Kirjandusega Tallinnas

Pühapäeva, 10. detsembri hommikul kogunesid “hea sõnumi saadikud” kiriku juures, et viia kristlikku kirjandust koos noorte omavalmistatud kaartidega Tallinna elanikele. Eesmärgiks koguda vahendeid turvakodudes olevatele lastele jõulurõõmu valmistamiseks.

Piirkonnaks sai seekord valitud Vana-Lasnamäel asuv Majaka tänava piirkond. Eelmistel aastatel olime valinud erinevaid eramajade rajoone, kuid sel aastal otsustasime külastada ka suuremaid korrusmaju, kus elab ka rohkelt muukeelset elanikkonda.

Vaadates müüre ja lukke, mis peavad kõigile lähenejatele sisendama, et minu kodu on minu kindlus ning võõral pole siia asja, võib arguse vaim küll peale tulla. Lugedes Piiblist kogemusi, mida Jumala rahvas läbi elas Jeeriko müüride ääres, kuidas Taavet kõhklemata läks Koljati vastu, kes 40 päeva Jumalat teotanud oli ning ükski kogenud sõjamees ei näinud inimlikku võimalust selle võimsa vaenlase alistamiseks – õpime, et see ei ole meie võitlus. Jumal avab meile mistahes ukse, kuhu on vaja sõnum edasi viia. Meie oleme vaid sõnumikandjad ja me ei pruugi teada, kuhu ja kuidas Jumal meid juhib.

Niisiis alustasime palves. See kõlab elementaarsena, aga ilma selleta me lihtsalt raiskaksime aega. Võitlus müüride pärast algab palvekambris siis, kui me neid müüre pole veel näinudki. Palves anname end Jumala juhtida ja nii ei ole minu “edul” või alandamisel selle juures mingit tähtsust. See on Jumala lahing.

Ja need müürid langesid. Tavaliselt on ustel fonolukud, millega saab korterisse helistada ja rääkida, milleks sa seal ukse taga oled. Mõni kutsub sisse, mõni mitte. Natuke ukse juures oodates satud kokku mõne selle maja elanikuga, kellega vestlust alustada. Ühtlasi võib ju küsida, kas tohib sisse astuda ja ka teistele selles trepikojas pakkuda. Tõsi, kirjanduse vastu on huvi väiksem, kuid kaardiostuga otsustavad paljud heategevust toetada.

Nii oligi ühe maja ees üks tuppa minev tädi, kellega natuke vestlesime, lubas meid lahkelt trepikotta. Ta elas ise viiendal korrusel ja nii hakkas ta meile teel üles tutvustama, millised inimesed kus elavad. Seda tasub alati kõrva taha panna, aga mitte järeldusi teha. Tädi rääkis siis, et siin on imelikud venelased ja siin on üks kuri vanainimene, kelle mees suri 2 aastat tagasi ära ning et sinna ei maksa minna. Me otsustasime seepeale kindlasti seda ust proovida. Tuli välja, et ei olnudki kuri inimene – kutsus meid sisse ja meil oli väga tore kolmveerandtunnine vestlus. Ta oli 58 aastat olnud väga õnnelikus abielus ja nüüd üksi jäänud. Silmad olid tal viletsaks jäänud ning lugemisvara me talle ei jätnud, ent häid sõnumeid Päästjast saime viia sellegipoolest. Lõpuks palvetasime koos ning meie lahkudes ütles ta, et mõtles pühapäeval kirikusse minna, aga jäi haigeks ning nüüd saatis Jumal saadikud hoopis tema juurde.

Jõulude ajal otsustasime talle taas külla minna ja pühadeks Jumala õnnistusi soovida. Jõudsime kohale tunnike hiljem kui alguses plaanitud, kuid maja ukse ette jõudes tuli nurga tagant just sama tädi, kelle juurde olime tulnud. Tal oli surnuaial käinud ja nii polekski me enne kokku saanud. Ka sel korral juhtis Taevane Isa nii inimesi kui aegu.
Neid kogemusi on võib-olla üks viiekümnest uksele koputusest, aga kes oleme meie et neid uksi lugeda! Mõtle oma päev üle, mitu korda sina tegid Jeesusele ukse lahti või jätsid Ta ootama? Nõnda oleme meie väikeste misjonäridena Jumala koputus füüsilisele uksele ja kui keegi vastu võtab või ära tõukab, ei tee ta seda mitte meile, vaid Jumalale. Seegikord inimesi kaasa kutsudes ütlesid paljud ära, kuid ma tahaksin kõiki julgustada, et meie oleme vaid Isa pakikandjad ja Tema käekõrval läheme sinna, kuhu meid juhitakse, ja räägime neid armusõnu, mida ei oleks oodanudki oma suust välja tulevat. Mis sest, et mõned uksed kohe pauguvad, kui ütled sõna „kirik“ või „kristlik“. Mis sest, kui ähvardatakse koerte või politseiga. Seda teeb vaenlase vaim, ent meie Jumala Vaim on vägevam neist ja Ta hoiab meid nendes olukordades. Peame meeles: kus vaenlane möllab, seal on, mille pärast möllata ning inimesed selles majas vajavad meie eestpalveid. Me ei tea, kelle juurde Ta meid täna tahab saata, aga olen kindel, et kui me end Tema kätte anname, saadab Ta meid abistama, keda vaja, trööstima, keda vaja või Sõna jagama, kuhu vaja (olgu seda läbi meie suu või trükisõna).

Meie Jumal on võrratu! Soovin, et kõik kogeksid Tema imetegevat väge ja usuksid, et ei ole midagi, mida Tema ei saaks meie heaks teha, kui me end täielikult Tema kätele oleme asetanud.