Õiguse nõudmine

Kes mäletab veel „Tõde ja õigust“, mida peetakse eesti kirjanduse üheks olulisemaks teoseks?

Mina lugesin seda viimati keskkoolis kohustusliku kirjandusena ja ma kahtlustan, et ka paljudel teistel on selle saagaga sarnane seis. Siiski teab iga eestlane selle põhipunkte ja esimese raamatu üheks läbivaks liiniks on see, kuidas Andres läbikäimises oma riukaliku naabri Pearuga õigust taga nõuab, esialgu tõega ja viimaks valega, kuna teised pigem teda kui Pearut õiguse mõistmises usaldavad.

Üht tubli kristlast paneb see kindlasti pead vangutama, sest valega õiguse taga nõudmine on ju sisulises vastuolus õiguse definitsiooniga.

Üksvahe lugesin ma Piiblit selle tegelaste lugude kaupa ja püüdsin kirja panna mõtted, mida konkreetse tegelase lugu mulle ütles. See oli minu jaoks põnev harjutus, sest ma avastasin nende kohta palju huvitavat, mida ma varem ei olnud tähele pannud ja see oli õpetlik. Tegelikult oli mul selle kohta ka väike tagamõte: lootuses kokku panna 365 lugu oleks see ju hästi passinud ühe aasta hommikusteks pühendushetkedeks. Piibel on nii viljakas isikute poolest, kes on ühtviisi erinevad ja teisest küljest nii inimlikult sarnased, nii et äratundmist ja mõtteainet on siin palju.

Juuda lugu

Nende paljude tegelaste seas on Juuda, Jaakobi poeg, üks, kelle eluseikade kohta on omajagu kirjutatud. Kaardistades enda jaoks Juuda lugu, täheldasin üht läbivat joont. Tema elu üle mõtiskledes panin kirja järgmised mõtted:

Kes meist ei sooviks, et õigus võidutseks? Eriti enda puhul, teiste puhul pole see nii oluline. Jalgpalli MM näitas taaskord, et fännid olid nõus “omadele“ kõik andeks andma ja “teistele“ nõudma karistust ka väljamõeldud pattudes. Interneti kommentaariumid olid täis vaidlusi selle üle, kas värav löödi suluseisust või mitte, kas kollase ja punase kaardi andmine oli õiglus või ülekohus. Tihtipeale sõltus seisukoht sellest, kelle poolt kommentaator oli.

Juuda oli õiguse suhtes tundliku närviga. Aga mitte alati, mitte siis, kui see talle kasulik polnud. Kui vennad olid Joosepi kinni võtnud ja visanud tühja kaevu surema, siis tuli Juuda välja seisukohaga, et venna tapmine ei ole õige – ikkagi nende oma liha ja veri. Aga polnud kasulik ka Joosep niisama koju saata – küll isa pahandaks, kuuldes nende tegutsemisest; seega müüdi väikevend Juuda mahitusel Egiptusesse orjaks.

Vahepeal võttis Juuda naise, kes sünnitas talle kolm poega. Vanimale pojale Eerile võttis Juuda naiseks Taamari nimelise tütarlapse. Eer suri ning valitseva õiguse järgi pidi vanuselt järgmine poeg Taamari endale võtma, et tagada Eeri soo järjepidevus. Oonan aga polnud sellest sugugi huvitatud. Ka tema suri. Juuda lubas küll Taamarile, et ta saab kolmanda poja Seela naiseks, nii nagu oli õige, kuid tegelikult polnud tal seda kavas, sest mingil põhjusel arvas, ta et poegade surmas pole süüdi nende jumalakartmatud elukombed, vaid Taamar. Nii jäi minia elama oma isa juurde, lootuseta tulevikule – kes oleks tahtnud endale leske, kelle mehed järjepanu surevad.

Oli näha, et Juuda polnud suutnud oma kaanani soost perele edasi anda jumalikke väärtusi, see oli ka põhjus, miks Jumal oli lasknud Juuda poegadel surra. Nii küpses Taamaril plaan, mille peale üksnes kaananlanna võis tulla. Ta riietas end prostituudiks, võlus ära sinnakanti reisinud Juuda ja magas temaga. Loomulikult teadis Juuda, et see polnud õige käitumine, kuid ta ei hoolinud sellest – tema enda naine oli hiljuti surnud, mehelikud vajadused tahtsid rahuldamist, sugulastest tunnistajaid aga ei olnud.

Tegu tehtud, jättis Juuda arvatavale prostituudile pandiks mõned isiklikud asjad, kui ta aga neid lunastama läks, ei leidnud ta kahjuks seda prostituuti üles. Küll aga kuulis ta sellest, et minia Taamar on hooranud ja rasedaks jäänud. Nüüd pidi Juuda õiguse maksma panema – selline patune naine tuli hukata, ei võinud ju tema perre jääda sellist rüvedat häbiplekki. Oma üllatuseks leidis Juuda oma minia käest prostituudile antud pandi ning mees pidi tunnistama, et Taamar on temast õigem ja löönud teda ta enda relvaga – käituda õigesti siis, kui see on kasulik.

Saabus näljaaeg, vennad olid läinud Egiptusesse leivavilja ostma ning nendele tundmatu asevalitseja Joosep oli lavastanud süüdlaseks Benjamini ja nõudis tema vangistamist. Nüüd ei käitunud Juuda enam nii, nagu oli õige ja kasulik – jätta süüdlane vangi ja ise terve nahaga koju naasta. Ta pakkus ennast väikevenna asemele vangi, et säästa teda ja isa. Ja nii tegi ta seda, mis oli tegelikult õige – see oli see, mis andis Joosepile teada, et vennad on muutunud ja päästis peresuhted.

Kas ei käitu me teinekord Juuda sarnaselt? Ma loodan, et mitte selles mõttes, et oleksime õigustanud selliseid sigadusi kui tema, aga põhimõtteliselt nõudnud õigust taga siis, kui see meile endale on olnud kasulik, aga mitte tingimata vastasel juhul. Ning hoiaks Jumal, et me ei käituks nagu Mäe Andres, kes oma õigust valskusega pidas heaks saavutada.

Missugused on minu motiivid?

Ma olen enda puhul tähele pannud, et see õiguse nõudmine või enda õigustamine ei tulene alati parimatest motiividest. Soov õigust taga nõuda on vahel seotud hoopis sellega, kuidas ma tahan välja paista teistele ja iseendale. Ei ole ju meeldiv jääda lolliks või süüdi ja siis tuleb see ebameeldiv küsimus kuhugi varju viia. Nii on sellistel juhtudel hea lahendus peita see kellegi teise suurema süü alla ning leida üles enda õigus, mis oleks heaks vabanduseks praegusel juhul. Kui keegi mind haavab, siis nõuab õigus, et ta vabandaks, aga minu haavamised ei loe, sest keegi normaalne ei solvu ju selliste asjade peale.

Kristusesse kasvades jäävad need olukorrad harvemaks. Kristuses näeme ja mõistame, et meie enda õigus pole midagi väärt ja kuidagi väärt pole ka püüded seda kellegi teise arvel upitada. Kasvades peaksime nägema üha rohkem teiste õigust ja vastavalt reageerima oma kõnes ja tegudes. Peame õppima reageerima mitte end õigustades, vaid mõtlema ja analüüsima, nägema suuremat pilti.

Ma tahaksin minna veel sammu kaugemale. Ma usun, et tihti näitab meie õigust see, kui me oma õigusest lahti laseme, ükskõik kui kallis see meile ka poleks. Me võime olla suuremeelsed ja jätta kaasinimesele tema arvamuse õigusest, isegi kui me siiralt ja objektiivselt teame, et see pole õige. Loomulikult ei saa me järele anda põhimõttelistes küsimustes, aga ma kardan, et mitte alati pole meie õigusenõudmised põhimõttega seotud.

Jeesus andis jüngritele nõu otsida esmalt Jumala riiki ja Tema õigust, siis antakse kõik muu kauba peale. Ta ütles seda küll peamiselt seoses materiaalsete hüvede pärast muretsemisega, aga ma usun, et seda võiks väga hästi kasutada ka meie oma õiguse pärast muretsemise kontekstis. Kui me otsime esmalt Jumala õigust, siis meie isekad õigusenõudmised jäävad tahaplaanile ning esile tuleb tõeline õigus, mida Jumal meilt ootab – helde ja armastusest motiveeritud elu.