"Kui antiikaja mittejuutlikul maailmal oleks olnud Piibel, siis selle Vana Testament oleks Homeros. Ja kui Homerosel oli midagi öelda ülestõusmise kohta, siis oli see päris selge: seda ei ole olemas.”i
Kristlus sündis maailma, milles selle keskne väide oli „teadaolevalt” vale. (Meenuta näiteks mitmete Kreeka filosoofide mõnitavad vastust Mars Hillil, kui Paulus rääkis Jeesuse ülestõusmisest (Apostlite teod 17:31-32). Väljaspool judaismi ei uskunud keegi ülestõusmisse, vähemalt sellisesse ülestõusmisse, mida Piibel defineerib.
See ei tähenda, et antiikmaailmas ei olnud surmajärgse elu kontseptsiooni. Kui Homeros oli hellenistliku maailma Vana Testament, siis selle Uueks Testamendiks oli Platon. Platonil ei olnud mingid vajadust ülestõusmise järele, kuna tema arusaama kohaselt oli inimene jagatud kahte eraldi ossa: surelik, materiaalne ihu ning surematu, mittemateriaalne hing, mis elab edasi pärast surma. Seega Platoni jaoks mõjutas surm ainult ihu ja mitte hinge.
Ülestõusmine ei ole üldine termin kõigi surmajärgse elu vormide kohta; see viitab konkreetselt arusaamale, et surnute praegune olek asendatakse tulevase olekuga, millises nad on veelkord elavas ihus. See ei ole surma ümberdefineerimine, vaid surma tagasivõtmine või võitmine, ihuliku elu taastamine, kui see on kadunud. Kuigi ülestõusnud ihu võib mitmel viisil erineda, on see sama materiaalne, kui esimene ihu, tavaliselt tõuseb sealt, kuhu vana ihu on pandud, kannab riideid ja omab eelmise elu äratuntavaid, füüsilisi omadusi. Ülestõusmine selle täielikus mõttes eeldab uskumust, et inimolevused on terviklikud isikud, ühise ihu, hinge ja vaimuga. See tähendab, et Seitsmenda Päeva Adventistide arusaama kohaselt, on ülestõusmine hädavajalik selleks, et kogeda elu pärast hauda.
Antiikaja arusaama kohaselt juhtub pärast surma palju asju, kuid ihulik ülestõusmine ei ole nende seas. Ihulik ülestõusmine ei olnud osa paganlikust tulevikulootusest. Surm oli ühesuunaline tänav: Sa võid minna mööda tänavat, mis juhib surma poole, kuid kui sa oled sinna jõudnud, siis sa ei saa tagasi tulla. Antiikkreeklased pidasid võimalikus, et ülestõusmine võib ilmneda isoleeritud imena, kuid need on kas väljamõeldised või rohkem elustamised, kui ehtsad ülestõusmised.
Tõelise ülestõusmise idee, eriti üldisest ülestõusmisest maailma lõpus, oli kreeklaste jaoks võõras. See tähendab, et see, mis juhtus Jeesusega, ei olnud juhtunud mitte kellegi teisega antiikmaailmas. Eriti rabav on aga ilmselgelt surnute surma tagasipööramise plahvatuslik levik paganlikus antiikmaailmas, mis sai alguse esimese sajandi kespaigast ning jätkus seejärel sajandeid. On väga tõenäoline, et need said mõjutatud Jeesuse ülestõusmise loost Uues Testamendis.
Ülestõusmine Vanas Testamendis – üldine pilt
Neile, kes on harjunud lugema Vana Testamenti läbi Uue Testamendi prillide, võib tulla üllatusena, et suur osa Vanast Testamendist on nagu Homeros. Kasutades Iiobi sõnu: „Elu on otsekui tuuleiil; ...ei tõuse ka see, kes läheb alla surmavalda. Ta ei tule enam tagasi oma kotta...” (Iiobi 7:7,9,10) „Sest puulgi on lootus: kui ta maha raiutakse, siis ta võrsub taas... nõnda heidab inimene magama ega tõuse enam. Enne kui taevaid pole enam, nad ei ärka, neid ei äratata unest.” (14:7,12) Sellised sõnad tunduvad väga ühesuunalise tänava moodi.
Vana Testamendi autorid ei olnud sellest väga häiritud. Vana Testamendi iisraellased olid seotud eluga, nad ei kulutanud liigselt energiat unistades tulevasest elust. Nagu Iiob, olid nad huvitatud Jumala kohtumõistmise tulemusest siin ja praegu. Nad ei uskunud, et inimestel on sünnipärane surematus, selle asemel uskusid nad, et elu tuleb Jumalalt (1. Moosese 2:79) ja pöördub tema juurde tagasi (Koguja 12:7) ja et surnud kaotavad teadvuse ja et neil ei ole enam kunagi osa sellest, mis toimub päikese all (Koguja 9:5,6). Sheol või haud, oli koht, kuhu läheb surres terve inimene. See ei ole koht, kus on olemas teadvus või millel on eesmärk
Seega, suuremas osas Vanas Testamendis ülestõusmisest parimal juhul ei räägita. On olemas kaks-kolm suhteliselt selget teksti (Taanieli 12:2,3; Jesaja 26:19; Iiobi 19:25-27) koos mitmete vihjetega, mis lõpuks puhkevad täide õide ülestõusmise kindluses, mis väljendub esimese sajandi judaismis. Vaatame lähemalt, mida räägivad need Vanas Testamendis toodud tõendid ülestõusmise kohta ja kuidas tekkis usk ülestõusmisesse?
Konkreetsed Vana Testamendi tekstid
Kõige selgem viide ihuliku ülestõusmise kohta Vanas Testamendis on kirjas apokalüptilises kontekstis Taanieli 12:2 Ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed „igaveseks eluks” ja teised „teotuseks, igaveseks põlastuseks”. Seejärel viidatakse kolmandas salmis esimesele, neist kahest ülestõusmisest, öeldes, et „mõistlikud” paistavad nagu taevalaotuse hiilgus, ja need, kes saadavad paljusid õiguse teele, otsekui tähed ikka ja igavesti. See ettekuulutus ülestõusmisest lõpetab Taanieli raamatus Jumala rahvale antud pika tõotuste loetelu, kus tõotatakse jumalikku kuningriiki (2:35,44,45), räägitakse pääsemisest surmaga silmitsi seistes (Taanieli 3 ja 6), Inimese poja õigeksmõistmisest (7:13,14) ja Messia tulekust (9:24-27). Nii on ihude päästmine surma käest seotud täieliku Jumala inimese õigeksmõistmisega.
Ei ole koheselt selge, kas sõna, „paljud” tähendab ainult osalist ülestõusmist või kas seda kasutatakse samatähenduslikult sõnaga „kõik”. Kuid selle artikli kontekstis on eriliselt tähelepanuväärne tõsiasi, et Taanieli 12:2 ja 3 viitavad varasematele Vana Testamendi salmidele (nagu näiteks Jesaja 26:19; 53:10-12; 65:20-22; 66:24) andes ihuliku ülestõusmise tähenduse salmidele, mida võiks muidu lugeda muudmoodi.
Teine selgematest ihulise ülestõusmise väljendustest Vanas Testamendis on leitav Jesaja 26:19. Jesaja raamatu peatükid 24-27 on apokalüptilisemad, kui teised eksiilieelsed prohvetite kirjutised, visioneerides pilti terve kosmose uuendamisest. See lõik on segu ühelt poolt hukatusest ja halamisest ja teiselt poolt usaldusest ja kiitusest. Lootus, mis väljendub Jesaja 26:19 on välja toodud ka salmides Jesaja 26:7-8, kus Kõigeväeline Issand hävitab /.../ loori, mis looritab kõiki rahvaid, ja katte, mis katab kõiki paganaid. Ta neelab surma ära igaveseks ajaks. 26:19 kontekst on toodud salmides 13-15, kus Jumala rahva vaenlased on nüüd lõplikult ja täielikult surnud. Kuid selle kontrastiks: sinu surnud ärkavad ellu, minu laibad tõusevad üles. Ärgake ja hõisake, põrmus lamajad! Ihu ülestõusmine on siin väga selgelt esitatud, kuid siingi ei leidu ühtegi viidet õelate ülestõusmisele. Samuti on tähelepanuväärne, et Jesaja 26:19 kasutab keelt, mis on leitav ka varasemates, mitmetähenduslikemates tekstides, nagu Hoosea 6:1-3
Kolmas Vana Testamendi tekst, mida peetakse laialdaselt ihuliku ülestõusmise kirjeldajaks, on samuti kõige vastuolulisem neist kolmest: Iiboi 19:25-27. Kuigi sellest lõigus on selgeid probleeme, usub John C. Brunt, et [Iiobi] veendumus elusse pärast surma on selge. Iiob väljendab kindlust, et Jumal on tema „Lunastaja” viimastel päevadel (s. 25). Selle tähendust on selgitatud 26. salmis, väga keerulise keelekasutusega, mida võib tõlkida kui: Pärast seda kui mu nahk on niimoodi hävitatud, saan ma ikkagi oma lihas näha Jumalat.1 Selle salmi kontekstiks on Iiobi suutmatus leida õiglust ja teadmine, et kõik tema sõbrad ja pereliikmed on teda maha jätnud. Kuid 25. salmis meeleolu muutub ja Iiob väljendab kindlust, et tema Lunastaja vabastab ta ühel päeval süüdistustest. Selline õigeksmõistmine eeldab kohtumõistmist ja ihulikku ülestõusmist, seega hoolimata tõlkeraskustest on tõenäoline, et Iiobi 19. peatükis mõeldakse ihulikku ülestõusmist, kuigi selle lõigu puhul ei saa rääkida selgesõnalisusest.
Ülestõusmise kuulutajad Vanas Testamendis
Lisaks selgematele ihuliku ülestõusmise tekstidele Vanas Testamendis on mitmeid intrigeerivaid vihjeid, mis võivad olla varase judaismi ja kristluse tavaliseks arusaamaks. Kaks kõige huvitavamat on Jesaja 53. ja Hesekieli 37. peatükis
Hesekieli 37. peatükis on Jumala elutaastamise võime asetatud rahva, kui terviku peale, hoides niimoodi ülal Vana Testamendi kogukonnale orienteeritud maailmavaadet. Prohvet näeb orgu, mis on täis kuivanud luid. Ta prohveteerib luudele ja need tulevad kokku, elu hingatakse nendesse ja nad elavad taas (Hs 37:1-10). 11. salmil tõlgendatakse seda kui metafoori Iisraeli taastamisest pärast vangipõlve. Kuid sõna „haud” korduv kasutamine salmides 12 ja 13 räägib mõne uurija arvates, et siin minnakse vangipõlvest kaugemale, ja räägitakse nende rahva liikmete ülesäratamisest, kes on surnud. Vähim, millest see tekst räägib, on aga see, et arusaam ülesäratamisest ei olnud Iisraeli jaoks tundmatu, kuigi sellest räägiti harva konkreetsetes terminites.
Jesaja 53. peatükk on üks mitmest „Sulase laulust” Jesaja raamatu lõpuosas. Ei ole alati selge, kas need laulud on metafoorid Iisraeli kui kogukonna tulevastest kannatustest või viited kellelegi, kes kannatab nende nimel. Sarnaselt Hesekieli raamatu 37. peatükiga saab surma ja ihuliku ülesäratamise keelt tõlgendada metafoorina eksiilist ja terve rahva tagasipöördumisest. Kuid Jesaja 53:7-12 tundub rääkivat palju enamast. Kuigi siin ei ole mainitud konkreetselt ülesäratamist, räägivad salmid 7-9, et sulane sureb ja maetakse ning salmid 10-12 kinnitavad, et pärast seda ilmub ta võidukana. Seega varaste kristlaste poolt Jesaja 53. peatüki kasutamine Jeesuse surma ja ülestõusmise kirjeldajana on eksegeetiliselt kaitstav. Kuid veel enam – mitmed vihjed Jesaja 53. ja Taanieli 12:2-3 tekstidele pakuvad kinnitust, et veel kaua enne Jeesuse aega olid vähemalt mõned juudid näinud Jesaja 53. peatükki ettekuulutusena ülestõusmisest. Jesaja 53. peatükis saab usust, et Iisraeli Jumal taastab rahva pärast vangipõlve usk, et Ta taastab rahva esindajad pärast surma. Seega Jesaja 53. peatükk tundub olevat üleminek rahvusliku ja ihulise taastamise vahel.
Hoosea, üks kahest varaseimast kirjutavast prohvetist on kirja pannud mõned intrigeerivad vihjed ülestõusmisele. Hoosea 13:14, rääkides Efraimile (põhja-Iisrael) küsib ta: Kas peaksin nad vabastama põrgu käest? Kas peaksin nad lunastama surmast? Surm, kus on su okkad? Põrguhaud (Sheol), kus on su astel? Heebreakeelne vihje on tegelikult arusaam, et Jumal ei tõsta Iisraeli põhjakuningriiki surmast, kuid Septuaginta ja Uus Testament (1. Korintose 15:54-55) võtavad seda lõiku positiivses võtmes. John Day on veenvalt näidanud, et Jesaja 26:19, suhteliselt selge ülestõusmise tekst viitab otseselt Hoosea 13:14.
Teine vihje on Hoosea 6:1-3. Mõtet ellutoomisest kolmandal päeval on korratud hilisemates salmides, nagu 1. Korintose 15:4. See võis olla ka Taanieli mõttes, kui ta kirjutas oma ülestõusmise lõigu Taanieli 12. peatükis. Et ellu toomisele eelneb „maha löömine” on ülestõusmise keel. Kuigi oma algses kontekstis on Hoosea 6:1-3 tõenäoliselt kaananlaste religioossetele ootustele tugineva ebapiisava palve pilkamine, näitavad nii Hoosea 6 kui 13, et mõte ülestõusmisest oli Iisraelis selgelt olemas juba nii vara kui 8. sajandil.
Vanas Testamendis leidub ka teisi vihjeid ülestõusmise kohta. Eelija ja Eliisaga seotud lugudes on mitmeid näiteid ihulikust ülestõusmisest. Võib-olla on need juhtumid mõjutanud Hoosea raamatu keelt, mis kirjutati samas piirkonnas vähem kui sada astat hiljem. On ka ebatavalised lood Eenokist ja Eelijast, kelle puhul oli surematusse teistsugune tee, kui läbi surma. Leidub sagedasi lootuse väljendusi, et kord tuleb pääsemine Sheolist. Ja hiljem mõisteti Toorat ennast pakkumas mitmeid ülestõusmise kuulutusi. Seega meie vaatenurgast ei ole Vana Testamendi pilt ülestõusmisest mitte nii tühi, kui alguses võis tunduda.
Tee ülestõusmisse
See Vana Testamendi andmete uurimine tõstatab ajaloolise küsimuse kust tuli ülestõusmine Iisraelis. Selged viited ülestõusmisele on harvad ja enamus viiteid võib mõista metafooridena eksiilist ja häbist tagasipöördumise kohta. Millal ja miks hakkas Jumal pöörama Iisraeli silmi rahvusliku ülestõusmise ootusest ihu ülestõusmise isikliku lootuse poole?
Õpetlased, kes kasutavad Vana Testamendi tõlgendamisel naturalistlikku, arengulist lähenemist, näevad seda muutust suhteliselt hilises ajas. Nad näevad Iiobi 19. peatükki kirjutatud mitte Moosese poolt vaid umbes eksiili ajal või pärast seda. Igal juhul näevad nad Iiobi teksti rääkivat ihulikust ülestõusmisest parimal juhul ebamääraselt. Samuti dateerivad nad Taanieli ja Jesaja apokalüpsise (Jesaja 24-27 peatükk) 2-3. sajandil e.Kr tehtud lisanduseks Vana Testamendi kaanonisse. Kriitika konsensus on seega, et ihulik ülestõusmine oli Iisraelis hiline areng, mida selgelt tunnistati mõned sajandid peale eksiili.
Neid kriitilisi eeldusi arvesse võttes on sageli eeldatud, et usk ihulikku ülestõusmisesse kerkis iisraellaste seas seoses nende kokkupuutega zoroastrismiga Pärsia õukonnas. Kuid selle arusaama populaarsus on õpetlaste seas vähenenud. Kõigepealt, nagu varem mainitud, ülestõusmise keelt ei kasutata mitte ainult Hesekieli 37. peatükis vaid ka Hoosea raamatus 8. sajandil e.Kr. Ja Hesekieli lugu surntudest, kes tõusevad oma haudadest ei saa olla seotud zoroastrismiga, kuna pärslased ei matnud oma surnuid vaid jätsid nad pigem nähtavale. Samuti on iisraellaste usk ülestõusmisse kõike muud kui dualistlik, mis on zoroastrismi õpetuse tuumaks.
Hiljuti on populaarsemaks muutunud vaade, et iisraellaste usk ülestõusmisesse on välja kasvanud Baali suremisest ja tõusust kaananlaste mütoloogias. Kuigi see lähenemine on usutavam ajaloolise järjepidevuse alusel, on seda samuti ebatõenäoline pidada Iisraeli ülestõusmise usu peamiseks põhjuseks. Esiteks ei ole mingit põhjust uskuda, et kaananlased oleks kunagi oma jumaluste ülestõusmist endale üle kandnud. See on samuti küsitav eksiili suurema pildi valguses. Kui iisraeli eksiil oli otsene tagajärg paganjumalate ja loodusreligioonidega kompromissi tegemisele, siis miks pidid prohvetid, kes tõotasid tagasipöördumist laenama oma keskse pildi neist samadest religioonidest?
Kui võtta aluseks Taanieli ja Jesaja raamatu piibellik ajajoon, siis kerkib esile teistsugune trajektoor. Hooseaga hakkavad juba ammu Moosese raamatutesse külvatud ülestõusmise seemned idanema kui metafoorid Iisraeli kui rahva uuestisünnist. Jesaja apokalüpsises (Jesaja 24-27) võtab selgemad piirjooned ihulik ülestõusmine (millele viitab ka Jesaja 53. peatükk). Eksiili ajal seostavad Taaniel ja Hesekiel ülestõusmise keele mitte ainult rahva tagasipöördumisega vaid ka vähemalt mõne minevikus surnud inimese hauast tagasitulekuga. Selle trajektoori järgi on tõenäolisem, et Zoroaster võttis ülestõusmise idee Taanielilt, mitte vastupidi.
Kui ihulik ülestõusmine on usutav areng Vana Testamendi tõendite kohaselt, siis millised tegurid viisid selle arenginu? Neid on mitmeid. Esiteks, usk loomisesse. Kui Jumal on füüsilise elu lõplik allikas, siis on ilmselt paratamatu, et inimesed võiksid hakata uskuma, et sama Jumal on piisavalt võimas elu lõpetama ja seda ka taastama (5. Moosese 32:39, 1. Saamueli 2:6). Tema lõi ja seega võib Ta ka taasluua. Ja tõesti, mõned vaadeldud ülestõusmise tekstid sisaldavad tugevaid viiteid 1. Moosese loomislugudesse. Neis lugudes lõi Jahve esimesed inimesed mullast, puhus Aadamasse oma enda hingeõhku (1. Moosese 2:7). Seda keelt korratakse seoses surmaga 1. Moosese 3:19; kui Jumal võtab oma hinguse ära, saab inimesest taas muld. Veel enam, Aadama ja Eeva Eedeni aiast väljaajamine on esimene viide Iisraeli tulevasele vangipõlvele. Seega on rahvuse ja ihu saatused algses loomisloos kokku seotud.
Teine ülestõusmisse uskumise juur on tõotustes Jumala armastuse ja ustavuse kohta Iisraeli vastu. Kui Jumala armastus ja ustavus on ainult selle elu jaoks, siis on nad püsivad ainult väga piiratud mõttes. Võit surma üle annab Iisraeli Jumalale lõpliku viisi näidata oma ustavust ja armastust omaenda rahva vastu. Isiklik kogemus Iisraeli Jumala vankumatu armastusega viis veendumuseni, et Tema ustavus on teada mitte ainult praegu vaid ka pärast hauda. Siis saab Iisraeli suhe Jumalaga jätkuda.
Ülestõusmise usk Iisraelis on seotud ka Jumala õiglusega mis on seotud Tema suveräänse võimuga. Kõikvõimsa kohtunikuna tasub Jumal ustavatele ja karistab neid, kes määsavad Tema lepingukäskude vastu. Õigluse Jumal ei jäta Iisraeli igavesti kannatama paganate rõhumist.
Kuid sellist õiglust on Iisraeli ajaloo edenedes üha vähem ja vähem näha. Saab selgeks, et kui ei ole ülestõusmist ja kohtumõistmist, siis ei ole siin maailmas ka õiglust; seetõttu on õigluse saavutamiseks vaja tulevast ihulikku ülestõusmist. See on täpselt see ülestõusmine, mis lubab Jumalal täiesti näidata oma ustavust oma rahva vastu. Jumala õiglust nähakse kõigepealt inimeste rahvusliku ülestõusmisena ja viimaks selle rahva moodustavate inimeste ihuliku ülestõusmisena.
Neljas ülestõusmise usu juur on Iisraeli usus, et inimolevused on tervikud, arusaamas, et ihu ja hing on üks, jagamatu üksus. See terviklik vaatenurk on nähtav 1. Moosese 2:7, kus elav hing esindab tervet olemust, sealhulgas ihu. Brunti järgi tuleneb Vana Testamendi vaade surmale sellest terviklikust arusaamast.ii Kui sureb terve inimene, siis ainus lootus surmajärgsele elule peab sisaldama füüsilise ihu taastamist.
Viimane ülestõusmise usu juur on loomulikult rahva taastamise tõotuses pärast eksiili. Sellistes lõikudes nagu Jesaja 53 ja Hesekieli 37 on kaks taastamist nii tihedalt seotud, et neid on raske eraldada. Kui Iisraeli rahvusliku taastamise lootus hakkas kustuma Pärsia ja Kreeka okupatsioonide ajal pärast eksiili, sai ihulik ülestõusmine üha enam ja enam vana Iisraeli jäägi keskmeks.
Miks räägib Vana Testament nii vähe ülestõusmisest? Brunt pakub välja, et Vana Testamendi kirjutajad ei saanud tagasi viidata Jeesuse Kristuse ülestõusmisele kui nende lootusele tulevikuks.iii Nende mõttemaailm oli orienteeritud kogukonnale mitte üksikisikule. Seega oli nende jaoks sotsiaalne üksus ja selle pääsemine Jumala ilmutuse kespunktis. Aga üksikisiku ja rahvuse taastamine ei ole Vanas Testamendis see või teine küsimus. Vanas Testamendis on külvatud palju seemneid mõistmaks nii Messiat kui ülestõusmist, ning need kannavad vilja siis, kui Jumala messiaanlikud tõotused täituvad.
_________________________________________________________
Otsetõlge eesti keelde English Standard Version (ESV) piiblitõlkest.
iN. T. Wright, “The Resurrection of the Son of God,” Christian Origins and the Question of God (Minneapolis, Minn.: Fortress Press, 2003), vol. 3, p. 32.
iiJohn C. Brunt, “Resurrection and Glorification,” in Raoul Dederen, ed., Handbook of Seventh-day Adventist Theology, Commentary Reference Series (Hagerstown, Md.: Review and Herald Publ. Assn., 2000), vol. 12, p. 358.
iiiIbid., p. 357.
In English