remonti ja süüa teha.
„Me oleme nii kaugele saanud, et nad käivad koolis, see on kõige tähtsam. Enne lastekodusse tulemist on nad väga lünklikult koolikohustust täitnud või ei ole üldse kooli sattunud. Eelmisel aastal jäi meil ainult üks laps klassikursust kordama, ta tuli Saaremaalt ja tal oli kohanemisraskusi. Kool tuli meile vastu, ja ta saab seal terve gümnaasiumi õppida, kui ta tahab. See, kui koolidega läbirääkimised õnnestuvad, teeb ka rõõmu,“ räägib Ulvi rõõmsamatest hetkedest.
„Kui tulin jõulupuhkuselt ja lapsed ei olnud mind mõni päev näinud, siis tüdrukud just tulid rõõmsa näoga kallistama. On näha, et see tuleb südamest. Ja muidugi, kui nad oma tunnistustega tulevad ja seletavad, mis see ja teine hinne on. See on nagu kodus,“ kirjeldab rõõmuhetki Mare.
Rõõmu poole peale kuulub kindlasti ka see, kui abikäsi tuleb väljastpoolt. Mare sõnul ei kannata ükski lastekodu Eestis tõelise puuduse käes, kõik eluks hädavajalik on olemas. Ja see on hea. Siiski on elu midagi enamat kui ainult hädavajalik. Direktor Mare märgib ära mõned heategijad: „Saue Lions Klubi abiga ehitati aeda ja sisustati köök. Üks ehitusfirma omanik ostis kõigile lastele talvesaapad. Meid sõidutati lastega Pärnusse vaba aega veetma. Üks kinnisvarabüroo tahtis ka koostööd teha ja tegime ettepaneku aidata lapsi sel teel, kui nad meie majast juba ära lähevad. Näiteks tavalised kööginõudki on kallid ja laps ei lähe neid oma raha eest ostma. Hansapank ehitas vana katlamaja ümber spordisaaliks, aga selle põrand tuleb veel lõpetada, et seal sportida saaksime.“
...ja mured
„Meil on muresid küll, aga me elame hästi!“ vastab Mare Välba optimistlikult minu küsimusele murede kohta. Ulvi ühineb temaga, öeldes: „See mõni vigur, mis päeva jooksul tehakse, ununeb järgmiseks päevaks ära. Lapsed võivad olla ettearvamatud. Me oleme iga päev selle elu sees ja selle eluga harjunud.“
Laste pärast on see mure, et tänapäeva lapsed on harjunud rohkem saama kui andma. Eelmisest talvest on meeles juhtum, kui noormees, kel paluti lund lükata, arvas, et ta ei ole selleks kohustatud, ja lumi jäigi temast sinna, kuhu oli sadanud. „Me oleme püüdnud õhutada, et see ongi see koht, kus teist hoolitakse ja see ongi teie kodu. Neil võib olla tunne, et neilt nõutakse liiga palju,“ seletab Mare murelikult. Töö on jagatud toimkondadesse, kuid nagu suurem osa teismelisi, kirtsutavad ka Vääna lastekodu lapsed kohustuste peale nina. Aga tegema peab, see on siiski kodu.
„See töö on kutsumus,“ on Mare Välba kindel. Pärit õpetajate perekonnast, ise 15 aastat õpetajana töötanud ja kaks poega üles kasvatanud direktor arvas enne Väänasse tööleasumist, et mis seal ikka nii hullu olla saab, kuid vahel tuleb ikka ette olukordi, kus peab minema nurga taha ja nutma. Lastekodus töötades peab teadma, et seda tööd ei saa tööle jätta, vähe sellest, ühe inimese töösse kaastakse terve pere. Nii aitab Ulvi abikaasa, kes töötab autojuhina, autovedudel ja tütred sõidutavad ka kui vaja.
Rõõmu on sellest, et osal lastest on ka sugulased olemas. Mare: „Mõnel on mõlemad vanemad ja vanavanemad, meil on nende kodudega kontakt olemas. Oleme üritanud teha kõik, et lapsed saaksid sidet pidada. Kuid on ka lapsi, kes ei tea midagi oma juurtest.“
Need asjad on samas väga kontrastsed. Lastekodu direktor meenutab, kuidas neile toodi üks 10aastane poiss, kes ei olnud koolis käinud ja kelle ema Hispaanias kerjusena elas. Aga siis läks ema seadusega pahuksisse ja teda otsiti ka Eestis taga. Poeg viidi siis Hispaanias varjupaika ja saadeti Eesti kodanikuna Eestisse. Hiljem vabanes ka ema ja ta hakkas last otsima. „Ta armastab oma last omamoodi, aga ta ei suuda lapsele kindlustada tema eluolu. Oli kokkulepe, et ta võib lapsega kohtuda igal laupäeval. Aga ta ei hoia sellest kinni, käib kooli juures õpetajatega vaidlemas. Ema tuleb siia äraarvamatul ajal ja sõimleb. See rikub lapse rutiini ära. Viimastel kordadel ongi nii, et pea iga kord peame kutsuma politsei. Püüame selgitada, et ta saab oma lapse tagasi, kui tal on kindel elu- ja töökoht. Aga ta ei suuda selle nimel töötada. Meie taotleme ja tahame ja loodame, et sellest lapsest saaks korralik inimene, see on üks tilgake nendest kuni 4000 lapsest, kes lastekodudes elavad.“
Mida meie saame teha?
Vääna Laste- ja Noortekodu vajab 30 komplekti voodipesu (tekk, padi, lina, tekikott, padjapüür).
Praegu on lastel kasutada kamba peale üks jalgratas, millega saab sõita preemiaks. Samas oleks vahva, kui kasvataja saaks võtta lapsed ja minna jalgrattamatkale ja poistele meeldib veidi kaugemal kalal käia.
Kevadiste ettevõtmiste hulka kuulub mõispargi korrastamine.
Vääna lapsed on väga rõõmsad, kui keegi neile külla läheb ja miskit nendega koos ette võtab, eriti koolivaheaegadel. Vaba aega võib veeta ka väljaspool lastekodu seinu.
Jõuludeks osteti majja karaokemasin, kuid et selle saatel laulda, oleks vahva, kui saaksime muretseda mõned karaokeplaadid.
Head inimesed tõid Vääna lastekodule DVD-mängija. Ja lapsed vaataksid rõõmsal meelel häid filme või mutifilme.
Vääna Laste- ja Noortekodus oli kunagi arvutituba, kuid remontide käigus on kaablid ära lõigatud. Väga tore oleks, kui saaksime neid kaablite vedamises aidata. Harukilp on olemas, vaja vedada kaabel teisele korrusele. Kui lapsed teavad, et nad saaksid preemiana internetti kasutada, oleks see neile innustuseks.
Samuti puudub Vääna lastekodul oma kodulehekülg.
Väänas on olemas oma kangasteljed, kuid ei ole inimest, kes oskaks neid üles panna ja neid kasutada ja lastele õpetada, mida seal teha saaks. Ehk on meie hulgas kedagi, kes teab ja kellel oleks tahtmist õpetada.
Spordisaali 100 m põrand on vaja katta isevalguva tasandusseguga 2 cm paksuses. Vaja oleks muretseda materjal, tööga saavad kohalikud ise hakkama.
Ja viimase asjana enne uksest väljumist ütles juhataja, et kui keegi tahab neile kasvatajaks tulla, on nad väga rõõmsad. Neil on pakkuda koguni elamispinda. Kasvatajakandidaadil peab olema keskharidus, koolitust pakutakse Vääna Laste- ja Noortekodu enda poolt.
In English