Lapsena teadsin täiesti kindlalt vaid kahte asja: valu ja armastust. Kannatamine määratles minu elu. Meie väikest kodu ründasid jubedused: viha ja narkootikumid, minu ema kannatas pideva vägivalla all. Aga kõige selle sees oli vastandina salapära. Oli armastus.
Ma armastasin oma ema ja ma teadsin, et ta armastas ka mind. Ma armastasin oma nooremaid vendi ja oma väikest õde. Kasvades mõtlesin palju kannatuse ja armastuse kontrasti üle.
Ema muutub imelikuks
Kerin kiiresti mõne aasta edasi: minu ema tuli ühel päeval koju teatega, et ta on „uuestisündinud seitsmenda päeva adventist“, mida iganes see tähendas. Ta ütles, naeratus näol: „Edaspidi olete kõik taimetoitlased ja te ei vaata enam kunagi telerit.“ Mis oli emaga juhtunud? Kas temaga saab kõik korda? Kas meiega saab kõik korda? Või sureme kõik multikate ja, nagu tema ütles, „lihaliku toidu“ puuduse kätte? Aga me saime üsna pea teada, mis oli temaga juhtunud. Meie linna oli tulnud kummaline inimene, keda nimetati evangelistiks ja kes oli meie ema kergeuskliku pea täitnud veidrate uute ideedega.
Meie kodus ei olnud varem kunagi mainitud Jumalat, aga ema oli kuulnud Piiblit nimetatavat Jumala Sõnaks. Evangelist pidi vaid tsiteerima piiblisalme, lisades autoriteeditundega, et Piibel ütleb, mis andis selgelt mõista: seega, sa pead. Ema võttis vastu selle, mida piiblimees talle rääkis, sai ristitud ja tõi üsna kohe evangelisti minu juurde. Ent evangelisti meelehärmiks suutsin mina tema piiblijutu peale talle lihtsalt otsa vaadata – pilguga, mis ütleb: ja mis siis?
Minu eesmärk ei olnud olla lugupidamatu. Minu meelest oli Piibel lisandus kirjandusele, nagu Shakespeare ja Dickens. Evangelist, kes oli tuntud selle poolest, et ristis igaühe, kes teda vähegi kuulas, ütles oma kogudusele: „Kui ma olen üldse kohanud hinge, kelle osas olen kaotanud lootuse, siis on see Ty Gibson.“ Ta oli alla andnud.
Empaatia võidukäik
Ema ei andnud alla. Varsti tuli meie koju noortepastor, et minuga sõbruneda. Ta püüdis olla lahe. See oli imelik. Aga ta oli teistsugune kui see teine mees. Ta ei tulnud minu juurde oma autoritaarsete religioossete teadaannetega. Aga mõte Jumalast oli minu silmis siiski naeruväärne. Et vabastada see mees jõupingutustest võita minu hing, ladusin tema ette kogu oma uskmatuse.
„Kuule, sinu meelest on mõte Jumalast uskumist väärt, aga minu meelest mitte. Vaata seda maailma. Ma ei armasta kõiki, nagu Jumal sinu sõnade järgi armastab, aga kui ma näeksin lapsi nälgimas, siis ma annaksin neile süüa. Ma ei ole kõikvõimas, nagu sinu sõnade järgi on Jumal, aga kui ma näeksin, et mees peksab oma naist, siis ma peataksin selle koletise. Nii et ära räägi mulle Jumalast, sest 2 + 2 = 4, mitte 56 ja mõte Jumalast ei kattu reaalsusega.“
„Jah, maailm on tõesti hull koht,“ ütles ta, „ja ma ei mõista, miks Jumal laseb sel edasi kesta.“ Sel hetkel tundsin selle mehe vastu veidi austust. Vähemalt oli ta võimeline seda maailma nägema ja tundma nii, nagu mina nägin ja tundsin. Ta lubas, et ei tüüta mind enam, kui ma loen läbi esimese peatüki raamatust, mille ema oli ühe koguduseinimese käest saanud. Missugune tehing!
Uus võrrand
„Avasin selle päeva õhtul vastumeelselt raamatu ja lugesin esimese lause: „Jumal on armastus“ (1Jh 4:8). Ma pööritasin oma silmi ja ohkasin: „Hakkab pihta.“ Aga ajaks, mil ma olin peatüki lõpetanud, oli minu peas kuju võtnud lihtne järeldus, millel oli väga suur selgitusjõud: armastus → vabadus → risk.
Armastus vajab eksisteerimiseks vabadust, aga vabadus kannab endas riski, et olukord võib kujuneda armastuse vastu. Ma seedisin seda ülevoolavat mõtet ja mõtlesin: vau. Järsku hakkas kõik selginema. Emotsionaalne koorem, mida olin kogu ome elu tundnud, hakkas minu südamest ära hõljuma. Paari tunni kestel joonistus minu mõtetes täiesti uus reaalsustaju: „Jumal on armastus“.
Need olid minu elu esimesed teoloogilised sõnad. Need sõnad ja sealt edasi kanduva reaalsustaju andis mulle adventism. Ma vajasin viisi, kuidas mõista diametraalselt erinevaid jõude – isekust ja armastust –, mis ilmselgelt inimese sees sõdisid. Ma vajasin viisi, kuidas mõista meie maailma, mis on pisarate ja verega läbi imbunud. Teisisõnu, ma vajasin maailmavaadet. Ja just selle adventism mulle andiski.
Maailmavaated
Igaühel on maailmavaade – lääts, mille kaudu inimene püüab elu mõtestada. Ent olukorras, kus meie maailmas elab 7,3 miljardit inimest ja eksisteerib sadu religioone ning filosoofiaid, on vaid viis peamist ususüsteemi.
Naturalism – ateistlik maailmapilt – ütleb, et sellist asja, sellist moraalikategooriat nagu kurjus ei ole olemas. On vaid looduslik protsess. Kannatamine on selle protsessi osa ja on vajalik, et evolutsiooni käigus saaksid esile tulla tugevad ning elimineeritud nõrgad. Inimesed on arenevad loomad, keda juhivad looduslikud protsessid ning seepärast ei ole neil tegelikult vaba tahet. Kõik ettekujutused õigest ja valest, armastusest ja vihkamisest, armust ja õiglusest ning vastutusest kõrgema võimu ees on kultuurilised konstruktsioonid, millel ei ole reaalsuses endas mingit tõelist alust.
Panteism – kõiges-on-jumal-ideoloogia – ütleb, et ei ole olemas isikulist Jumalat, mis eksisteeriks lahus materiaalsest maailmast. Loodus jõustab kollektiivse teadlikkuse jumalikkusest. Kurjus on looduses tasakaalustav jõud ja kannatus on igavese elutsükli osa. Panteism on naturalismi vaimline versioon.
Deterministlik teism – kontrolli maailmavaade – ütleb, et Jumala peamine iseloomustaja on võim ja Tema peamine eesmärk on kontrollida. Jumal määrab ära kõik sündmused, nii head kui halvad, kaasa arvatud iga inimese igavese saatuse, olgu see siis taevas või põrgus. Inimesed on Jumala suveräänse tahte objektid ja neil ei ole vaba tahet. Kurjus ja kannatused on Jumala poolt ellu kutsutud Tema salapäraste eesmärkide täitmiseks.
Lepitav teism – mõõdukas maailmavaade – ütleb, et Jumala peamine iseloomustaja on viha. Kui me püüame piisavalt, võivad meie kuulekad teod Tema meelehea ära teenida ja vähendada Tema viha. Kannatusi orkestreerib Jumal, et Ta saaks ellu viia oma tahet.
Heatahtlik teism – armastuse ja vabaduse maailmavaade – ütleb, et Jumala peamine iseloomustaja on armastus ja Tema eesmärk on, et me võtaksime Tema armastuse vabatahtlikult vastu. Kurjus ja kannatused tulevad sellest, kui me kasutame vaba tahet vääriti ning lunastusplaan on vahend, millega Jumal hävitab vaba tahet kaitstes siit maailmast kurjuse.
Maailmavaade on oluline
Olgu, aga miks on maailmavaade oluline? Sellepärast, et lähtuvalt sellest, mida inimene usub reaalsuse kohta, kujuneb tema iseloom, käitumismustrid ja suhtedünaamikad. Maailmavaade ei ole ebaoluline. Iga maailmavaade sisaldab psühholoogilist mustrit, mis joonistab elukvaliteedi. Ellen White’i sõnadega: „Vaimulikku elu kujundab see, kuidas tajume Jumalat. Kui me hindame vigast arusaamist Tema iseloomust, saab meie hing viga.“*
Adventism teoloogilise süsteemina langeb heatahtliku teismi kategooriasse. Ma arvan, et advetismil on avastamata võimekust näidata maailmale kõigist mõeldavaist heatahtlikest teismidest kõige kaalukamat, sidusamat ja kõige järjekindlamat tõlgendust.
Lubage mul selgitada. Selle artikli eesmärk on joonistada pilt sellest visioonist, mis on adventismi teoloogilises portfoolios. See ei ole etteheide sellest, kuidas me ei ole suutnud seda potentsiaali rakendada. Kindlasti on neid, kes reageerivad loetule umbes nõnda: „Mida? See ei ole adventism, nagu mina seda tunnen.“ Teile soovin öelda, et igasuguse olukorra muutmise esimene samm on sõnastada positiivses toonis see, mis võiks olla, ning hakata käituma viisil, mida me soovime tõeks saavat.
Niisiis, missugune võiks see teoloogiline visioon olla?
Jumal
Kui me alustame eeldusega, et „Jumal on armastus“, seisame kõige ilusama kujuteldava uskumuse ees. Öelda, et Jumal on armastus, on sama, kui ütleme, et Jumal on oma olemuselt teisekeskne ja ennastohverdav. See idee on otseses mõttes hingemattev. Sellelt aluselt tõukub kolmainsuse doktriin. Sellega peame silmas, et Jumal Jumalana on mis tahes loodolevusest eraldiseisev armastus; et Jumal on armastus jumaliku reaalsuse parameetrite järgi, enne ja üle kõigist muudest teguritest; et Jumal ei ole kunagi eksisteerinud ontoloogilises eraldatuse seisundis, kus ei oleks olnud keskendatust teisele. Seega, kolmainsus on doktriin, mis ütleb meile, et Jumal on Jumalana olnud alati rohkem kui üks ja on ometi üks. Jumala tundmine sellises valguses on ratsionaalselt kaalukas ja emotsionaalselt rahuldustpakkuv.
Loomine
Et Jumal on armastus, nähtub sellest, et Jumalat ajendas teisi, kellega jagada armastusest käivitatud õndsust, looma Tema enda teisekeskne loomus. Me usume, et loomises materialiseerus Jumala armastus. Et armastus saaks loomises olemas olla, pidi süsteemi kindlasti sisse ehitatama vaba tahe. Armastus on määratluse järgi vabatahtlik. Kui Pühakiri ütleb, et Jumal lõi inimese „oma näo järgi“, tähendab see, et inimesed on psühholoogiliselt, emotsionaalselt ja tahteliselt loodud teisekeskseks.
Ent siinsamas saab kohe selgeks, et vabal tahtel on võimalik pahupool. Kui me oleme vabad üksteist armastama, siis oleme vabad elama ka iseendale, oleme vabad üksteisele haiget tegema.
Pattulangemine
Jumal on armastus ning sellest tulenevalt ei rakenda Jumal oma loodu üle ahistavat kontrolli. Riskist, mis vaba tahtega kaasnes, saadi teadlikuks nii inimeste kui inglite traagilisel langemisel. Selle tagajärjel leiame endid hea ja kurja vahelise suure võitluse piinades, teisekesksuse ja enesekesksuse vahelises vastuolus. Meie truuduse pärast võitleb kaks diametraalselt vastandlikku olemasolumudelit.
Patt ei tähenda üksnes Jumala suveräänse võimu poolt sätestatud reeglite rikkumist, vaid ka selle suhte väärikuse rikkumist, mille Jumal iseseisvas armastuses lõi. Tõsiasi, et kurjus ja valu on olemas, ei ole tõend mitte Jumala võimu rakendamisest maa peal, vaid halvaks läinud vabast tahtest.
Lunastus
Taas: Jumal on armastus ja seepärast ei jäta Jumal meid pettuse ja hävingu küüsi. Jumal teadis, et hetkest, mil Ta meid lõi, armastab Ta meid rohkem kui iseennast. Ta teadis ka seda, et kui me pöördume armastusest isekuse poole, armastab Tema meid edasi iga hinna eest ning seab endale eesmärgiks meid enda hinnaga tagasi saada.
Näeme, et rist oli algusest peale Jumalal mõttes. Ja Ta lõi meid sellegipoolest! Patt on armastuse vastand. Sellisena on patt ka loomisvastane jõud, mis paiskab kõik, mille ta vallutab, kaosesse, kannatustesse ja surma. Lunastus on Jumala plaan taastada armastus kui inimkonna ainus eksisteerimisviis.
Seadus
Jumal on armastus ning seetõttu on Ta avaldanud meile oma iseloomu oma seaduse, kümne käsu kujul. Seadus ei ole isevaldsete reeglite nimekiri, millel pole reaalsuses kandepinda. Seadus kirjeldab seda, missugune on tegutsev armastus. Sellisena ei ole seadus mitte päästevahend, vaid ilmutus meie langenud loomusest, see peab meid äratama nägema meie vajadust Päästja järele.
Hingamispäev
Jumal on armastus ning sellest tulenevalt olema meie hingamispäevapidajad. Hingamispäev on osa reaalsusest, ajatsüklis ja inimese loomises. Hingamispäev räägib meile, kes on Jumal ja kes oleme meie suhtes Jumalaga. Tema on Looja ning meie loodolevused. Tema on Lunastaja ning meie lunastatud. Nii loomisel kui lunastusel viib Jumal töö lõpuni ja meie oleme tema andide vastuvõtjad. Hingamispäev on Jumala heatahtliku iseloomu iganädalane mälestamine, see tuletab meile igal seitsmendal päeval meelde, et me oleme olevused, kes puhkavad Tema ärateenimatus armastuses. Hingamispäeva tõde, kui me sellest aru saame, on seega antitees legalismile ja enesest sõltumisele.
Eshatoloogia
Jumal on armastus ning sellest tulenevalt on meie eshatoloogia keskmes jõu ja vabaduse kummardamise erinevus. Taanieli ja Ilmutusraamatu keskne mõte on, et religioosne süsteem, mis kasutab sunnimeetodeid, on täielik vastand Jumala iseloomule. Tõelise teenimise alus saab olla vaid armastus.
Pilt hakkab kuju võtma. Ma puudutan vaid pealispinda, aga pühamu ja kohtumõismise, surma ja põrgu, teise tulemise, millenniumi ja uue maaga on adventismil olemas teoloogiline materjal, millest ehitada maailmavaade, mis on ühtlasi ratsionaalselt veenev kui emotsionaalselt ligitõmbav ning võib sellisena valgustada kogu maa Jumala auga (Ilm 18:1).
Lihtsustatult on meie teoloogia selline: Jumal on armastus. Sellest eeldusest lähtudes võime formuleerida arusaama maailmast ja oma kohast selles, kurjuse ja kannatuste olemusest, põhimõtetest, millele Jumal on rajanud inimese päästmise aulise plaani.
Jumal on armastus kõige ilusamas, tähendurikkamas ja vabastavamas tähenduses, mida suudame ette kujutada. See on kõik. Ja seda on palju.
Ty Gibson on misjoniorganisatsiooni Light Bearers juht.
* Ellen G. White, in Review and Herald, 14. jaan 1890.
In English