Mõtted tänaseks
Mäletan oma lapsepõlve ajast üht sündmust, mis oli minu jaoks üsna kummaline. Keegi oli alustanud uue äriga selles külas, kus ma elasin, ning katoliku preester tuli „püha veega“, et noort ettevõtet avalikult õnnistada. Meie küla protestantlikus osas oli selline komme täiesti tundmatu. Alles palju hiljem sain teada, et teatud immigrantidest liikmetel minu enda kogukonnas oli uute kodude või oluliste esemete sissepühitsemine üsna tavaline.
Nehemja ajal (5. sajand eKr) oli objektide pühitsemise komme olemas. Kui Babülooniast naasnud vangid olid Jeruusalemma ümbritseva müüri taastanud, pühitseti see sisse muljet avaldava tseremooniaga, nagu on mõned üksikasjad Nehemja 12. peatükki kirja pandud. Sel puhul oli rohkelt ohvreid, rongkäike, palveid ning ohtralt muusikat ja laulmist. Jisrahja juhatas suuri koore, millel oli programmis silmapaistev osa.
Paljud inimesed läänemaailmas ei arva, et peaksid ühendama religiooni tavaliste igapäevaste asjadega. Nad ei „pühitse“ tavapäraseid asju Jumalale ega arva, et peaksid kõik igapäevaasjad Temaga ühendama. Aga võib-olla peaksime ümber mõtlema! Jumal soovib innukalt ka meie igapäevaasjades osaleda, nii et miks mitte pühendada Issandale kirikust väljaspool olevad asjad ja toimuvad sündmused?
Minu palve
Armas taevane Isa, soovin täna pühendada Sulle selle, mida teen, ja palun Sinu õnnistust sellele!
In English