Kogemuste kotike: Jumala juhatus ja kaitse on vägevam kui kõik muu

Avaldatud 1.10.2017, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

„Usk ei kaota meie probleeme. Usk hoiab meid usaldavas suhtes Jumalaga keset meie probleeme,“ on keegi ütelnud. Pole vist ühtegi inimest, kellel poleks ühtegi probleemi. Aga meil on probleemide lahendamiseks mitu teed – ühel neist teedest käiakse oma tarkuse ja jõuga ning sel juhul tundub, et elus oli palju lahendamatuid probleeme. Teine tee on usaldamise tee. Sa usaldad oma probleemid Isikule, kes saab ja tahab neid lahendada. Usaldamine aga tähendab, et sina enam ei muretse. Ehkki kõik probleemid ei lahene täna. Ehkki mõned probleemid ootavad oma lahendust kaua. Siinkohal sobiks näiteks Aabrahami probleem seoses lapse saamisega. Sedamööda, kuidas aastad möödusid ja lapsesaamise võimalus vähenes, pidi Aabrahami usk ja usaldus Jumalasse üha kasvama. Kuni viimaks oli Aabraham olukorras, mil võimalused last saada olid 0% ja usk Jumalasse pidi olema 100%. Ja siis tuleb ilmale tõotuse laps Iisak, kellele pannakse nimeks „naer“ – just seda tähendab Iisak tõlkes. Ja iga kord, kui isa-ema oma vanaduses Jumalalt kingiks saadud last hüüavad, tuleb neile meelde, kuidas nad ei usaldanud ja Jumala tõotuse üle naersid.

Kas meiegi ei naera vahel Jumala tõotuste üle? Kas me seame mõne asja, mida Jumal on oma Sõnas lubanud teha, ka kahtluse alla? Sest meile tundub see võimatu? Me elame keset probleeme ja enamasti põhjustab probleeme kas meie enda või mõne teise inimese patt. Ja probleemi lahendamiseks peab Jumal meie patuga midagi ette võtma. Muidu ei saa ka patust põhjustatud probleemi lahendada. Aga probleemi lahendust me ju ikka tahame? Ja siis on süüdi ei keegi muu kui Jumal – miks Ta ometi midagi ei tee? Aga miks sina midagi ei tee?

„Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!“ (1Pt 5:7) on üks neist Jumala tõotustest, mis julgustavad kõiki probleeme Temale „heitma“. Usaldama, et Tema saab lahendada ja saab ka meile lahendamiseks tarkust ja jõudu ja võimalusi anda. Sina aga „heida“, ja täna!

Tahaksin jagada teiega üht erilist kogemust, mis ei olnudki ainult minu kogemus, vaid ka minu tütre kogemus Jumalaga. Oli talvine aeg pisut enne jõule, kui meie auto lakkas korralikult töötamast. See suri sõidu ajal lihtsalt välja ja uuesti käima ei läinud. Mõned päevad enne jõule käisime sisseoste tegemas ning koju sõites saime kiirteelt napilt maha keeratud ning oma kodu tänavasse sõidetud, kui auto suri keset teed välja – lihtsalt jäi seisma ja kõik. Läks mitu tundi, enne kui see uuesti käivitus. Olin Taevaisale tänulik, et me ei jäänud kiirteele seisma ning jõudsime ohutumasse kohta. Ja nii oli korduvalt. Abikaasa käis eestlastest asjatundjate juures ja keegi ei teadnud, milles probleem. Palvetasin palju selle mure lahendamise pärast, et Jumal annaks Margole tarkust, kuna auto oli meie perele väga vajalik ning selle remonditöökotta viimiseks meil raha ei olnud. Jaanuarikuu oli lõpule jõudmas ning kohe, kohe oli käes auto ülevaatuse aeg. Abikaasa pusis ikka päevi ja uuris, milles asi võiks olla, et saaks auto ometi ülevaatuseks korda.

Ühel hingamispäeval tulime lastega bussiga kirikust koju ja Margo teavitas, et leidis vea ja vist on nüüd kõik korras. Mingi juhe oli pooleldi lahti tulnud ja ei andnud korralikult ühendust. Kohe helistas Margo ülevaatuspunkti, et panna auto ülevaatuseks aeg kinni ja saigi aja esmaspäevaks. Kui ta oli autoga ülevaatuspunktis, palusime tütrega põlvedel, et Taevaisa teeks kõik nii, et ülevaatus saaks tehtud. Või kui on mingi probleem, et siis kordus ülevaatuseks saaks kõik korda. Kuna raha meil auto remondiks ei olnud, siis oli auto kordasaamine suur mure. Kui me palve lõpetasime ning ma jõudsin just „aamen“ ütelda, helises telefon. See oli Margo, võtsin vastu kõne ning ootasin vaikides. Margo sõnad olid: „Sain ülevaatuselt läbi ja mitte ühtegi viga ei olnud, auto on täiesti korras!!!“ Minu rõõmuhüüd ja tänu tõid pisarad silma ka Simonale ning me langesime uuesti põlvedele, nutsime õnnest ja tänasime Jumalat. Lapseke ütles mulle, et Jumal kuulis nii kiiresti meie palvet ja kohe vastas sellele. See oli nii imeline kogemus ja mul on hea meel, et ka minu toona 7aastane tütar koges Jumala erilist hoolitsust. Meil oli palju hetki, kus rahamured röövisid hingerahu, kuid kui ma jälle toetusin Jumalale, lahenesid kõik mured. Ma toetusin Jumalale ning palvetasin meie mõlema eest, ka oma abikaasa eest, sest tema ei osanud Kõige Kõrgemat appi hüüda.

Annika Kaljuve

Nagu Annika loost lugesime, on meie elu imesid täis. Alates sellest, et su auto ei jää äkki keset kiirteed seisma, kuni selleni, et mingit seletamatul viisil on su auto täiesti korras. Mina olen ka kogenud, et minu eakal autol kukuvad tükid küljest ära mitte liikluskeerises, vaid ikka koduõuel. Ja ma olen siis nii lõpmata tänulik, et ma olen ise elus ja terve ega ole ka teisi liiklejaid ohtu pannud. Ärgu siit kellelegi jäägu muljet, et neid tükke sealt auto küljest iga päev sajab, sel juhul oleks vastutustundetu sellise autoga üldse sõita. Ma olen lihtsalt tänulik, et iga kord, kui midagi juhtub, juhtub see kodus.

Selle põlvkonna inimesi, kes kogesid sõjakoledusi ja nõukogude vägede Eestisse tulekut, kommunistlikku riigipööret ja kogu sellega kaasnevat tagakiusamist, hakkab meie hulgas vähemaks jääma ja meie, kes me oleme rahu ajal kasvanud, teame sõjast ja repressioonidest üksnes meedia ja mõne veel elava sugulase kaudu. Seda väärtuslikumad on need kogemused, mida tolle aja rahval on jagada. Sest Jumala Sõna põhjal teame, et Jumala rahval seisab ees raske aeg. Ja selleks, et raskel ajal usus püsima jääda, tuleb meil täna õppida oma Issandat tundma, et teaksime oma kogemuse põhjal, et Talle saab loota.

Kaks järgnevat lugu neist ammustest aegadest, mil inimesed ei teadnud, mis neid võis järgmisel päeval ees oodata, sest olukorrad ja okupandid vahetusid ja osa neist olid usurahva suhtes vaenulikud, saatis Kogemuste kotikesse meie vend Olev Tralla Kanadast. Nii et Meie Aega loetakse ka teisel pool ookeani!

Jumala kaitse ja juhatus on vägevam kui kõik muu.

Mina elan Eestiga võrreldes teisel pool maakera Briti-Kolumbias, see on kõige läänepoolsem maakond Kanadas ja ulatub Vaikse ookeanini. Aastaid tagasi, kui ma elasin veel Torontos, avanes mul võimalus osa võtta Valentin Schoeni korraldatud seminarist USA idaosas. Tema on eestlastest adventistide seas ainuke, kes on tõusnud kogudusejuhi positsioonil peakonverentsi kodumisjoni osakonna juhiks. Eestis oli ta omal ajal tuntud Valentin Suve nime all, siis oli ta tegev noortetöös ja evangelistina koguduse juures.

Kui kommunistid esimene kord Eestisse tulid, siis kutsuti ta ühte ametiasutusse ja talle teatati järgmist: „Noormees, meil on andmeid, et te olete võimeline rahvamasse koguma ja neid oma jutlusega köitma. Nüüd me saadame teid Moskvasse agitaatorite kooli, mille lõpetamisel te saate kommunismile kasulik olla. Selle peale oli Valentin vastanud, et tal pole kavatsust Moskvasse minna. Selle peale oli vestluse toon järsult muutunud ja talle öeldi: „Kuula nüüd, noormees, praegusest peale otsustame meie, mida sa teed! Kui sa seda ei tee, siis saadetakse sind Siberisse sunnitööle, kuhu sa sured. Valmista ennast Moskvasse minekuks ette, head aega!“

Valentin läks ja rääkis koguduse juhtivatele vendadele, mis temaga oli juhtunud. Üheskoos palvetati ja arutati asja. Viimaks anti talle nõu minna vaikselt Saksa saatkonda ja anda sisse palve Saksamaale minekuks, sest tollal said kõik, kes olid saksa päritolu, niiviisi toimida. Kuna ta nimi oli enne saksapärane Schön, siis loeti teda eesti-sakslaseks ja ta sai viimaste ümberasujatega Eestist välja. Nii pääses ta kommunistide haardest. Hiljem ta sai edasi USA-sse, kust ta saadeti koguduse poolt Kesk-Ameerikasse kodumisjoni osakonda teenima. Seal oli ta tegevusel suur edu ja ta tõusis esiteks uniooni, siis divisjoni ja hiljem koguni peakonverentsi kodumisjoni osakonna juhiks. Nii on Jumal oma lapsi rasketel aegadel ja olukordades aidanud. Tänu Tema nimele! Minule ütles Valentin, et ta oli oma elulookirjelduse saatnud Eestisse. Ma usun, et Eestis oleks paljudel huvitav seda lugeda, kui see kuskil saadaval oleks.

*****

Kui nõukogude sõjavägi Eestisse tuli ja kui toimus nn kommunistlik riigipööre, siis varsti tuli meile linnavalitsusest üks isik kõrgemate Vene sõjaväelastega, kes olid Tondi kasarmud Tallinnas üle võtnud, ja teatasid, et kuna neil on vaja sõjaväele leiba, nad võtavad isa leivatööstuse üle. See asus Tondil, meie elukoha tagahoovis. Nii oli see nüüd nende sõjaväe kasutuses. Veidi hiljem tuli meile jälle üks kõrgem Vene ohvitser ja tegi isale ettepaneku tulla neile selle leivatööstuse juhatajaks. Isa rääkis väga head vene keelt ja ütles, et ta ei taha seda ametit, kuna sellega kaasneb suur vastutus. Selle peale küsis ohvitser, aga kas te siis ei taha Punaarmeed aidata. Isa hakkas naerma ja vastas talle, et kui te selliselt mulle küsimuse esitate, siis ma ei tohi „ei“ ütelda, eks? Selle peale naeris ohvitser ka, patsutas isale õlale ja ütles: „Tulge jah, meid aitama.“ Ja nii oligi isa kohe Vene sõjaväe teenistuses.

Mõni aeg hiljem tulid meile kaks erariietes meest ja tahtsid isaga kohtuda. Ema ütles, et isa on tööl. Nad küsisid, kus ta töötab. „Leivatööstuses, üle hoovi,“ vastas ema. Mehed läksid sinna, aga kuna tööstus oli sõjaväe piirkond, siis valvurid ei lasknud neid läbi. Nad küsisid kokkusaamist Trallaga. Siis tuli isa sinna ja need mehed ütlesid isale, et ta on arreteeritud ja peab kohe nendega kaasa minema. Isa aga ütles valvuritele: „Ajage need mehed siit minema!“ Seda püssimehed tegidki ja need mehed rääkisid hiljem, et Tralla on pugenud Vene sõjaväe varju ja teda ei saa enam kätte. Nähtavasti Eesti kommunistid ei sallinud teda. Nii juhtus mitmel korral, et Jumal kaitses kogu me peret keerulisel aegadel.

Tervitades

Olev Tralla Kanadast

Neil samadel keerulistel aegadel, mida Olev Tralla pere üle elas, ei jäänud vist ükski Eesti pere kaotusteta, kui ei kannatatud repressioonide all, siis kannatati valu ja leina sõjaväljal hukkunute kohta sõnumeid saades.

Minu mehe onu Eduard Kanna, kes enne okupatsiooni töötas siin adventkoguduse pastorina, koges samuti Jumala imelist abi. Meie siinpool raudset eesriiet kuulsime seda lugu juba taasiseseisvunud Eestis, kui Eduard Kanna tütar Birgitta oma isa kodumaad külastas. Kuna Eduardi abikaasa Svea oli rahvuselt rootslane, siis oli tal koos lastega võimalus nõukogude Eestist lahkuda. Kuna Rootsi oli neutraalne riik, siis oli nõukogude valitsuse ja Rootsi valitsuse vahel sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt võisid Rootsi kodanikud nõukogude Eestist lahkuda. Rootsi valitsus oli saatnud selleks siia Tallinna sadamasse laeva, mis pidi Rootsi kodanikud Rootsi viima. Kannade pere oli teinud raske otsuse, et ema Svea koos tütre Maili ja poja Artiga lähevad ära Rootsi ja isa, kes oli Eesti kodanik, pidi siia jääma.

Kui jõudis kätte kurb lahkumise päev, aitas Eduard oma pere nende asjadega laeva, jättis hüvasti ja pidi laevalt lahkuma. Siis märkas ta inimesi, kes olid oma raskete kompsudega laevale tulemas ning otsustas neid aidata. Viimaks olid inimesed laevas ja kapten asus nimekirja järgi kontrollima, kas kõik on ikka laevale jõudnud. Nimekirjas viimasena oli pliiatsiga juurde kirjutatud nimi Eduard Johannes Kanna, mida selles nimekirjas ei pidanud olema. Inimesed tegid hiljem järelduse, et selle nime sai sinna kirjutada üksnes Jumala ingel. Kapten tuvastas, et kõik on kohal ja laev asus Rootsi poole teele. Jumal oli korraldanud nii, et pere sai kokku jääda.

Aastaid ei kuulnud Eestisse jäänud vanemad ja õed-vennad Kannade pere kohta mingeid teateid. Kui olud siin vabamaks läksid, hakkasid ka kirjad liikuma. Eduard Kanna töötas Paraguais, Brasiilias ja USA-s. Ühes oma kirjas õde Ellile kirjutab ta muuhulgas: „1954. aastal saadeti meid Brasiiliasse. Nüüd oleme juba 2 aastat töötanud siin ürgmetsades. Meil läheb väga hästi. Mul on väikene auto ja sellega ma sõidan nagu välk üle kändude ja kivide, mägede ja orgude, üle madude ja üle igasugu elukate, kes siin ürgmetsades eriti öösiti liiguvad. Teid on vähe ja need on vihmasadude ajal peaaegu läbipääsmatud, kuid ma pean reisima. Ma töötan üksinda 62 grupi juures, peale nende on minu hoole all 14 kooli. Möödunud aastal sündis 188 isikut. Praegu juhin 10 suurt ehitust, mõned 500 istmega. Praegu teen plaane ühe kolledži ehitamiseks kohalikku ürgmetsa Estado de Esperitu Santo põhjaosas. Loodus on siin suurepärane ja kliima on väga hea, praegu juulis on talv ja sellepärast vähe külmem, kuid iialgi ei ole Celsiuse järgi alla 11 kraadi sooja. Meie oleme rahul. Kuigi tööd on tohutult palju ja sellepärast ma ei ole palju kodus.“

Ühes teises, 1968. aastal isale kirjutatud kirjas on kirjas järgnev: „Brasiilias on praegu samasugune vaimulik ärkamine, nagu oli apostlite päevil Palestiinas. Niisamasugusel määral töötab Jumala Vaim inimeste südametes ja eludes. Tihti saavad terveks haiged, kes arstide poolt on surema jäetud. Jalutud käivad ja mõnel juhul on isegi pimedad nägijaiks saanud. Kurjad vaimud lähevad inimestest välja nagu Jeesuse ajal. Mina olen ise seda näinud ühes paljude teistega. Mul on hea meel, et Jumal töötab veel inimeste päästmiseks, enne kui tuleb viimnepäev, mis seisab ukse ees ….

Armsad isa ja ema, varsti jõuame lõpule ja Issand tuleb meid koju viima. Ma igatsen Teid kohata Jumala riigis. Ma ei saa kannatada seda mõtet, et Teie ei oleks seal. Ah, kui kole see oleks ilma Teieta seal. Need möödunud aastad on küll olnud koledad, kuid ma ikka teadsin, et te elate ja loodan koos Teiega kord olla igavikus. Ma armastan Jeesust. Ta on minu Sõber ja Päästja. Jeesus igatseb ka Teie järele. Ta suri Teie pattude eest ja ootab, et Te ainult ütleksite Temale, et armastate Teda ja vihkate kõike seda, mis Teie elus oli patt, ja ütlete Talle: „Sinu veri on küllaldane meid puhastama. Meie võtame Sind vastu!“ See on kõik, mis Te peate tegema. Siis lihtsalt uskuge, et Ta oma sõna peab ja Teie nimed oma eluraamatusse kirjutab ja Teile on andestanud. Ta lubas seda teha. Ta ei ole valelik nagu inimesed. Ta peab oma Sõna.“

Selle kirja kirjutamise ajast möödub varsti 50 aastat, kuid me oleme ikka veel siin. Üks meie lauliku üldlaul sisaldab küsimust: „Kas veel kaugel Kaananist?“. Kui kaugel me siis Kaananist oleme ja mis hoiab meid siin valude maal, kus me päevast päeva kuuleme tohututes kogustes hädadest, mis inimesi tabavad? Äkki on meie rännusaapad selles maises kõrbepinnases nii kõvasti kinni, et igasugune mõte pilvede peal Issandale vastu üles õhku tõusmisest näib ka teostamatuna? Äkki on maine külgetõmbejõud meid nii kõvasti maise külge klammerdamas, et usutiivad on nõrgaks jäänud? Ja me kuulame maiseid nõuandjaid ega ela igast sõnast, mis lähtub Issanda suust?

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat