20. sajandi esimesel poolel muutusid rassidevahelised suhted, eriti aafriklaste ja valgete eurooplaste vahel, Ameerika Ühendriikides aina tulisemaks ja pingelisemaks, seda eeskätt lõuna pool. Peakonverents soovis kaitsta kõiki liikmeid juurdunud eelarvamuste eest, mis kippusid pead tõstma, ning anda mustanahalistele liikmetele ruumi ehitada kogudust omal moel üles. Seetõttu organiseeriti piirkondlikud liidud riigi ida-, lõuna- ja keskossa. Kuid ülejäänud riik lihtsalt kihas ja vägivald muutus järjest tavalisemaks.
1944. aastal, umbes kümme aastat enne kuulsat Rosa Parksi juhtumit, keeldus adventistist naine nimega Irene Morgan bussis oma istekohta valgenahalisele andmas. Ta oli kogu päeva tehases töötanud ning oli surmani väsinud.
Kui asešerif üritas teda bussist välja tirida, võitles ja rabeles ta selle vastu. Kui tema asi jõudis kohtusse, tunnistas ta end vahistamisele vastupanemises süüdi ja tasus selle eest sajadollarilise trahvi. Kuid ta keeldus maksmast kümnedollarilist trahvi Virgina segregatsiooniseaduste rikkumise eest.
Selle asemel esitas ta apellatsioone kuni ülemkohtuni välja. Thurgood Marshall, kellest sai hiljem esimene mustanahaline ülemkohtu kohtunik, vaidlustas tema juhtumi ja võitis. 3. juunil 1946 otsustas kohus, et eraldamine bussides on põhiseadusevastane.
Kuid lõunaosariigid eirasid seda otsust. Ja selline suhtumine tõi kaasa kohutava rassivägivalla 1950ndatel ja 1960ndatel. Kui inimesed oleksid kuulanud riigi kõrgeimat kohut, kelle tähelepanu juhtis probleemile noor ema Irene Morgan (hiljem Kirkaldy), oleks saanud säästetud paljud elud, nende hulgas ka dr Martin Luther King jr.
Meie kõigi Isa, Sinu armastaval südamel on kindlasti valus näha oma lapsi võitlemas, vaidlemas ja lausa üksteist tapmas. Palun juuri välja pisemgi eelarvamuse kübe, mida sa minus näed, olgu see siis rassi, rahvuse, soo, rahalise olukorra või lihtsalt erineva suhtumise ja uskumuse tõttu! Arenda minus sügavat veendumust, et kõik on Sinu omad ja et Sina armastasid kõiki nii palju, et nende eest surra!
In English