Tihti arvatakse, et kirikus käimisega kaasneb vaid vaimulik kasv, mitte aga füüsiline kasvamine. Siiski on dr. Ken Ferrarol, Purdue Ülikooli teadlasel selles suhtes vastuväiteid.
Purdue Ülikooli Uudistes kirjutab sotsioloogia professor Ferraro, et vastavalt tema poolt läbi viidud uuringutele usu ja kehakaalu seostest näitab, et usklikel inimestel on suurem võimalus paksuks muutuda. Ta uuris kehamassiindeksit rohkem kui 2500 inimesel aastatel 1986 kuni 1994.
Kuigi uurimuse põhjal on baptistid ühed “raskematest”, ütlevad Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse tervisejuhid, et ka meie kiriku liikmed pole sellest probleemist puutumata.
Adventistide Tervise Uuringud, mis loodi 1970ndatel aastatel, leidis, et adventistid on üks kõige tervematest ja pikaealisematest inimgruppidest. Kuid kuidas läheb adventistidel selles suhtes tänapäeval?
Kuivõrd pole mingit kindlat uuringut seoses adventusku inimeste ülekaalulisusega, ei tea tegelikult seda vastust täpselt keegi. Siiski, paljud kirikujuhid nõustuvad, et tervislikud adventistid näevad üha enam välja nagu üldine elanikkond. 2001. aastal Austraalia ja Uus- Meremaa adventistide seas läbiviidud uuring näitas, et 53% neist olid ülekaalulised.
Põhja- Aasia ja Vaikse ookeani regioonis pole siiski ülekaalulisus kirikus probleemiks saanud. Tihti seostataksegi seda probleemi just elustiiliga.
„Elustiil siin meie regioonis ei soodusta just eriti ülekaalulisuse tekkimist,” ütleb Glenn Mitchell, sealse kiriku avalike suhete juht. „Esmalt, kui kiriku liikmed saavad kokku, siis nad söövad enamasti traditsioonilisi toite, mis pole just eriti suure kalorsusega. Teiseks, inimesed siin maailmajaos kõnnivad üsna palju selleks, et ühest paigast teise pääseda.”
Loomulikult ei põhjusta kiriku liikmeks astumine ülekaalulisust. Siiski adventistide kiriku liidrid möönavad, et tihti on kiriku liikmetel mõned neile armsad traditsioonid, mis põhjustavad kaalu tõusu. Näiteks pakutakse Piibli uurimise lõunatel või osadussöömaaegadel kõrge kalorsusega toite. Lisaks sellele tuleb tõdeda, et enamus usuga seotud programme on istuva iseloomuga: jumalateenistus, palvekoosolekud, Piibli uurimine, hingamispäeva pärastlõunased tegevused.
Dr. Allan Handysides, Adventistide maailmakiriku tervisejuht juhib tähelepanu isiklikule vastutusele. „Kirikus on palju erinevaid liikmeid. Kuidas saaks teha kirik midagi selleks, et muuta inimese söömise harjumusi?”
Ferraro ütleb siiski, et kirikud võtavad varsti ette samme oma liikmete tervise suhtes. Vastasel juhul tema arvates võib see kaasa tuua epideemia, mis nõuab arstisüsteemilt miljoneid dollareid ja halvendab paljude inimeste elukvaliteeti.
Ameerika Ühendriikide linn Philadelphia oli kunagi Ameerika „kõige paksem linn”. Aastast 2001 on Gwen Foster juhtinud sealset terviseprogrammi, kus tutvustatakse adventistide tervisepõhimõtteid ning nüüdseks on linn langenud 23. kohale 25 Ameerika „kõige paksema” linna seas. See on pikk tee langeda, eriti esimeselt kohalt.
Foster on viinud terviseseminarid, harjutusprogrammid, toidutegemise kursused kontoritesse, kodudesse ning nüüd ka kirikutesse. Foster ütleb, et kuna kirikud on kohad, mis mõjutavad inimeste elustiili, on see just õige koht tervete eluviiside propageerimiseks.
Foster viib läbi 40- tunnised loenguteseeriad tervisest, taimse toitumise alustest, võimlemisharjutustest erinevates kirikutes, mosheedes, sünagoogides. Ta ütleb, et programmi lõppedes on tõepoolest märgatav vahe inimeste tervislikus seisukorras.
Richard Willis, Suurbritannia Adventistide koguduse tervise juht, ütleb, et terviseküsimus on peagi adventistide koguduses muutumas retooriliseks. ”Me räägime tervisest, kuid tegelikkuses seda eriti tihti ei rakendata.” Ta lisab, et ka adventistide kirikus tüsenemine käib kooskõlas elustiiliga. Selle põhjuseks on tema arvates see, et kirik ei sekku aitamiseks siis, kui ta seda tegema peaks.
Jonathan Duffy, Vaikse Ookeani lõuna regiooni tervise juht nõustub Willisega. Tema sõnul on üllatav seegi, et me räägime, et oleme tervislikud inimesed, kuid kas see ka tegelikult nii on või on see lihtsalt üks osa meie ajaloost? Millal oli viimati kord, kui sa kuulsid teenistust tervisest?
Sellele probleemile pole lihtsaid vastuseid. Handysides ütleb, et me peame aitama inimestel märgata elu väärtust ja ilu. Kui me märkaksime, millise kingituse Jumal meile on andnud, siis võib-olla me mõistaksime paremini selle kingitusega ka ümber käia.
Ta lisab, et inimesed tihti eksivad, kui arvavad, et hingamispäev on päev, kus lihtsalt paigal istuda ja mitte midagi teha. „Issand tegi häid asju hingamispäeval. Ta käis ringi ja kohtus inimestega ja ravis haigeid. Piiblis pole selle kohta midagi öeldud, et lihtsalt niisama „lesida” sel päeval.”
Willis nõustub, et tasakaalustatud hingamispäeva pühitsemine peaks sisaldama ka füüsilist tegevust nagu näiteks pargis kõndimine. „Veel parem oleks, kui adventistidel oleks kirikutes spordivõimalused!”
In English