Tervisliku eluviisi põhimõtted on suure tähtsusega nii meile üksikisikutena kui ka rahvana. Kui ma sain esimest korda tervisereformi sõnumi, olin ma nõrk ja jõuetu ning mul oli sageli minestushoogusid. Ma palusin Jumalalt abi ja Ta avas minu ees tervisereformi olulise teema. Ta teatas mulle, et need, kes peavad Tema käske, peavad jõudma Temaga pühasse suhtesse ning et nad peavad mõõdukusega söömises ja joomises hoidma oma mõistuse ja keha teenimise jaoks kõige soodsamas seisukorras. …
Me ei määra ühtki konkreetset suunda, mida toitumises järgida, ütleme vaid, et maades, kus on külluslikult puuvilju, teravilju ja pähkleid, ei ole lihatoidud Jumala rahva jaoks õige toit. Mulle on näidatud, et lihatoitudel on kalduvus muuta loomust loomalikuks ning röövida inimestelt see armastus ja kaastunne, mida nad peaksid kõigi vastu tundma, ning anda madalamatele kirgedele kontroll olemuse kõrgemate võimete üle. Kui liha söömine on üldse kunagi tervislik olnud, siis praegu ei ole see ohutu. Hea- ja pahaloomulised kasvajad ning kopsuhaigused on suurel määral tingitud lihasöömisest.
Me ei tohi teha lihasöömist osaduse proovikiviks, kuid peame mõtlema mõjule, mis on neil end usklikuks nimetavatel inimestel, kes söövad lihatoite, teistele. Kas meie kui Jumala saadikud, ei peaks teistele ütlema: „Kas te nüüd sööte või joote või teete midagi muud − tehke seda Jumala austamiseks“?
Kas me ei peaks esitama otsustavat tunnistust rikutud isule järeleandmise vastu? Kas keegi evangeeliumitöölistest, kes kuulutab kõige pühamat tõde, mis on surelikele kunagi antud, näitab eeskuju tagasipöördumises Egiptuse lihapottide juurde? Kas need, keda toetatakse kümnisega Jumala varakambrist, lubavad nautlemisel mürgitada enda soontes voolavat eluandvat hoovust? Kas nad eiravad valgust ja hoiatusi, mille Jumal on neile andnud?
Ihu tervist tuleb pidada sama oluliseks kui armus kasvamist ja rahuliku meelelaadi omandamist. Kui kõhu eest ei hoolitseta õigesti, on õiglase moraalse iseloomu kujundamine takistatud. Aju ja närvid on kõhu suhtes osavõtlikud. Väära söömise ja joomise tagajärg on väär mõtlemine ja tegutsemine. − The Review and Herald, 3. märts 1910.
In English