Inimeste liigitamine on üks huvitav tegevus. Neid võib liigitada niipidi ja naapidi nende huvide, harjumuste, suhtumise ja muu kaudu. Minu meelest on üks liigitusvõimalus ka suhtumises autodesse või liiklusvahenditesse üleüldse. Laias laastus on kahte sorti inimesi, ühtede jaoks on auto midagi kiindumusobjekti taolist, millest võib lõputult rääkida ning mille eri sõiduviisid (sh ralli, driftimine ja käsipiduriga parkimine) pakuvad suurt naudingut, teiste jaoks on auto pelgalt praktiline töövahend.
Mina kuulun sinna teise kategooriasse. Muidugi saan ma aru, et mõne autoga sõitmine on nauditavam kui teisega – istmete, vedrustuse, rooli täpsuse ja mootori erksuse pärast. Kord kui me töökaaslasega Tallinnas tema autoga käisime ja mina roolisin, siis ma ütlesin, et järgmine kord läheme minu autoga, sest ainuke positiivne asi tema auto juures oli mootor. Kui ma veel mõtlen nendele autodele, millega ma olen sõitnud, siis Moskvitši roolimist ei soovitaks ka vaenlasele. Samas ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi läinud autoga sõitma lihtsalt selle pärast, et autoga sõita. Ikka selle pärast, et viia kedagi või midagi punktist A punkti B.
Lisaks sellele, kui on võimalik valida, siis ma eelistan autoga sõita päevavalges, eriti kui on tegu võõra kohaga. Päevavalges tabab silm kiiremini ära liiklusmärke, millest juhinduda, ja teeotsi, kuhu keerata. Võimaluse korral tutvun ka enne võõrasse kohta minekut kaardiga, et saada ette suur pilt. GPS navigaator on küll hea asi, aga see on mõnes mõttes sarnane pimeda talutamisega – viib kohale, aga ei aita iseseisvalt olukorda lahendada.
Selle suve lõpul käisin esmakordselt puhkamas Mehhikos, Kariibi mere ääres, kus on türkiissinised veed, valged rannad ja kookospalmid. Enne reisile minekut tegime Raqueliga plaane, milliseid kohti külastada, ja jõudsime järeldusele, et ilmselt on vaja paremate palade nägemiseks rendiautot. Info kohaliku ühistranspordi kohta oli segane ja taksoga ei tahtnud ka sõita. Enne auto rentimist jõudsime siiski natuke ringi käia jalgsi ja poolteist päeva Raqueli sõbra autoga, kuni poole puhkuse pealt ei jäänud muud üle kui rendiauto leida.
Raqueli sõbra autoga olime liikunud enam-vähem kindlat marsruuti mööda – kas siis tema elukoha juurde, linna teises servas olevasse kaubanduskeskusesse või kolmveerandtunnitee kaugusele teise randa, kus toimusid pulmad, milleks me olime sinna läinud. Need punktid olid praktiliselt ühe joone peal. Nüüd olime omapead ja lisaks olid soovid külastada autoga kohti selles linnas. Kasutades aega meie elukoha ja vaatamisväärsuste vahel liikumiseks, püüdsin aega niimoodi sättida, et liiguksime päevasel ajal, et jõuaksin jälgida liiklusmärke ja tänavasilte. GPS-il on halb komme mõnikord anda infot liiga vara ja teinekord liiga hilja, sõltuvalt signaali täpsusest.
Teisel õhtul, kui auto oli käes ja Raquel tahtis õhtul, peale üht toredat päeva, veel minna linna peale jalutama, siis olin sellele mõttele vastu. Uuringud olid näidanud, et lihtsalt niisama tänava äärde parkida ei saa ja tuli otsida parkimismaja, mida oleksin hea meelega teinud päevavalgel. Peale mõningast veenmist andsin alla, et vähemasti minna kesklinna hüpermarketisse, kuna oli vaja mõned asjad osta. Sinna jõudmine oli suhteliselt lihtne, kuna olime juba varem sealt läbi käinud, aga minu jaoks ikkagi omajagu stressitekitav. Korra isegi sõitsin ühesuunalisel tänaval vales suunas, aga õnneks intsidente see ei põhjustanud. Samas see õhtune käik õpetas nii mõndagi kohaliku liikluskorralduse ja liikluse kohta.
Viimasel õhtul enne tagasitulekut tundsin end juba kesklinnas autoga liigeldes kindlalt. Olulisemate tänavate nimed ja liiklusskeemid olid selged, parkimisega muret ei olnud. Kui olime oma käigud linnas lõpetanud ning troopilises õhtupimeduses oma äärelinnas asuvasse elamisse tagasi hakkasime sõitma, keeldusin enesekindlalt GPS-ist. Jõudes tagasi, tundsin omamoodi uhkust, et see linn, kuhu ma esmakordselt seitse päeva tagasi oma jala olin tõstnud ja kus ma autoga alles viiendat päeva liiklesin, oli nüüd piisavalt selgeks saanud, et omapead hakkama saada. Olin autojuhina kasvanud ja kui kunagi on vaja jälle reisil autot rentida, siis enesekindlust selleks sain omajagu juurde.
Kindlasti oleme kõik kuulnud väljendit „harjutamine teeb meistriks“. Konks on siin aga siin, et harjutamine saab meistriks teha ainult siis, kui me kõigepealt proovime midagi uut, mis on kõhe ja ebamugav.
Kasvamine on võimalik siis, kui tuled välja oma mugavustsoonist ning proovid teha midagi, mis ei ole sinu jaoks tavapärane – kas samu asju teisiti ja/või teises kontekstis või siis täiesti uusi asju. Ainult siis on võimalik reaalselt midagi õppida, sealhulgas enda kohta. Juba tuntud asjade kordamine on ka tegelikult hea. Tehes teada-tuntud asju korduvalt, tuleb vilumus ning asjad tulevad üha paremini välja. Ja samas on selliste asjade kordamine ohtlik selles mõttes, et tekib oht jääda kinni oma kasti ning areng peatub.
Sama kehtib vaimulike tegevuste ja teenimise kohta. Kui ma 17-aastasena esimest korda kirikus ühel noortekoosolekul kõnelesin – see polnud jutlus, vaid lihtsalt lühike 5-minutiline sõnavõtt -, siis palju ei puudunud, et ma oleks lisaks hingevärinale ka füüsiliselt värisenud. Mina, poisike, astumas terve koguduse ette ja jagamas oma isiklike mõtteid ühe piibliteksti kohta! Kas see, mis ma jagan, on sisukas ja arusaadav? Ega see pole tobe?
Õnneks sain ma teiste noorte käest positiivset tagasisidet, et mu mõtted olid huvitavad. See julgustas vastu võtma hiljem pakkumist isa käest reedeõhtusel koosolekul kõneleda. Kui esialgu pakkus tema mulle välja teemad ja jutluse kavad, siis mõne aja pärast juba julgesin hakata ise oma mõtteid reastama ja jutluseid koostama. Praegu on see midagi, mida mulle meeldib teha, kuigi vahel ikka on närv sees koguduse ette minekul.
On asju vaimulikus tegevustes, mille suhtes ma tunnen end ebamugavalt. Introverdina on minu jaoks keerulisem spontaanne tunnistamine ja jagamine, kui mul pole varem läbimõeldud ja -kaalutud mõtteid. Sellistes olukordades tunnen kõhus liblikaid. Nii mõnigi kord peale mõnda vestlust olen mõelnud – aga seda või toda asja oleks võinud ju öelda.
Paulus kirjutab korintlastele, et erinevatel inimestel on erinevad vaimuannid. Selle valgel on lihtne on hakata end õigustama, et see ja too asi pole päris minu rida. Ma võiksin mõelda, et minu rida on artiklite ja jutluste kirjutamine, võib-olla pisut ka muusikakollektiivis kaasalöömine. Ja taas – kui ma mõtlen selle peale, et tundmatu autoga sõit tundmatus kohas pole minu rida ja ometi pakkus see lõpuks mulle minu puhkuse ajal rahuldust. Ega ma 17-aastasena ka suutnud ette kujutada, et vaimulikud sõnavõtud võiksid olla minu rida, kuid täna on mind peetud kogudusevanemaks olemise vääriliseks.
Võib-olla on sinugi jaoks midagi, mille kohta sa arvad ja tunned, et see pole sinu rida? Võib-olla arvad sa isegi enne, kui sa oled seda proovinud või oled seda proovinud ainult pisut? On see sõna jagamine puldist või hingamispäevakooli juhtimine, koguduse misjoniüritusel osalemine või isikliku kogemuse jagamine teisele inimese või midagi muud? Sinu kasvamiseks julgustan ma ikkagi proovima ka neid asju, mis viivad sind välja mugavusalast - ja mitte ainult korra. Vaid harjutamine teeb meistriks.
In English