Romantikapakett ühele: Tartus toimus lasteõpetajate seminar

Rõõmsal meelel võttis meid vastu lastetöö juht Annely Kaasik ja andis sissejuhatuseks ning esimeseks loenguosaks sõna Anne Vahtramäele.

Anne rääkis teemal “Terve enesehinnang ja usk”. Põhiproblemaatika seisneb selles, kuidas saavad täiskasvanud aidata lastel kujundada tervet enesehinnangut ja head suhtumist iseendasse, kui ühiskonnal pole usu suhtes just kõige avatumat mõtlemist. On ju nii, et tahame või ei taha, oleme ikkagi võõrad ja majalised Maa peal ja ei saa mitte kuidagi 100% sulanduda ühiskonda, kuigi me seda ise võib-olla väga tahaksime. No on raske ette kujutada kristlast, kes peoseltskonnas alkohoolset rüüpab või muu ühiskonna silmis “tavaliste” pahedega kaasas käib. Kuigi tahame olla sõbrad, oleme siiski mittekristlastest erinevad ja see võib tekitada sisemisi pingeid ning vääritimõistmist.

Mida siis teha? Kõigepealt saime teada, et palve pole laste vaimselt terveteks ja tugevateks kasvatamisel ainuke abivahend. On palju teisi häid meetodeid, kuidas lapsed Jumalale kasvatada ja nad Tema juurde jätta. Lisaks lastega iga päev koos palvetamisele ja regulaarsele Piibli lugemisele, tuleks neile juba imikueast õpetada moraalselt käitumist, vanemate inimeste austamist, teiste inimeste vajaduste märkamist, hoolimist, empaatiat. Lisaks kõigele sellele oleks tark teha lastega vaimulikul tasandil koostööd, haarates nad muuhulgas kaasa koguduse töösse (korjanduse kokku korjamine, laulmine, ka lastejutu kuulamine jne). Väga hea oleks, kui kogudus teab, mida lastetundides tehakse, mis on laste vajadused. Ülimalt kena oleks, kui lapsi tuntaks nimepidi. Nii pole nad koguduses anonüümsed mittekeegid. Seega – lapsi tuleb tähele panna, arvestada neid koguduse ja ühiskonna osana. Nii on neis võimalik tekitada eluterve enesehinnang, mis on aluseks ka majaliste ja võõrastena edukaks hakkamasaamiseks.

Anne tõi välja punkti, et mõistlik oleks suhelda ka teistest uskkondadest inimestega. Meil on ju ikkagi midagi ühist ja – see annab võimaluse arendada endas sallivust. Just seda sama omadust, mida me mittekristlastelt enda suhtes ootame. Erinev olemine pole halb, see pigem rikastab meid ja inimesi meie ümber. Me oleme Jumala silmis ainulaadsed ja asendamatud, samas pole me tähtsamad ega väärtuslikumad kui teised.

Pärast maitsvat lõunasööki, mida meile kiriku juures pakuti, võttis sõnajärje üle Annely Kaasik. Tema teemaks oli: “Kasvatades lapsi, kes on tugevad Jumalas”. Juhtmõtteks: “Et meie pojad oleksid nagu noorepõlves hästi kasvatatud taimed ja meie tütred nagu templi ehituses ilusasti voolitud nurgasambad” Ps 144:12.

Annely rääkis mõistuloo kotkast, kes kasvatati üles kanade keskel ja kes oma päritolu teadmata elaski nagu kana ja suri teadmisega, et ta on kana. Ehk – me oleme need, kelleks end peame, millised on meie mõtted ja kui palju me oskame oma ressursse kasutada. Lapsevanematele pandi südamele, et neil on laste kasvatamisel kõige tähtsam osa. Neil lasub kohus vahendada oma lastele tõde Jumala ja Temast lähtuva eluviisi kohta. Annely puudutas ka teemat, millal inimlaps võtab kõige paremini vastu Jumala ja millised on tavalisemad vabandused, miks vanemad Jumalalt saadud kohust täita ei taha.

Lastetööjuhi loenguosale järgnes praktiline töö. Selleks tuli kamba peale välja mõelda iseloomuomadused, mis on vajalikud taevakoju saamisel. Pärast seda jaotati seltskond väiksematesse gruppidesse ja igale grupile anti üks iseloomuomadus, mille kohta oli vaja välja mõelda tunni käik, kuidas seda omadust lastele paremini selgitada. Keskustelu oli põnev ja välja pakuti palju huvitavaid tunniülesehitusi.

Seminari lõpus toimus keskustelu erinevate lasteürituste kohta. Kõlas üleskutse aktiivsemaks lastega tegelemiseks. Nii et kui sa iganes endas sellist kutset tunned, ära salga seda maha. Hädasti on vaja ka lastetöö materjalide tõlkijaid. Nii et kui tunned endas tungivat soovi tõlketööd teha, palun anna samuti Annelyle teada.

Ja et siis ikkagi “Romantikapakett ühele”. Võib ju tunduda, et kristlasi on vähe, me oleme nõrgad ja sellised suhteliselt üksiküritajad. Vähe on mõttekaaslasi, kitsam valik lähedasi sõpru leida jne. Kõige selle peale võib enesehinnang kõikuma lüüa. Siiski, siiski. Jumal pakub meile vaid parimat. Ta katab meile laua, asetab tulipunase roosi vaasi ja kutsub pidulikule õhtusöögile küünalde valgel. On meie asi olla kas vaimus tugevad ja mõelda: “Ja mina ei ole ometi üksi, sest Isa on minuga” (Jh 16:32) või siis norutama jäädagi ning saada üksinda osa sellest, mis on mitmele mõeldud. Tõepoolest – me oleme need, millised on meie mõtted. Headele mõtetele saab aga aluse panna juba lapsepõlves meie oma lapsi selleks kaasa aidates.

Head vaimset tervist ja enesehinnangut ning usku meile kõigile!