Platoo

Kas ei ole mitte frustreeriv, kui sa oled endale püstitanud eesmärgi ja mõnda aega paistab, et sinnapoole minek läheb jõudsasti, kuid siis tuleb ette seisak, ja asjad ei liigu enam edasi ega tagasi?

Inglise keeles on väljend „hit a plateu“, mis eesti keeles tähendab platooni jõudmist ja mida kasutatakse väga sageli fitnessi maailmas; väljendi sisu on see, et et sa oled arengus toppama jäänud.

Mina tutvusin selle väljendiga siis, kui olin tudengipõlves aktiivne jõusaali külastaja. Mäletan, millise huviga lugesin raamatut „Kulturism kõigile“, mille vanem vend oli muretsenud, kui ta ülikooli esmakursuslasena oli leidnud võimaluse teenida ainepunkte jõusaalis käimisega. Raamatu autorid rõhutasid, et igaüks võib muskleid kasvatada ja tugevamaks saada ja see oli minu jaoks suur avastus. Tundusin ma ju enda jaoks pigem kõhetu kujuna ja teismelisena oli mul vahel lausa piinlik särki seljast võtta. See raamat sütitas lootust, et ka mina võin suur ja tugev välja näha. Seda lootust utsitas tagant ka see, kui nägin, kuidas vaid pool aastat jõusaali oli Margusele mõjunud – ta õlad olid läinud laiemaks ja ta tõmbas lõuga nagu nalja.

Kui mina aasta hiljem samuti ülikooliteed alustasin, siis üks esimesi asju oli minu jaoks ennast jõusaalitreeningutele kirja panna. Astudes sellesse vanasse nõukaaegse inetu rohelise värviga kaetud seintega saali ja nähes seal askeldavaid lihaselisi kujusid, tundsin ühest küljest aukartust ja teisest küljest rõõmsat ärevust. Varsti olen mina ka üks nende seast, mõtlesin.

Ma võtsin treeningut alati tõsiselt. Külastasin jõusaali vähemalt kaks korda nädalas, ka vaheaegadel ja suvel. Ma nautisin raskuste liigutamist ja seda tunnet, mis oli peale trenni lõppu, kui lihased surisesid. Ma muretsesin teisi raamatuid, et paremini mõista, kuidas lihased töötavad ja kuidas treening nendele mõjub. Ma küsitlesin tegijaid ja tundsin ennast ühena nende seast. Üks regulaarsetest jõusaali kasutajatest oli tänaseks rahvusvaheliselt läbi löönud rammumees Tarmo Mitt, ka tema julgestas minu ponnistusi ja mina tema omasid. Jõusaal oli ka pingete maandamise koht, mis viis ära halva tuju.

Kolme aasta pärast sai see väljend „hit a plateu“mulle praktiliselt tuttavaks. Ma kaalusin rohkem kui kümme kilo enam kui alustades ja oli näha, et see oli tulnud peamiselt lihaste arvelt. Võrreldes algusega olin muutunud palju tugevamaks. Ma surusin rinnalt rohkem, kui oli minu kehakaal ja suutsin teha kükki ja jõutõmmet ligi kahekordse kehakaalu raskusega. Ma võisin lõuga tõmmata nii, et mu vöö küljes rippus paarkümmend kilo rauda. Kuid arengusse oli tulnud seisak – olin jõudnud platooni.

Platoo seisnes selles, et punnitasin mis ma punnitasin, jõunäitajad ei läinud enam paremaks. Eriti põdesin ma rinnalt surumise pärast. Olin ligi aasta aega maadelnud 90 kilo peal ja raskust ei tulnud kuidagi juurde. Minust väiksemadki mehed surusid maagilised sada kilo ära. Küsisin nõu treenerilt ja ta pakkus mulle nippe, kuidas teha treeningut mitmekesisemaks, aga miski ei paistnud minu puhul toimivat.

Ma ei usu, et ma saavutasin jõusaalis käies oma võimete lae, aga tõsiasi on see, et ma ei surunudki kunagi rinnalt rohkem kui 90 kilo. Erinevatel põhjustel nagu ülikooli lõpetamisega seotud intensiivsed õpingud ja hiljem tööle minek olin vahepeal trennitegemise unarusse jätnud ning kuigi ma suutsin oma vahepeal langenud taseme üsna kiiresti tagasi saada, jäi mingi piir siiski ette.

Ilmselt ei kasutanud ma kõiki võimalusi ja ei olnud piisavalt pühendunud, et platoost edasi minna. Ega see polegi maailma lõpp, et ma oma eesmärki ei saavutanud. Palju tõsisem on küsimus, mis siis saab, kui jõuad platooni vaimulikus arengus ja kasvus.

Ma usun, et paljud kristlased on seda kogenud. See platoo võib väljenduda mitmes asjas, kas eraldi või siis koos: mingit laadi kiusatus, millele ikka ja jälle alla vannume; innukuse kadumine ja inerts vaimulikes praktikates nagu Piibli lugemine ja palvetamine; uute kogemuste puudumine ja seega tunne, et Jumal on kuidagi eemal ja ei tegutse aktiivselt minu elus.

Tavaliselt võtab see mõnda aega, enne kui mõistame, et oleme jõudnud platoole. Kasvamine võtab nagunii aega ja üleöö toimuvad suured muudatused harva, aga siiski ei ole see meeldiv tõdemus.

Väikeseks lohutuseks on see, et sellest ei jäänud puutumata ka usumehed Piiblis. Kõige kuulsam käsitlus on Pauluse tekst kirjas roomlastele, kus ta möönab, et ta peaks olema patu võitnud ja patule surnud, aga oma elus näeb ta ikka ja jälle seda, kuidas ta pole patust jagu saanud: „Ma tean küll, et Seadus on vaimulik, mina aga lihalik, müüdud patu alla. Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan. /.../ Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda. Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen.“(Rm 7:14–15,18–19)

Platool on tegelikult ka head küljed. Esiteks tuletab see meile meelde, et kasvamine ei toimu iseenesest ja seda on hea meeles pidada. Me ei saa kunagi tunda end liiga sõltuvana Jumalast. Kui Jeesus ütles, et „mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha“(Jh 15:5), siis oli Tal tõsi taga. Paljud vaimulikud probleemid saavad alguse sellest, et nähes oma kasvamist, tunneme end päris tublidena ja võib-olla endale aru andmatagi lõdvendame oma sidet Jeesusega. Teiseks tähendab platoo, et meil tegelikult on juba omajagu kogemusi, sealhulgas innukast vaimulikkusest minevikus, mis pakub head stardiplatvormi edasi minekuks. Üks Ellen White’i ilusamatest mõtetest on: „Meil pole tuleviku suhtes karta midagi muud kui seda, et unustame, kuidas Issand on meid juhtinud.“(Life sketches, lk 196)

Aga kuidas platoost edasi minna? Üks asi, mida treenijad vajavad, on treeningute varieerimine, et lihased saaksid uusi impulsse teistsuguste harjutuste, raskuste ja intensiivsusega. Ma arvan, et minu puhul jäi jõusaaliaegadel asi siiski toitumise taha. Ma teadsin küll, et jõu kasvatamiseks on vaja rohkem tähelepanu pöörata valkudele, aga ma ei viitsinud planeerida oma päeva söögikordi nii, et alati valkude eesmärgi täis oleksin saanud. Lisaks on seal veel muud nipid nagu mida süüa enne ja pärast treeningut, mille suhtes ma hooletu olin. Tagajärjeks oligi platoole jäämine.

Samamoodi arvan, et vaimulikust platoost edasi minemine on varieerimises ja toitumises. Teha midagi teistmoodi, midagi rohkem ja midagi vähem.

Mind isiklikult on inspireerinud teiste kristlaste kogemused ja inspireerivad elulood. Lugedes või kuulates neid, olen ammutanud uut indu palveks ja Piibli uurimiseks, sest need on pannud mind soovima kogeda lähedasemat ja erilisemat suhet Jumalaga. Abiks võib olla mõni uus (või unustatud vana) vaimulik raamat. Samuti loen ma Piiblist rohkem evangeeliumeid ja mõtisklen Jumala Poja sõnade ja tegude üle, et jõuda Talle lähemale. Kodu ja töö vahel kõndimine on aeg, mida saab samuti täita vaimuliku sõnumiga – laadin tihti telefoni mõne jutluse ja kuulan seda. Ka on abiks olnud meenutada enda varasemaid kogemusi Jumala abist ja juhtimisest ning rõõmust, mida Ta on andnud – need meenutavad Jumala suurt armu ja armastust.

Ja siis loomulikult palvetamine. Ma ei tea, kuidas on teistega, aga mind on mõnikord aidanud erinevatel aegadel erinevate palvete tegemine. Üks kord ainult tänu, ehkki kiusatus on suur sisse tuua mõni soov. Teinekord ainult eestpalved. See on uskumatu, kui paljud inimesed, kellele iga päev ei mõtle, tulevad meelde eestpalvete ajal ja see on omamoodi Jumala poolt minule kannatlikkuse õpetamine, sest palvet ei saa ju niisama poole inimese pealt lõpetada. Kolmas kord vestlus, kui püüad rääkida Jumalaga kui oma sõbraga oma igapäevastest rõõmudest ja väljakutsetest.

Lõpetuseks tahan endale ja kõigile meile meelde tuletada, et ehkki need seisakud võivad olla frustreerivad ja võib-olla julgusetuks muutuvad, on meil siiski kõige vägevamad tõotused kõige vägevamalt Jumalalt. „Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!“(1 Kr 15:57)