Rooma maailmas oli öö. Maailma suurima impeeriumi kohal särasid tuhanded jäised tähed. Metsiku Šotimaa piirist kuni Araabia hüljatud kõrbeni jalutasid karjased edasi-tagasi – ajal, kui muu maailm magas. Pikk päevatöö oli läbi, miljonid mehed ja naised nägid unenägusid minevikust ja tulevikust. Lisaks karjastele oli üleval veel mõni inimene – kummaline seltskond, keda ühendas tõik, et nad lihtsalt ei saanud sel ööl und.
Keiser Augustus vähkres oma siidlinade vahel. Avatud akendest voogas sisse impeeriumi aedade sooja niisket õhku. Seinal mänglesid kummalised varjud, kui tõrvikuvalgus öös väreles. Maailma võimsaim mees tõstis pea ja vaatas palee magamistoa nurgas seisva kirjutuslaua poole.
Keiser ei saanud sel ööl und. Õukonna päevase lärmi ja senatis arutatu kõrval jäi ta peatuma mõttel, mis ei läinud enam ära – kassa on peaaegu tühi. Impeeriumi kassapidaja oli talle ülisalajase memoga kinnitanud, et kui kohe ei rakendata mingit uut maksu, ei ole impeeriumil enam raha, et pidada üleval kolmel kontinendil asuvaid vägesid.
Imperaator mõtles oma taibukuses kõikvõimalikele variantidele. Jah, üks võimalus oleks kehtestada Gauli regioonis, kus hiljuti tema käsu vastu mässu tõsteti, uus maks, aga sealne sõjaväejuht oli selle plaani maha laitnud. Päevasel kõnekoosolekul oli üks prominentne senaator soovitanud uusi makse toidukaupadele ja äritegevusele, aga poliitikud jõudsid üksmeelele, et see lõpeks ilmselt Vahemere ääres asuvate kolooniate alamate klasside mässuga.
Oli veel siiski üks võimalus, nii suurejooneline ja laiahaardeline plaan, et ta ei suutnud sellele mõelda naeratamata oma kavalat naeratust. Kui imperaator annaks välja käsu, et impeeriumi iga elanik peab minema oma esivanemate linna, et seal end lasta kirja panna ja maksu maksta, siis ei teki sellele plaanile suurt vastuseisu ja organiseeritud vastupanu vaibuks, kuna igaüks peab minema ise suunas. See plaan näib õige, kuna vähemalt näiliselt on selge, et kõik mehed, nii rikkad kui vaesed, peavad maksu maksma sama protsendi võrra. Nõnda saab kohalik valitsus kõigi maksumaksjate nimekirja, mille alusel igal aastal makse koguda.
Imperaator hõõrus oma käsi, mõeldes kullale, mis peatselt impeeriumi kassasse voolab. Ärksa kassi väledusega astus ta kergelt üle toa oma laua juurde. Ta võttis sulepea ja kirjutas: „Mina, keiser Augustus, Rooma imperaator, annan välja dekreedi, et kogu maailm peab maksu maksma…“
Sadade kilomeetrite kaugusel Juuda kõrbes oli veel üks teine kuningas ärkvel ja visandas plaani oma rahva saatuse osas. Heroodes lasi tuua veinikannu ning sealt juues mõtles ta oma riigi poliitilisele olukorrale. Kuna ta oli ametisse seatud roomlaste poolt, pidi ta olema ettevaatlik, et neid mitte solvata, kui annab juudi patriotismile liiga palju eluõigust. Ta oli pärit perekonnast, mis oli vähemalt ametlikult pöördunud judaismi ning seega mõistis ta paljude juutide südames lõõmavat viha kõige Roomaga seotu suhtes. Praegu oli kõige suurem probleem see, kuidas kasutada poliitilisel näitelaval ära saduseride ja variseride pidevat vastuseisu.
Ise oleks Heroodes kaldunud saduseride poole – preesterkonna liberaalne eliit, kes ei vaevanud end alati seaduse kõigi nüanssidega ning kes hindas Kreeka kultuuri paremaid palu. Aga ta ei saanud ignoreerida aina kasvavat konservatiivsust, mis lähtus variseride parteist ja mis ähvardas suureneda rahvuslikuks üleolekuks. Olukorda ei muuda paremaks see, kui sind neetakse nii sünagoogis kui ka turuplatsil selle pärast, et sa oled Moosese seaduse silmis lodev. Mida teha? Mida teha?
Kuningas oli oma kuninglikus voodis ärkvel, kuulates kõrbetuult mängimas vallutamatu Masada kindluse kivistel seljakutel.
Ka tema oli täna öösel uneta ja temagi peas sähvis palju mõtteid, mis olid vähemalt sama suured kui need, mis vaevasid Rooma imperaatorit ja kõrbe kuningat. Kõrvus kumises sädeleva ingli hääl, kes oli käinud tema tagasihoidlikus majas sõnumiga, mille olulisus oli jahmatavapanev: „Sina, Maarja, saad poja, kellest saab maailma Päästja.“ „Sina, Maarja, neitsi, jääd lapseootele ja tood Pühast Vaimust ilmale lapse.“ Ja kuigi ta oli taevasele sõnumitoojale öelnud jah, kuigi ta oli end alistanud Jumala tahtele, kes oli valinud just tema selle vastutuse kandjaks, ei kadunud ärevad mõtted niisama lihtsalt.
Me oleme otsustanud, et selles veritsevas maailmas ei suuda me midagi parandada, nii liigutame vaevu sõrmegi, kui lapsed nälgivad ja kodutud elavad oma vaevarikast elu, me ei pilguta silmagi, kui Süüria, Nigeeria ja India kildkondlikes tülides surevad sajad inimesed.
Täna, kui ta lamab siin sugulase maja võõras voodis, mõtles ta pikale kolme päeva teele, mis oli ta siia toonud. Kui Jumal lubab, siis homme jõuab ta Hebroni linna, kus elab Eliisabet. Ehk suudab Eliisabet, see tark ja lahke naine, talle selgitada, miks see kõik toimub. Ehk suudab Eliisabet, kes oli talle ema eest, teda lohutada ning anda jõudu, et tulla toime katsumustega, mis teda kindlasti ootavad.
Aga sel ööl, kui ta pimeduses ainiti lakke vaatas, sähvisid tema peas vaid kummalised ja imelikud mõtted. Sel ööl olid selle Naatsaretist pärit noore naise peas vaid küsimused. Ehk tulevad vastused koos uue päevaga.
Kolm inimest on sel ööl ärkvel ja nende mõtted on tulevikus. Igaühe nende kätes on väga erilisel moel terve maailma saatus. Keisri maksuplaan, mille väljamõtlemisele ta kulutas pool ööd, toob väsinud paari, Joosepi ja Maarja, tolmusesse Petlemma linna ning käivitab 4000 aasta eest antud prohvetikuulutuse.
Heroodese viha vastsündinud poisslapse suhtes tsementeerib variseride ja saduseride ning rahvajuhtide liidu, mis omakorda viib Jeesuse ühel päeval ristile.
Kuid kogu selle väsinud maailma rusutud ja haiget saanud tuhandete meeste ja naiste lootused ning unistused on Maarjas, sest tema üsas on juba hakanud kasvama salapärane laps, kes murrab orjuse ahelad ja hirmu ning kuulutab juubeliaastat ning Issanda vastuvõtmise aastat.
Kui keiser Augustus ja salakaval Heroodes oleksid teadnud, et noore Galilea naise sees kasvab laps, kes kisub maatasa nende riigid, oleksid nad kokku pannud oma riigi kogu sõjaväe, et hävitada nii ema kui sündimata laps. Ent neile ei olnud seda teada antud. Nende parimad luurajad ja ustavaimad spioonid ei saanud selle kohta midagi ette kanda.
Samal ajal kui nemad olid ärkvel ja mõõtsid oma kulda või vaagisid poliitilisi liitlasi, tiksus kell päeva, mil maailma pidi sündima õiglus; vabastamise päev tuli aina lähemale. Inglikoorid harjutasid laule, mis pidid täitma Petlemma väljad. Pärsia täheteadlased olid juba märganud ebaharilikku tähte, mis oli järsku öötaevasse ilmunud.
Jeruusalemma templis otsisid vana mees nimega Siimeon ja vana naine nimega Anna Vana Testamendi prohvetikuulutusi, teades, et vabaduse päev peab olema ligi. Pisarad eakais silmis, anusid nad taeva Jumalat, et nad näeksid päeva, mil vabadus Messia isikus tuleb.
Kogu inimkond ägises valu ja viletsuse hädas. Julmad juhid võtsid inimestelt vabadusi üks teise järel ja rikkad said igal pool rikkamaks. Maaisandad nõudsid ja said rendimaksu suurendamise, kuna kuskile mujale ei olnud minna. Sõdurid kasutasid tavarahva peal vägivalda, et saada seda, mida nende hing ihaldas. Preestrid ja rahvajuhid mõtlesid välja skeeme, kuidas ustavailt, kes tulid Jeruusalemma templisse ohverdama, veel rohkem raha nõuda. Maksukogujad kuritarvitasid oma rolli vallutatud rahvaste seas, manipuleerides nendega, et nad „panustaksid“ rohkem.
Kannatava inimkonna huulilt kõlas hädahüüd ja ohkamine, millesarnast maailm ei olnud varem kuulnud. Jumal vaatas oma taevaselt troonilt alla sellele sinikais ja verisele maailmale ning teadis, et nüüd on aeg küps saata oma Poeg. Oli saabunud aeg kuulutada kõigile vangidele pääsemist, oli saabunud aeg kuulutada vabadust kogu maal.
Sellele märkimisväärsele noorele naisele Maarjale andis Jumal lisaks hindamatule kingitusele tuua ilmale Tema Poeg ka Püha Vaimu anni. Enne kui ta oli tundnud oma kehas jumaliku lapse liigutusi, tundis Maarja jumaliku vaimu liigutusi oma meeltes. Imetluses ja Jumala ülistamise kõrghetkel valas ta endast välja laulu, mida loeme täna:
„Mu hing ülistab Issandat
ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast,
sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale.
Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved,
sest mulle on suuri asju teinud Vägev,
ja püha on tema nimi
ja tema halastus kestab põlvest põlveni
neile, kes teda kardavad.
Ta on näidanud oma käsivarre kangust,
ta on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt.
Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt
ja ülendanud alandlikke,
näljaseid on ta täitnud heade andidega,
ent rikkad saatnud minema tühjalt.
Ta on võtnud oma hooleks oma sulase Iisraeli,
pidades meeles oma halastust,
nõnda nagu ta on rääkinud meie vanematele, Aabrahamile ja
tema järglastele igavesti.“
(Luuka 1:46–55)
Maarja ilus laul on Jumala Sõna üks imelisemaid kiituslaule. Ehk ta ise ei mõistnudki iga oma sõna täielikku tähendust. Ent ta laulis laulu, mis on vähemalt sama suurepärane kui tema esiisa Taaveti laulud, mis kõlasid Juudea mägedel.
Maarja laul on siiski midagi enamat kui psalmide kaja; see on midagi enamat kui heebrea poeesia musternäidis. Maarja laul märgib Vana Testamendi ülistuse ja Uue Testamendi ülistuse erinevust, üleminekut ühelt teisele. See võtab kokku Jumala headuse ja suuruse selles, kuidas Ta on minevikusajanditel oma rahvast juhtinud, aga see laul vaatab ka tulevikku, aega, mil sellel maal valitseb Jumala kuningriik.
Maarja teadis, uduselt, aga siiski, et laps, keda ta kannab, pidi tooma siia maailma õiguse ja vabaduse, mille järele maailm hüüdis. Jumala Vaimu sisendusel nägi Maarja ehk tulevikuaastaid, pilku vabanemise päevast kõigile neile, keda oli alla surutud.
Ehk nägi ta oma poega kandmas nõrkade koormat; ehk nägi ta Teda tervendamas pidalitõbiste ja halvatute ihu. Ehk kuulis ta Tema huulilt langevaid armu täis sõnu, mis olid inimeste jaoks nagu manna kõrbes.
Maarja teadis, et tema poja sünniga tuleb siia maailma, mis on täidetud türannia ja julmusega, Jumala õiglus. Maarja teadis, et Jeesuse tulemisega pühitakse ühel päeval ilma pealt ära kõik korrumpeerunud institutsioonid. Maarja teadis – nagu nii kenasti on kirjas ühes vanas, 19. sajandi jõululaulus –, et tuleb päev, mil Issand „lükkab eemale uhked“. Miski selle vaesusega harjunud naise südames rõõmustas teadmises, et tuleb päev, mil õiglus seatakse jalule. Nagu tema poeg, nõnda nägi ka Maarja oma vaevatud hinge vilja, ja see pakkus talle rahulolu.
Maarja lootus on miljonite vaevlevate meeste ja naiste lootus ka täna.
Külma tühermaa teadmata vangilaagrites laulavad Põhja-Korea kristlased Maarja laulu, sest nad teavad, et tuleb päev, mil vaevamine peatub.
Rio de Janeiro vaesunud slummides laulavad Brasiilia kristlased Maarja laulu, sest nad usuvad päeva, mil Jumal täidab näljased hea-paremaga.
Kunagi õilmitsenud, ent nüüd maatasa pommitatud Süüria linnas laulavad kristlased Maarja laulu, sest nad vaatavad tulevikku päevale, mil Jumal eemaldab vägevad troonilt ja Tema rahvas elab rahus.
Me teame, et see kõik on võimalik, kuna me oleme näinud seda tõdenemas Jeesuses, kui Ta siin maa peal elas. Meie silmad nägid Teda, kui Ta ajas rahavahetajad templist välja ja kui Ta tervitas maa väikseid inimesi, Ta kutsus nad sisse ja nad leidsid Jumala armu. Meie kõrvad on kuulnud Teda, kui Ta palvetas, et Isa teeks paljuks viis leiba ja kaks kala, et toita enam kui viis tuhat näljast inimest. Meie käed klammerdusid Tema külge, kui me olime tormisel järvel ja kui Ta taastas rahu üheainsa sõnaga.
Jeesuses on vabadus, Jeesuses on toit, Jeesuses on rahu. Kogu energiaga, mille lootus meie südamesse joonistab, palume seda päeva, mil kogu maailmas on piisavalt vabadust, toitu ja rahu.
Kogu energiaga, mille lootus meie südamesse joonistab, palume seda päeva, mil kogu maailmas on piisavalt vabadust, toitu ja rahu.
Maarja laul peaks meid rahutuks muutma. See peaks meid üles raputama meie mugavast ja enesega rahul olevast kristlusest.
Maarja laul peaks meile meelde tuletama, et Laps, kelle ta siia maailma sünnitas, on kogu aeg olnud muutuste Issand. Jeesuse nimel on ebaõiglased valitsejad oma trooni kaotanud, inimesi on vanglatest vabastatud, miljonid mehed ja naised on vabanenud hoolimatu tööandja türannia alt. Lugematud miljonid lapsed on saanud Tema nimel söödetud, riietatud ja armastatud, maailm oleks jätnud nad kraavi surema.
Maarja laul tuletab meile meelde, et Jeesus seisab alati õigluse eest, ka seal, kus õiglus läheb midagi maksma. Laps, keda Maarja inimlapsena oma üsas kandis, peab hoolikalt arvet kõige kuritarvitamise ja valu eest, mida siin maailmas lastele on põhjustatud. Mees, kes nimetas Maarjat emaks, ei unusta kunagi majanduslikku ebaõiglust, mille käes kannatavad meie ühiskonna vanurid. Ta näeb hooldekodudes valatud pisaraid, Ta näeb vana meest, kes peab sööma koeratoitu, kuna tema pension on liiga väike. Ta näeb abituid migranttöölisi.
Päeval, mil Jumala valgus kiirgab idast läände, ei ole paika, kuhu end peita kõigil neil, kes on kas või ühele Jumala lastest haiget teinud. Jeesus ei unusta kunagi. Tema on õigluse Issand, Tema seab õigluse jalule.
Maarja rõõmustas teadmises, et poeg, kelle ta ilmale toob, on Jumala vastus ajastute küsimusele inimeste kannatuste ja hädade kohta. Jeesuses muudetakse kogu maailma vead õigeks, olgugi et mitte tema eluajal.
Ma kardan, et väga vähesed meist on õiglusesse suhtunud sedavõrd kirglikult kui Maarja. Me oleme otsustanud, et selles veritsevas maailmas ei suuda me midagi parandada, nii liigutame vaevu sõrmegi, kui lapsed nälgivad ja kodutud elavad oma vaevarikast elu, me ei pilguta silmagi, kui Süüria, Nigeeria ja India kildkondlikes tülides surevad sajad inimesed.
Kas meie kui Tema kaasaja jüngrid, saame öelda, et meid ei ole kutsutud siia maailmanurka õiglust tooma?
Issand, kelle Maarja ilmale tõi, ei ole passiivne Issand. Me ei leia mitte kusagil evangeeliumides, et Jeesus oleks kõnelenud status quo poolt, et endale või jüngritele rahu saada. Kas meie kui Tema kaasaja jüngrid saame öelda, et meid ei ole kutsutud siia maailmanurka õiglust tooma?
Need ebamugavad küsimused on meie ees ka tänavusel jõuluajal. Nad ei sobitu kenasti meie plastmassist kaunistuste juurde, millega oleme oma kodu kaunistanud. Nad ei helise rõõmsalt ega sära kui klaaskuulid meie jõulupuul. Need küsimused nõuavad meilt oma kristluse ülevaatamist. Need nõuavad meilt uut mõtlemist: mida tähendab jõulude tähistamine ajal, kui meie meeled on hõivanud sisseostud ja maiustused ja kingitused, ajal, kui meie kultuuri mehed ja naised on karjakaupa kaubanduskeskustes, et kaevelda viimase trendi mänguasja otsasaamise pärast. Kas me peaksime nimetama end kristlasteks, kes teesklevad, et jõulud ei ole midagi enamat kui kingituste jagamise aeg neile, kel on juba niigi liiga palju?
Kuulakem täna Maarja laulu. Tuletagem meelde, et parim viis õiguse Issanda sünni tähistamiseks on tuua oma maailmanurka veidi rohkem õigust. Parim viis jõulude tähistamiseks on puudutada kellegi valutegevat elu Jumala tervistaval moel, anda näljasele süüa, jagada üksikuga ja kogukonnast väljaheidetuga Tema armastust.
Mine nüüd välja, mine Tema nimel, ja kingi kellelegi nende jõulude ajal vabadust.
Prohvet Aamose sõnadega, sõnadega, mida Maarja väga hästi tundis ja väga armastas: „Aga õigus voolaku nagu vesi ja õiglus nagu kuivamatu jõgi!„ (Am 5:24)
See on tõeline jõululaul. See on pühendumise laul, see on enese andmise laul, see on vabaduse hümn.
Mine nüüd välja, mine Tema nimel, ja kingi kellelegi nende jõulude ajal vabadust.
In English