Oleme abikaasa ameti tõttu (tervishoiu konsultant) käinud paljudes ühendriikide osariikides. Kuna meie viibimine nendes paikades on olnud lühiajaline, oleme külastanud erinevaid kogudusi nii suurtes linnades kui ka maapiirkondades. Paljudel nendel kogudustel on üks ühine nimetaja – palju tühje pinke. Ja peamiseks juuksevärvuseks oli hall. Ikka ja jälle küsisime endilt: kus on noored pered? Kus on lapsed? Mis on lahti meie kogudustega? Hiljutine isiklik kogemus annab sellele ehk vastuse.
Minu vanem tütar ei osalenud viimastel aastatel järjekindlalt jumalateenistustel. Pärast abiellumist ja emakssaamist kolis ta meie lähedusse. Olin rõõmus, kui tema ja ta pere väljendas soovi koos meiega kirikusse tulla. See oli väike kogudus, kus oli vähe meiega üheealisi inimesi, paljud olid vanemad. Toreda juhi eestvedamisel toimus meil väikelastele hingamispäevane hälliralli. Kuid see programm toimus ajaliselt vaid täiskasvanute hingamispäevakooli õppetüki õppimise ajal. Kui see ainus õpetaja juhtus puuduma, polnud kedagi, kes oleks teda asendanud. Mõned kuud käisid nad koos meiega, kuid nägime, et nad igatsesid osadust teiste kristlike noorte inimestega.
Töö viis meid varsti teise linna. Nüüd, olles omapead, külastas mu tütar ja ta pere kirikut harvem. Laps jäi haigeks. Küll leidus üks põhjus, siis teine. Varsti oli tulekul teine laps. Kuna koguduses polnud ruumi imetamiseks, oli lihtsam jääda koju ja hoolitseda titade eest seal kui maadelda nendega koguduse teenistusel.
Kui meie tütar ja tema pere kolisid ümber lähikonna linna, kus oli natuke suurem kirik, palus ta mul endaga sealsesse kogudusse kaasa minna. Olin seal esimesel hingamispäeval, et hoida lapsi ja nii said mu tütar ja ta abikaasa vähemalt osaliselt teenistust jälgida. Hälliralli hingamispäevakool kestis seal terve täiskasvanute hingamispäevakooli aja. Me kõik hingasime kergendatult. Järgmisel nädalal hingamispäevakooli tulles avastasid nad, et hällirallit ei toimu. Hälliralli vanustel lastel paluti minna samasse ruumi lasteaialastega. Viimaste õpetajale aga ei meeldinud see põrmugi, sest see muutis tema töö vaid raskemaks.
Meie tütar, abikaasa ja nende lapsed käisid kirikus veel mõne korra, kuid varsti nad pettusid. Jälle tundus palju kergem jääda koju ja hoolitseda laste eest kõigile tuttavas keskkonnas kui hoolitseda nende eest vaiksel kirikuteenistusel. Nende viimasest kirikukülastusest möödus kuus kuud, enne kui keegi adventkogudusest neile helistas või neid külastas.
Vaatamata väikestele kõhklustele, mida ületas soov oma koduses elus kristlikku õhkkonda luua, võtsid nad vastu kutse ühelt oma baptistist sõbralt, kes kutsus neid oma kogudusse. Milline kontrast! Olemas oli pühapäevakooliklass suunitlusega noortele abielupaaridele, pühapäevakoolitund vanematele lastele ja imetamistuba kõige väiksematele. Samal ajal said nad tegeleda kuulamise ning õppimisega ja suhelda teiste noortega.
Järgmise nädala teisipäeva õhtul, kui ma neil külas olin, koputati uksele. Kaks inimest pühapäevakoolist oli otsustanud korraks läbi astuda ja vaadata, kuidas neil läheb. Nad ei pidanud jutlust ega arutlenud doktriinide üle. Nad isegi ei palunud luba nende kodus palvetamiseks. Nad jäid kuskil 15 minutiks, öeldes sellega: „Tore oli, et tulite ja me ootame teid jälle.“ Selline läbikäimine jätkus. Pärast nende esimest kohtumist on ainuke kord, kui mu tütre perekond selle koguduse teenistuselt puudus siis, kui üks lastest oli haiglas.
Nende sisseastumisest sellesse kirikusse on omajagu aega mööda läinud, nad on palju õppinud baptistidelt ja nende „sõprus“-programmist. Võib-olla saaksime sellest teise koguduse programmist samuti midagi õppida.
1. Nad tervitavad külalisi soojalt. Nad mitte ainult pole külaliste vastu sõbralikud, vaid keegi klassist läheb neile järgneva nädala jooksul külla. Külastusi tehakse ette teatamata – perekond ei pea ennast valmistama külaliste jaoks, samuti võetakse sellega ära võimalus ütelda: „Palun ärge tulge!“
2. Uutele liikmetele, külalistele ja nendele, kes on väikeste lastega, pakutakse võimalust kuulamiseks, õppimiseks ja suhtlemiseks. Selline võimalus puudub, kui vanem peab maadlema oma väikeste lastega, püüdes neid vaiksena hoida. Kuigi põhimõttelistel hingamispäevapidajatel läheb raskeks palgata kedagi tööle koguduse beebituppa, on alati igas koguduses olemas vanaemasid, kes võiksid hoolitseda nende väikeste eest. Samal ajal saavad nende vanemad osaleda hingamispäevakoolis ja koguduse teenistusel. Vanaemadena, vana-vanaemadena ja isegi vanaisadena ning vana-vanaisadena on meil midagi pakkuda. Võime kohtuda nendega oma koguduse ustel ja pakkuda abi laste eest hoolitsemisel. Oleme neid jutlusi varem kuulnud. Meil on olnud võimalus kasvamiseks. Miks mitte pakkuda samu võimalusi ühele noorele perele?
Ühel kogudusel, mida me Houstonis külastasime, oli sarnane programm. Selle raames võisid endast märku anda kõik vabatahtlikud beebihoidjad. Kõigil oma reisidel ongi see jäänud üheks eriliseks koguduseks, mis oli tihti rahvast pilgeni täis, nii et vabad olid vaid seisukohad.
3. Toetatakse peresuhteid ja läbikäimist teist noorte paaridega. Harva korraldatakse ja planeeritakse tegevusi noortele abielupaaridele, samuti teistele vanusegruppidele. Need võivad varieeruda keegli mängimisest korvpalli ja saanisõiduni. Üks üritus on eriti vahva – kohtinguõhtu oma kaasaga. Koguduse beebitoad on avatud kõigil neil juhtudel.
4. Alati, alati ja iga kord toimub lastetund. Kuigi tihtipeale jäetud viimaseks koguduse tegemiste tähtsusjärjestuses, on tegemist väga olulise tööharuga. Kui noori peresid tervitatakse kogudustesse soojalt, peab alati toimima ka laste hingamispäevakool. Võib-olla on enamus liikmetest vanemad inimesed ja seetõttu tegemist raske ettekirjutusega, kuid see on parim ja tähtsaim investeering, mida oma koguduse tulevikule mõeldes võime teha. Me ei saa soojalt tervitada peresid, kui me pole ilmselgelt avatud ka nende lastele.
Olen kuulnud argumenti, et kui pakume sellist tüüpi tegevusi, muutuvad meie kogudused lihtsalt vabaaja veetmise klubideks. Missugune koht on veel parem oma vaba aja veetmiseks kui kristlik õhkkond? Kas me mitte ei lase käest häid võimalusi?
Erilised vajadused
Usult ja ealt noored abielupaarid ja ka teised, kes tulevad väikeste lastega, vajavad võimalust õppimiseks, oma piibliteadmiste pagasi suurendamiseks ja suhte kasvatamiseks oma taevase Isaga. Nad peavad teadma, et nende laste eest hoolitsetakse ja et neid kasvatatakse kristlikus keskkonnas. Samuti vajavad nad läbikäimist teiste noorte kristlike peredega. Jesaja ütleb: „Otsekui karjane hoiab ta oma karja, kogub oma käsivarrega tallekesi ja kannab neid süles, talutab imetajaid lambaid!“ (40:11). Koguduse perena on meil võimalus ja vastutus täita neid vajadusi.
Paulus soovitab: „Sellepärast pange tähele iseendid ja kõike karja, kellele Püha Vaim on pannud teid ülevaatajaiks karjastena hoidma Jumala kogudust, mille ta on omandanud iseenese vere läbi“ (Ap 20:28). Kui me teeme ühtse kogudusena kõik, mis Jumalalt antud väes võimalik, et toita noori perekondi ja pakkuda neile võimalust kasvada usus, kas kuuleme siis endilt kui vaimulikelt (ka maistelt) vanematelt küsitavat: „Kus on kari, mille ma teile usaldasin?“ (Jr 13:20).
Minu kogemus hõlmab vaid ühte noort pere. Mul on sügavalt kahju, et kumbki kahest adventkogudusest ei suutnud nende vajadustele vastata. Siiski olen ülimalt tänulik grupile kristlastele, kes on leidnud viisi, kuidas jagada minu tütre ja tema perega Jumala armastust. Tihti on meil võimalus arutleda teemade üle, mida nad on pühapäevakooli tundides õppinud või jutlustes kuulnud. Nad õpivad ja arenevad oma suhtes Päästjaga.
Juudid tundsid end väga kindlalt, sest nad oli Abrahami sugu ja „sünniõigus“ andis neile erilise õiguse Jumala riigile. Siiski võttis Uues Testamendis Jumal neilt evangeeliumi ja andis selle paganatele, sest nemad keeldusid seda levitamast. Me peame jagama seda evangeeliumi nendega, kes meie ustest sisse tulevad. Nii palju on maailmas hingi, kes otsivad tema armastust. Nagu apostlite ajal, kui me ei jaga tema armastust ustavalt, antakse see võimalus kellelegi teisele.
Joyce McQueen
Adventist Review
In English