Tallinna koguduses meenutati lahkunud koguduseliikmeid (täiendatud)

Tallinna I koguduse hingamispäevane jumalateenistus 25. novembril oli pühendatud lahkunute meenutamiseks. Pärast tavalist sissejuhatavat osa ja alguslaulu esitas koor kauaaegse koguduseliikme, 2005. aastal meie seast lahkunud maineka helilooja Kalju Viluoja viisistatud laulu „Palves kummardan...” Nimetatud laul oli tõsine, sügavasisuline ja koor esitas selle väga puhtalt ning jõuliselt – jäi pühalik, õnnestav tunne.

Kõik muusikapalad, mida koor ja solistid esitasid, olid valitud Kalju Viluoja loomingust. Järgnes kvarteti esituses kaunis laul „Oh, Jeesus, ära jäta mind üksi”. Seejärel esitas koor laulu „Tänuohvrid”. Solist Volli Rosin esitas „Õhtupalve”, mis samuti oli sügavalt liigutav, sest Volli lauldud selged sõnad „Sind tunnistada ma ei julgend, kui teised pilkasid Sind...Sa näed, ma midagi ei salga – vaid armust suurest mulle andesta...” panid ehk igaüht oma tunnistuste üle mõtlema.

Meeldiv oli lüüriline soolo „Ma igatsen avaraid välju” Olavi Lauri esituses – ikka Kalju Viluoja viis.

Lõpuks koorilt – klaveril Silvi Mänd – „Nüüd öisel taeval valvel tähed”, mis kõlas väga meeldivalt.

Laulude vahepalaks kuulsime Maimu Väli luuletusi. Need kandis kaunilt ette Janne Kütimaa. Ettekandmisele tulid „Su armastus on suurem veel”, „Aeg pühkinud jalgade jäljed” ja „Kui kaob kõik ja maailm karm”.

Maimu Väli oli koguduse kauaaegne raamatupidaja ja piiblitööline, ta suri 1994. aastal. Maimut võiks iseloomustada kui väga asjalikku ja nõudlikku tõõtajat, kellest oli kogudusele palju kasu. Ta lõi paljudele lauludele sõnad, tema luule on sügav – heal kirjanduslikul tasemel.

Kalju Viluoja oli aga äärmiselt tagasihoidlik, vaikse, tasase loometööga. Palju ilusaid laule viisistas ta kooridele. Isiklikus elus tuli Viluojal sõja-aastatel mitmeid raskusi ületada. Näiteks lahkus ta mobiliseeritud noorukina laevaga, mis sai hiljem pommitabamuse. Jumala abiga Kalju pääses, teenis nõukogude armees kunstiansamblites ja pärast sõja lõppu naases kodumaale. (Kalju Viluojast on pikemalt kirjutatud Meie Aja veebruarinumbris 2006, toim.)

Seekordne jumalateenistus oli korraldatud peaasjalikult just nende kahe meie kogudusele nii omase ja armastavalt asjaliku lahkunu meenutamiseks. Nende elutöös oli, millele tagasi mõelda ja mida ette kanda.

Kuid oma kõnes rääkis pastor Aarne Kriisk veel paljudest lahkunuist, õdedest-vendadest, kes olid kogudusele tähtsad ja töötasid koguduse heaks. Ta nimetas muuskuid: Johanson, Aadu Mardi, Verner Toomre, professionaalset lauljat Selma Liivi. Jutlustajaist märgiti ära August Aug, kes oli väga tõsine Jumala mees; Jaan Betlemm, Eduard Murd, viimast võib nimetada ka reformaatoriks, sest nõukogude ajal kutsus ta tööle palju noori pastoreid (võideldes enne välja loa usuasjade komiteest); Viktor Kärmas, kes oli vaikne, tasakaalukas, kuid otsusekindel töötaja.

Veel meenutas pastor Kriisk koguduse väga kohusetundlikke abilisi: Kaalep Roosilaid, kel oli suurepärane mälu ja kes oli väga hea hingamispäevakooli õpetaja; kogudusevanem Aleksander Lobjakas, isalik sõber, kellele oli vastuvõtmatu las-minna-suhtumine; Konstantin Judanov, aktiivne abiline kogudusetöös, samuti Paul Sahharov.

Noore lahkunu Holger Solovjovi (suri 2003. aastal) meenutuseks andsid tema vanemad kuulata plaati muusikapalaga, millest kohalviibijad said kuulata väikese osa. See oli orkestripala, milles Holger mängis meisterlikult klaveril – ta oli suurepärane! Holger oli noor ja väga talendikas, kuid Jumal kutsus ta varakult ära.

Siinnimetatud on eredamad hilisemad kogudusetöötajad. Paljud teisedki lahkunuist olid aktiivsed ja tublid töötegijad, kuid kõiki neid nimetada ei jõua. Mälestused püsivad vaid paar inimpõlve meie, surelike, meeltes. Kuid Jumal ei unusta kedagi, Tema teab meie töid ja häid tegusid. Tema on Tee, Tõde ja Elu – Ta on meid igavesti armastav Elu.

Me elame veel selles kaduvas maailmas, kuid ei kuulu päriselt siia. Ootame uut kodumaad, uut taevast ja uut maad. Uuel kodumaal loodame kohtuda kõigi nendega, kes on praeguseks puhkama läinud.

Ella Tust